akna alla seisma jäänud ning tema näol püsis muutumatuna viisakas naeratus.
„Härra Steward, te olete minust valesti aru saanud,” lausus ta vaiksel häälel.
Must mees, kes oli nihkunud neiule lähemale, peatus hetkeks.
„Kuidas valesti?” ühmas ta arupidavalt. „Hea küll,” lausus ta siis otsustavalt, „võta ürbid seljast ja ära siin piparda midagi.”
Neiut haarates ei leidnud mees kedagi eest. Ta vaatas üllatunult ringi. Valge ilmutis seisis nüüd juba tema ja ukse vahel. Rodrico joomasest itsitusest paistis, kui purjus ta tegelikult oli.
„Ah peitust tahad mängida, lase aga käia,” mökitas ta naerda ja tormas uuesti, käed laiali, neiut püüdma. Ja jälle haarasid musta mehe käed ainult õhku ning tal oli tegu, et jalgadele jääda. Imestus silmades, vaatas suur jahimees toas otsivalt ringi. Lükanud punased kingad varba otsast, seisis valge ilmutis nüüd juba öökapi juures. Esiisadelt päritud jahimeheinstinktid ütlesid Rodricole, et saak on lõksus – ühelt poolt piiras voodi, teiselt sein ja ainukest pääseteed mööda lähenes tema. Neiu nägu ehtis endiselt viisakas naeratus, kuid tema hääles kõlasid hoiatusnoodid, mida musta mehe alkoholiaurudes aju tabada ei suutnud.
„Jätke, härra Steward, ma olen „Lotuse” direktriss.”
„Ah jäta, lits, oma jama, püksid maha,” röögatas kunagine kibundude hõimu au ja uhkus. Saak oli käe ulatuses ja ükski arukas jutt poleks praegu suutnud suurt sõdalast peatada. Siis nägi must mees „valget inglit” tiibu lehvitades maast kerkivat. Enne veel, kui kõrva taha antud täpne jalahoop talt pildi viis, välgatas valgete püksikeste pitsitriip mehe silme ees.
Rodrico Ndego ärkas meeletust peavalust ning tundis külma ja märga käterätti oma laubale asetatavat. Külm tegi head ja sundis silmi avama. Ta lamas poolistukil voodis, hunnik patju selja taga. Piiludes käteräti serva tagant, märkas mees voodi äärel istuva valges kleidis võõra murelikku nägu. Nähes patsienti toibumas, tõusis neiu ja jäi seisma voodi jalutsis. Tai tervitusrituaalis surus ta käed rinnale kokku, kummardas sügavalt ja lausus:
„Mina kui „Lotuse” võõrastemaja direktriss vabandan meie administratsiooni poolt teile tekitatud ebamugavuste pärast. Tuba on veel kolmeks päevaks teie päralt. Kui vajate rohkemat, teatage meile ette, kõike annab korraldada. Head puhkust, härra Steward.” Veel kord kummardas neiu viisakalt ja hakkas ukse poole minema.
„Oodake, oodake!” Rodrico rabas märja käterätiku otsmikult ja ajas end ägisedes istuli. „Mis see oli?” küsis ta käega hajameelselt ringe tehes. Musta mehe peaaegu et kainetes silmades valitses arusaamatus.
Neiu peatus ja pöördus. Rodrico Ndego võis vanduda, et direktrissi silmades välgatas pelk irooniline naeratus.
„Mida te mõtlete, härra Steward?” Nüüd oli neiu ilme küsiv ja viisakas.
Uuesti vehkis must mees käega õhus, mudis peos käterätikut ja pomises silmi peites:
„Noh, see… viuh, parts ja müts.”
„Ah see.” Neiu naeratas taas malbelt. „Härra Steward, te kukkusite vastu kapi nurka. Aitasin teid voodisse ja panin külma märja kompressi.”
Kui direktriss, ukselink peos, lävelt tagasi vaatas, vilksatas tema mandlisilmades veel kord irooniline tuluke. „Olge ettevaatlik, härra Steward, personali on hoiatatud, et nad klientidele liiga ei teeks, kuid kappe ja muud mööblit on hotell täis. Head päeva.”
Vaikse klõpsatusega sulgus uks. Rodrico Ndego vajus hämmeldunult patjadele.
V peatükk
Langley
Thomas Thamerick
Brigaadikindral Thomas Thamerick ajas pea kuklasse, uurides Luure Keskagentuuri Langley peakorteri õuele 1991. aastal püstitatud krüptogrammilist skulptuuri. Monument oli vasest ja kujutas endast mitme meetri kõrgust ja laiust avatud poolkumerat lehte, millesse lõigatud märgid pidid andma äraarvamisel kokku mõistusliku teksti. Õiget vastust teadsid ainult kaks inimest: monumendi looja skulptor Jim Sanborn Washingtonist ja tolleaegne LKA peadirektor, endine Kansase osariigi kohtunik ja kauaaegne FBI direktor William Webster, kes peitis õige vastuse oma seifi, kui ta 1991. aastal ameti maha pani. Thomas mäletas endist direktorit sõnaka mehena, kes, kui tarvis, oma vanaaegsed sarvraamides prillid lauale asetas ja siis sõimu vallandas, mis oleks au teinud ka kõige viimasele tõelisele nigger’ile. Huvitav seos oli mehe sõimlemise ja prillide vahel: keegi polnud iial endise kohtuniku käest kuulnud ühtegi mahlakat väljendit, kui mehel prillid ees olid. William Webster oli Luure Keskagentuuri peadirektori kohal terve Lahesõja pinged ja närvilisuse vastu pidanud, mis vana mehe kohta oli ütlemata hea näitaja.
