teadis seda rajooni. Väo tee algas Ümera tänavalt, ristus Peterburi maanteega ja piirnes jäätmaa ja rabaga. Tuleviku suhtes ei olnud enam kahtlusi. Nüüd, kus pilt hakkas selguma, tundis mees endas energia tulva.
„Sitt ilm täna,” lausus taksojuht hooletult üle õla kliendile, kes vastamata põlglikult nina kirtsutas. Märkamatult vajutas Kvaasi armatuurlaua all olevat nuppu. Kostis pauk ja vilin. „Lada” hakkas visklema ja vingerdama, ähvardades vägisi teelt välja sõita. Leol oli tükk tegu, et oma „rohelist iludust” taltsutada, ja ta ei pidanudki seejuures eriti näitlema.
„Šef, dorogoi, mis nüüd siis lahti?” kostis tagaistmelt. Esmakordselt kogu sõidu vältel tundus lõunamaa poeg häiritud olevat. Kahtlustavalt puurisid tema mustad silmad tahavaatepeeglist.
„Mis lahti, mis lahti,” torises Leo Tamm ägedalt rooli pöörates. „See Lasnamäe on üks igavene sitt kant, pidevalt vedeleb maas kõiksugu orke ja paska, pole esimene kord siin kumme lõhkuda.” Saanud auto lõpuks teeveerele pidama, ronisid mehed tänavale.
„Istuge autos, küll ma ratta ära vahetan, mis te muidu vihma kätte ronite,” lausus Kvaasi, pannes kliendi proovile. Grusiin ei vaevunud vastama. Ta astus veidi kõrvale, keeras selja tuule poole ja läitis välgumihklist sigareti. Kurvalt kiivas, lossutas „Lada” teepeenral. Tagumine parem rehv oli lossakile ja tühi ning auto toetus puhtalt veljele. Teeseldes viha, lõi Leo purunenud rehvi raevukalt jalaga ja vandus vene keeles: „Kuradi kurat, ammu olen lubanud, et Lasnamäele enam ei sõida, aga näe, ikka trehvab…”
Kliendi huvi asja vastu oli kadunud. Ükskõikselt kehitas ta õlgu, pahvis sigaretti, pöörates selja tuulele ja vihmale.
„Püüan teile ehk mõne teise takso?” päris Kvaasi abivalmidust teeseldes. Selle lausega kontrollis ta veel kord oma versiooni paikapidavust.
„Pole vaja, šeff, pole vaja,” ühmati ülestõstetud mantlikrae varjust. „Mul pole kiiret, dorogoi, ma ootan ära. Vaheta ratas, sõidame edasi.”
Selge see, et pole kiiret, mõtles Leo irooniliselt, asudes tungraua ja tagavararattaga askeldama. Ta märkas, et oli teinud valearvestuse, mis võis kalliks maksma minna. Tänav, mille ääres nad peatusid, ei olnud sugugi nii liiklusrohke, kui alguses tundus, ja see tähendas, et Leo pidi oma plaani hoobilt ringi mängima. Džigitt tegi suitsu, hoidus tema selja taha ja tagus huvitult kinganinaga väikesi kive. Leo veendus veel kord, et mees ei olnud Eestist. Sigaret, mille grusiin veretute huulte vahele torkas, võeti välja puna-valgest karbist nimega „Stolitšnaja”. Džigiti hooletult välgumihkliga mängivad näpud kandsid tätoveeringuid ning see andis taksojuhi mõtetele uue suuna – kas mees oli allilmategelane? Viimane tähelepanek tekitas segadust, ta oli ohtu oodanud pisut teisest kandist. Oma arust polnud Leol allilmaga küll mingit pistmist, aga mine sa tea. Kiirustades askeldas ta ratta kallal, kaaludes nii vastase kui ka iseenda võimalusi. Tema ründamiseks oli vaenlasele koht igati soodus: inimtühi tänav, vihmane, halva nähtavusega ilm, teest kaugel asetsevad mitmekorruselised elumajad ja autoliikluse puudumine. Leo mõtles end vastase kohale, nagu sensei Ho Tin oli õpetanud, ning prognoosis tegevusloogikat. Kruvides lahti velje mutreid, heitis ta vabandavaid pilke kliendile. Pikk kõhetu vihmamantlis kuju, kaks kätt taskus, sigaret suunurgas, kongus nina paistmas ülestõstetud mantlikrae vahelt, kõigutas mees end kandadelt varvastele. Ta oli minetanud ükskõiksuse maski. Mustade silmade pilk kokkukasvanud kulmude alt jälgis pingsalt taksojuhi tegevust. Selge, arutles Leo endamisi, kätte on jõudmas otsustav moment. Ta tunnetas kuklaga surma külma kätt enda järele haaramas. Nagu kiuste ei olnud kummaltki suunalt liikumist märgata. Kvaasi naeratas mornile mehele kohtlaselt ja lausus ähkimise vahelt: „Kohe, kohe saab kõik korda.”
Talle oli selge mägede poja mõttekäik. Põgenemiseks vajas too autot. Ratta vahetamisega mees käsi määrida ei suvatsenud, sellest johtuvalt võis rünnakut oodata momendil, kui tagavararatas alla saab. Tänav oli endiselt tühi, vihma muudkui kallas. Üha suuremat pingutust nõudis Kvaasilt seljaga kliendi poole püsimine. Mõlemad mehed olid läbimärjad, oodata polnud siin enam midagi, tuli tegutseda. Kvaasi tõstis purunenud rehviga ratta alt ning saatis selle hooletu liigutusega tagantkätt eemale. Ratas loperdas mõned meetrid, tegi paar ringi kohapeal ja plartsatas mägede poja ette sopalompi, pritsides džigiti niigi märjad püksid poriga üle. Leolt nõudis suurt pingutust, et mitte pilku selja taha heita. Alles grusiini vihase hõike peale pöördus ta vabandaval ilmel vaatama.
