sügavalt sisse esimese mahvi aromaatset suitsu, jäädes silmitsema tulemasinat. Viktor Vassiljevitš Akulov oli 1983. aastal juhtinud GRU-s neljandat, niinimetatud Aafrika suunda. Talle sai saatuslikuks GRU ülisalajane operatsioon „Reverse” Lemaanias, mis tänu LKA-le läbi kukkus. 1984. aasta alguses saadeti kindralleitnant Akulov austusavaldustega erru, kus ta paari kuu pärast südame puudulikkuse kätte suri. Mõtlikult pahvis kindral suitsu lae poole, jälgides sinise pilvekese keerlemist. Tema oli 1986. aastal Keskkomiteest õigeaegselt tulema saanud. Teene Mihhail Sergejevitšile 1987. aasta maikuus, niinimetatud Mathias Rusti juhtum, kindlustas tema kohta GRU-s veelgi. Mine tea, kus ja kuidas oleks ta praegu virelema pidanud. Muidugi mitte virelema, muigas kindral tahtmatult läbi suitsuvine ja asetas raske malahhiidist välgumihkli lauale, aga nii on ikkagi parem, praegu hoian ma näppu elu tuiksoonel.
Koputus uksele sundis Kramovit reaalsusse naasma.
„Sisse!” Lävel seisis šifreerimisosakonna ülem alampolkovniku auastmes.
„Härra kindralpolkovnik, kas lubate pöörduda?”
„Pöörduge,” ühmas Pjotr Ivanovitš, tundes sisemuses võõristust sõna „härra” üle. Aastatega sissejuurdunud „seltsimees kindralpolkovnik” kõlas Kramovi kõrvadele palju meeldivamalt.
„Kiiršifrogramm New Yorgist.” Alampolkovnik asetas kausta lauale, lõi kannad kokku, sooritas määrustekohase pöörde ja lahkus ust enda järel vaikselt sulgedes. Pjotr Ivanovitš võttis sigareti suust ja asetas selle kristalltuhatoosi äärele, kohendas oma korpulentse kere paremini tugitooli ja avas põnevusega kausta kaaned. Šifrogramm oli Josefilt ja see mees prahti ei saatnud.
Moskva – Keskus – Kramov
Sissejuhatuseks teatan, et LKA-l on raskusi senati eelarvekomisjoniga. LKA maine langus 25 %, on oodata assigneeringute tugevat kärpimist. Koos uue presidendiga asus ka LKA peadirektori kohale James Woolsey, tuntud läbirääkimiste kavalpea. Tema täpsed eluloolised andmed saadan diplomaatilise postiga. Moskva saatkonnas vahetuvad LKA töötajad, täpsed andmed saadan samuti diplomaatilise postiga. President Clintoni poolt on erilise vaatluse alla võetud projekt „Remix”. Tegu on eriti salastatud projektiga, mille sisust teavad vaid valitud. Jätkan plaani „Bright Stars” kohaselt meie eelneva kokkuleppe alusel.
Pjotr Ivanovitš haaras sigareti, millest pool oli tuhatoosi äärel ära põlenud. Ta koputas tuha toosi ja tõmbas kärsitult mõned kiired ja sügavad mahvid. „Remix”, jälle see „Remix”, mõtles ta kibestunult. Sellest projektist oli ta vihjamisi viimase nelja kuu jooksul juba mitu korda kuulnud, kuid täpsed andmed puudusid. Polnud ka see Josef kõikvõimas midagi, mõtles kindral pettunult suitsu lakke puhudes. Ta oli nii lootnud ja oodanud teateid Ameerikast, kuid võta näpust. Muidugi ei tohtinud Josefi üle nuriseda. Mees oli GRU viimase kolmekümne aasta suuremaid kordaminekuid. Talle maksti küll miljoneid dollareid, kuid informatsioon, mida Rametovi poolt juba 1985. aastal värvatud agent edastas, maksis ropult rohkem. Kaheksa aastat oli Josef GRU-d juhatanud mitmete agentide jälile, kes töötasid nii Venemaal kui ka Balti riikides LKA kasuks. Ligemale sada LKA mitmesugust operatsiooni olid tänu Josefi informatsioonile läbi kukkunud, mõni tuhat saladokumenti rännanud Langley salaarhiividest Akvaariumi, aga ikka ei suutnud USA luuretalitus toibuda. Ometi pidi neile ammu selge olema, et „luurelaev” upub, liialt meeletu oli leke. Kramov nipsutas tuha sigareti otsast tuhatoosi. Juba mõned head aastad tagasi oli ta kahtlustanud, et Josef töötab LKA egiidi all, kuid ikka osutusid saadetud andmed ja dokumendid tõesteks, paljastatud operatsioonid aga sellisteks, et ükski luureorganisatsioon poleks kaksikmängu nimel läinud sellistele kaotustele. Lihtsalt tuli leppida sellega, et ameeriklaste paljukiidetud LKA on mandunud, kui nad kaheksa aasta jooksul ei suutnud „mutti” tuvastada. Kuid Pjotr Ivanovitš oli selleks liiga kaua olnud luures, et uskuda olukorda igavesti kestvat. Uued värsked tuuled USA poliitikataevas andsid märku muutustest ning selleks tuli Josefilt veel välja pumbata, mis pumbata andis. Iga hetk võis olla viimane. Mida edasi, seda tõenäolisem tundus Kramovile väärtusliku infoallika kaotamine. Eks taipas seda kõike ka Josef, kes paari viimase aasta jooksul oli pidevalt ja üha sagedamini rääkinud errumineku vajadusest. Samas olid aga kasvanud ka summad, mida mees oma informatsiooni eest küsis. Josef oli väga vajalik inimene ja seda just operatsiooni „Bright Stars” valguses, kus teda kellegagi asendada polnud. „Bright Stars” polnud üksnes operatsioon, see oli lootustandev tulevik. Kindral kustutas näppe kõrvetava koni tuhatoosi ja naasis šifrogrammi juurde.