Kindral libistas käega üle konarliku vasepinna ja muigas. Monument oli nagu pilkeks peakorteri õuele püsti pandud. Juba paar aastat seisis see siin, maailma parimate krüptograafide ja dekodeerijate silma all, mingi skulptori poolt väljamõelduna, ja seni polnud ükski spetsialist ega asjaarmastaja suutnud teksti ära arvata. Proovinud olid aga paljud. See oli nagu okas tagumikus, mis küll mitte alati, aga vahel mingis kindlas asendis endast märku annab. Kohati saavutas asi sellise populaarsuse, et Langley-siseses žargoonis nimetati raskesti lahendatavaid asju Sanborni sündroomiks.
„Jajah, imelik,” ümises Thomas endamisi, kaks kätt seljal, ümber poolkumera monumendi jalutades. Paraku oli paljude asjadega siin maailmas nii: mis silma all ja vahetult käeulatuses, jäi tavaliselt vajaliku tähelepanuta. Viimastel aastatel vaheldusid mehed LKA peadirektori toolil kiiresti. Iga paari aasta tagant pidid uue nime ära õppima. Ainuke, kes viimastest direktoritest toolis surmani vastu pidas, tervelt seitse aastat, oli vana ja kaval William J. Casey. President Reagani vana kompanjonina oskas ta valitsuselt raha välja pressida. 1983. aastal oli LKA pidu – büdžetti suurendati 25 %, samas kui kaitseministeeriumi eelarve kasvas ainult 18 % võrra. Sellist trikki ei suutnud järele teha ükski mees enne ega pärast Caseyt. Tema teeneks oli LKA peakorteri väljaehitamine Langleys 140-aakrisel maatükil. Hoolikalt valvatud kompleks Virginias, Prints George’i maakonna mäestikus, Patuxenti ja Chesapeaki jõgede ristumispaigas, läks maksma 46 miljonit dollarit. Rohkem kui pooled LKA 20 000-st kaastöötajast pesitsesid Langleys.
Brigaadikindral Thamerick ei tundnud end „ruudus” hästi. Agentuurisiseses slängis kutsuti ruuduks Langley kuuekorruselist ja ristkülikukujulist mitmesaja meetri pikkust peahoonekolossi. Vaatamata sellele, et kindralil oli väga esinduslik kabinet ja kõik tööks vajalik olemas, ei suutnud ta kõik need aastad selle hoonega harjuda. Suur betoonimürakas, sipelgatena sebivad ametnikud, kõik see tekitas tahtmatult liivaterakese tunde, mis ootab saapaga peale astumist. Mitte et Thomas Thamerick oleks liivaterake olnud, otse vastupidi, teda teati, tunti ja respekteeriti. Temal kui omaaegsel superagendil oli kuulsust üleliiagi, kuid selline betooni ja klaasi kängitsetud hullumeelne sebimine lihtsalt ahistas. Alles nüüd, aastaid hiljem, mõistis Thomas, miks admiral Hook, kunagine ülemus, soosija ja hea perekonnasõber, oli Langleyle, kui vähegi võimalik, eelistanud New Yorgis asuvat esindust. Aeg oli teinud pöörde. Admiral suri mõned aastad tagasi ja tema kabinetis Bowery ja Canal Streeti nurgal, raamatukaupluse „Books World” salajasel korrusel 20a istus nüüd tema, Thomas Thamerick.
Teinud tiiru ümber monumendi, seisatas kindral mõtete koondamiseks. Teda oli kutsutud täna uue peadirektori silmade ette ja see nõudis pisut eelnevat mõttetööd. Mehed LKA direktori toolil vaheldusid küll kiiresti, kuid agentuuri tööd see suurt ei mõjutanud. Tegelikult oli LKA peadirektor nagu polgu lipp, mis küll uhkelt nurgas konutab, kuid rakendust leiab kord aastas, kui riigi aastapäeva paraadil lagedale tiritakse. Praktiliselt kogu töö tegid agentuuris ära valitsuste ehk divisjonide juhid. Teatavalt on LKA-s kolm divisjoni. Kõige tähtsamaks peetakse operatiivvalitsust, millele alluvad kõik salateenistused ja niinimetatud räpaste asjade departemang ehk planeerimisosakond. Kaks ülejäänud valitsust, administratiiv- ja teaduslik-tehniline, loodigi operatiivvalitsuse toetamiseks. Praktiliselt juhtis LKA tööd operatiivvalitsuse šeff, ja tema, brigaadikindral Thamerick, oli viimase üks asetäitjatest.
„Mida te endale lubate, kindral?” sisistas uus, alles jaanuarikuus