„Kurat küll, šeff, mat tvoju za nogu, ole ettevaatlikum,” nurises klient ja kummardus pükse rapsima.
„Oi, vabandust, tuhat korda vabandust,” sõnas Kvaasi, ajas end tagavararatta kohalt sirgu ja tõttas džigitile appi.
Pärast kahte täpset ja ülikiiret käeseljaga antud hoopi kaelapiirkonda kukkus mägede poeg vaikse ohkega näoli sopalompi, lõhutud autokummi kõrvale. Loomulikult leidusid kliendi taskus nii summutiga püstol „TT” kui ka radari majakas, kuid see oli ka kõik. Dokumente ega muid isiklikke esemeid grusiini juurest leida ei õnnestunud. See ei üllatanudki Leo Tamme. Kiirelt peitis alampolkovnik püstoli ja majaka taskusse. Samal momendil avanes mitmekorruselise maja uks. Vanem pensionieas abielupaar kiirustas ukse ette pargitud „Lada” poole, heites häiritud kõrvalpilke poris vedelevale grusiinile ja tema kõrval kükitavale taksojuhile. Kvaasi jõudis „Lada” juurde, kui pensionärid olid juba autosse pugenud ja kiirustades uksed lukustanud. Viisakalt koputas ta juhipoolsele aknale, mis ettevaatlikult, ainult poole sentimeetri võrra, allapoole vändati. Kvaasi muigas.
„Vabandage,” lausus ta galantselt, „mul juhtus väike äpardus. Sõidan taksot,” sihtis ta pöidlaga üle õla oma „Lada” poole. „Kumm läks puruks. Ja klient on lakku täis, lausa rist teisega – porine ja tatine. Ega te ei oska öelda, kus lähim rehviparandus võiks asuda?”
Vanapaari nägu selgines. Küllap oli sarnaseid juhuseid ennegi nähtud, kuid ettevaatusest ei keritud akent tolligi võrra allapoole, inimesed teadsid, millises rajoonis nad elasid. Saanud täpsed juhised, tänas Leo viisakalt vanapaari ja soovis neile head reisi. Ta oli oma ülesande täitnud ning inimeste huvi juhtunu vastu hajutanud.
Pensionäride lahkudes hakkas Kvaasil kiire. Nägemata ümbruskonnas rohkem võõraid silmi, ruttas ta „vedelat” grusiini pakiruumi tõstma. Rutakalt läksid sama teed ka tungraud ja purunenud rehviga ratas. Ta tagurdas auto kiiresti lähima mitmekorruselise elumaja nurga taha ja oli ka viimane aeg. Ettevaatlikult tasakesi sõites pööras kõrvaltänavalt välja hall „Volga” ja möödus Kvaasi peidukohast mõnekümne meetri kauguselt. Autos istuvad mehed olid hõivatud pingsalt tee jälgimisega, hoidudes suunda, kuhu mõni aeg tagasi oli kadunud ka kartliku vanapaari „Žiguli”. Tüüpiline jälitustöö, nentis Leo autot käivitades. Naeratades ja pomisedes endamisi tuntud laulu sõnu „Igal majakal oma tuli…”, keeras ta ettevaatlikult majade vahelt tänavale ja võttis suuna kesklinna poole. Radari majaka oli ta jutuajamise käigus jõudnud susata rahulikult aianduskoperatiivi poole tossutavate pensionäride auto saba alla.
Suur kiire oli nüüd möödas. Leo lasi autol veereda, tegeledes pingsa mõttetööga. Kellega oli tegu? Akvaariumi jaoks oli operatsioon kuidagi hambutu ning lisaks veel see allmaailmast pärit džigitt… Kui aga siiski GRU? Sellel firmal oli kombeks aeg-ajalt oma agentidele teste korraldada ja ei omanud üldsegi tähtsust, kas olid sa vana tegija või alles verisulis luuraja. Selliste operatsioonide puhul kasutati tõelisi relvi, jälitati täiel rindel ja reaalse tõsidusega, rünnati kõiki võistluskunste kasutades ja teostati isegi ülekuulamisi. Eesmärk oli aga üks – agentide pidev valmisolek tööks. Luuraja ei tohtinud end iialgi lõdvaks lasta, ta pidi alati valmis olema. Samas olid ka jälitajad kontrolli all. Operatsiooni käigus testiti nende võimeid ja oskusi teha jälitustööd. Kuna tegu oli tegevagentidega, siis seda tõepärasemates tingimustes inimesed töötasid. See oli peaaegu sama nagu võitluskunstide harjutamine „nukkudega”. Nukkudeks kutsuti GRU žargoonis kohtu poolt surma mõistetud vange, kellele anti kätte tõelised tera- ja muud löömariistad, ning siis lasti luurajatel nende peal oma karateoskusi lihvida. Hoopis teise tähenduse saab harjutamine siis, kui vastas seisab vaenlane, kellel pole kaotada enam midagi. Suuri õppetreeninguid, mis toimusid laskerelvadega ning vabas looduses, kutsuti ametkondlikus kõnepruugis nukuteatriks.