… Juhuks, kui teil puudub väljavõte Jeltsini ja Bushi neljasilmavestlusest 3. jaanuaril Moskvas, mil president Bush viibis START-2 lepingu allakirjutamisel, saadan teile koopia.
„… Jeltsin: Härra president, nüüd meie valitsusest: Neljakümnest liikmest vahetasin välja kõigest neli ministrit. Ülejäänud kontingent on reformidealdis ja ei lase uuel valitsusjuhil Viktor Tšernomõrdinil kõrvale kalduda uuenduste kursilt. Mis puutub Tšernomõrdinisse, siis teda tean ma juba kolmkümmend aastat. Ta on mulle ustav inimene, kes üldiselt on samuti reformide poolt. Tõsi ta on, et Viktor Stepanovitšil on nõrkus tootmise ja tööstuse vastu, jättes teinekord unarusse büdžetiküsimused, kuid vastukaaluks on talle valitsuse esimehe asetäitja finantsküsimuste alal härra Fjodorov, kes enne seda töötas Londoni rekonstruktsiooni- ja arengupangas. Fjodorovil on piisavalt kogemust töötamiseks välismaiste organisatsioonidega, kus ka tema nime teatakse…”
„Milline häbi, jumal küll, milline häbi,” pomises Kramov, ise näost punane, sigaretipakist uut suitsu otsides. Süüdates sigaretti märkas mees, et käed värisevad. Kontrollimatult suitsu ahmides tundis ta kipitust silmanurgas. „Mu jumal,” pomises ta, „mis küll toimub, kas nad üldse häbi ei tunne? Mu jumal, suur Venemaa…”
Kindralpolkovnik Kramov võttis end kätte ja jätkas Josefi saadetise lugemist.
…Bush: Härra president, kas te ei täpsustaks, kuidas on lood kaitse- ja välisministeeriumiga?
Jeltsin: Tahan eraldi ära märkida meie kaitseministrit Pavel Gratšovi, kes on küll veel noor mees, kõigest 45 aastat vana, kuid seisab kindlalt reformide poolt, selle poolt, et vähendada meie sõjalist potentsiaali. Meie eelmises telefonivestluses, härra Bush, palusite välisminister Kozõrevile säilitada tema koht. Teie palve ma täitsin. Nii kaitse- kui välisministeerium seisavad kindlalt minu kui Venemaa presidendi poolel…
Kindralpolkovnik Kramovilt nõudis suurt pingutust, et mitte röögatada vihast ja alandusest. Ta poleks kunagi elus osanud ette kujutada, et ühe superriigi president kannab ette teise riigi presidendile olukorrast riigis ja peab temaga nõu, milliseid ministreid kohtadele määrata. „…Vähendada sõjalist potentsiaali… täitsin teie palve…” kordas Pjotr Ivanovitš raevukalt sosistades ning tõusis nii järsu liigutusega laua tagant, et tugitool uperpalli eemale lendas. Ta ei jaksanud seda alandust rohkem lugeda.
Seina äärde, kurat, Gorbatšovist pihta ja kõik seina äärde, kiristas mees hambaid ja astus kiirete sammudega üle toa puhveti juurde. Rutakalt haaras ta klaasi ja riiulilt pudeli „White Horse”, täitis napsiklaasi ääreni ja neelas sisu ühe lonksuga alla. Kindral tundis, kuidas kange märjuke mööda kõri allapoole libises, korraks hingamist takistas ja siis soontes soojuseks muutus. Pea veidi viltu, kuulatas ta oma enesetunnet ja kordas siis endise rutakusega manöövrit. Kange kraam tegi head. Soojus voolas mööda keha laiali, kuid hinges valitses endiselt raev. Reeturid, äraandjad, ameeriklaste tallalakkujad – need olid sõnad, mis kindrali peas ringiratast tiirutasid. Pudel ühes, klaas teises käes, vahtis ta noruspäi vaibamustrit, siis, nagu ärgates unest, raputas mees ägedalt pead, asetas „White Horse’i” riiulile, pani klaasi korralikult kappi ja läks mõtlikult rõhutatud sammuga kirjutuslaua juurde tagasi. Pjotr Ivanovitš oli endast jagu saanud. Rahu aitas saavutada otsus, mille mees oli teinud juba 1991. aasta detsembris. Deržava lagunemine oli andnud venelaste rahvusväärikusele valusa löögi. Kokku varises see, millesse paljud pühalt uskusid. Hävines kõik, mis oli tundunud olevat vankumatu, mis oli alati olnud rahvusuhkuse objekt. Kuid siin ei saanud väärikusest enam juttugi olla. Kindralpolkovnik Kramov istus uuesti laua taha, lasi lipsusõlme lõdvemaks ning keskendus Josefi kirjatööle:
…Jeltsin: Hiljuti viibisin riigivisiidil Lõuna-Koreas ja