mootorjahtide tõkestamiseks. Mäenõlvalt anastatud varjatud terrassidel asusid tipptasemel tenniseväljakud. Õitsevate põõsaste vahel looklevad kõhetud kiviastmed viisid ülevaataja majakeseni. Selle läbimise järel sattus inimene tennisetaevasse, mis oligi põhjus, miks Perry ja Gail olid just selle kuurordi valinud.
Oli viis väljakut ja peaväljak. Võistluspallid seisid rohelistes külmikutes. Klaasvitriinidesse paigutatud hõbedased võidukarikad kandsid mulluste tšempionide nimesid ja Mark, ülekaaluline proff Austraaliast, oli üks neist.
„Niisiis, mis taset me otsime, kui te lubate küsida?” päris ta rõhutatud viisakusega, võttes sõnagi lausumata arvesse Perry võitlustes räsitud reketite kvaliteeti, tema pakse valgeid sokke ja kantud, kuid veel kasutuskõlblikke tenniskingi ning Gaili kaelajoont.
Kahe inimese kohta, kelle esimene noorus on möödas, kuid kes endiselt õitsevad, kujutasid Perry ja Gail endast silmatorkavalt kaunist paari. Loodus oli Gailile kinkinud pikad ja kaunid jalad ning käsivarred, väheldased kõrged rinnad, nõtke keha, inglasliku jume, ilusad kuldsed juuksed ning naeratuse, mis võis valgeks teha elu kõige pimedamad nurgatagused. Perry inglaslikkus oli veidi teistsugune, ta oli pikk, kõhetu ja esmapilgul kuidagi hajevil, tema kael oli pikk ja kõrisõlm esiletungiv. Tema samm oli kohmakas, ta näis iga hetk ümber kukkuvat ja tema kõrvad hoidsid peast eemale. Koolis oli teda hüütud kaelkirjakuks, kuni neile, kes olid küllalt ettevaatamatud seda tegema, koht kätte näidati. Kuid koos mehestumisega oli Perry omandanud ka – alateadlikult, mis asjale oluliselt kasuks tuli – ebakindla, kuid vaieldamatu võluvuse. Tal olid lokkis juuksed ning kõrge tedretähniline laup, tema prillidetagune pilk jättis mulje ingellikust nõutusest.
Hoolitsevalt nagu alati ei jätnud Gail pasunapuhumist Perry hooleks, vaid vastas ülevaataja küsimusele ise.
„Perry mängib Queen’si kvalifitseerujate hulgas ja ühel korral pääses ta ka põhitabelisse – nagu vist teiegi? Õigus, teie jõudsite meistrite sarja välja. Ja seda tegi ta pärast pooleaastast mängupausi, mille põhjuseks oli suusatades murtud jalg,” teatas ta uhkelt.
„Ja kuidas on teie endaga, proua, kui ma tohin olla nii häbematu?” küsis ülevaataja Mark üliviisakalt, rõhutades sõna „proua” veidi rohkem, kui Gailile meeldinud oleks.
„Mina olen tema jänkuke,” vastas ta jahedalt, millele Perry lisas: „Loll jutt.” Austraallane maigutas suud, raputas jahmunult oma rasket pead ja tuustis pearaamatu lehti.
„No mul on siin üks paar, kes võiks teile sobida. Ütlen kohe ära, et minu teiste külaliste jaoks on nad selgelt liiga tugevad. Mitte et mul oleks siin neid inimesi jalaga segada, kelle hulgast valida, aga … Ehk te neljakesi peaksite üksteisele võimaluse andma.”
Need kaks osutusid mesinädalaid veetvaks paarikeseks Indiast Mumbaist. Peaväljak oli hõivatud, kuid esimene väljak vaba. Peagi kogunes salgake möödujaid ja teistel väljakutel mängijaid jälgima, kuidas nelik sooja tegi: pehmed löögid tagajoonelt, mis hooletult tõrjuti, pallid, mida keegi püüda ei üritanud, vastuseta jäänud rabakud võrgust. Perry ja Gail võitsid palli, Perry andis esimese servikorra Gailile, kes tegi topeltvea ja nad kaotasid geimi. Sama tegi ka indialanna. Mäng jäi rahulikuks.
Perry mängutase tuli ilmsiks alles tema servikorra ajal. Selles oli kõrgust ja võimu ning kui löök tabas, ei olnud selle vastu suurt midagi teha. Ta servis neli korda järjest. Pealtvaatajaskond kasvas, mängijad olid noored ja hea välimusega, pallipoisid avastasid endas uusi energiavarusid. Esimese seti lõpu poole ilmus Mark väljaku äärde, jäi kolmeks geimiks paigale ning pöördus siis mõtliku kulmukortsutuse saatel tagasi oma hoonesse.
Pärast pikaksveninud teist setti oli seis viigiline. Kolmas ja viimane sett jõudis seisuni 4: 3 Perry ning Gaili kasuks. Kuid kui Gail oleks heameelega veidi tagasi tõmmanud, oli Perry silmini väge täis ja matš lõppes, ilma et indialased oleks võitnud enam geimigi.
Pealtvaatajad valgusid laiali. Vastased viivitasid veidi, et vahetada komplimente, leppida kokku revanši asjus – ja ehk väike naps õhtul baaris? Otse loomulikult. Indialased lahkusid, jättes Perry ja Gaili oma varureketeid ja pullovere kokku korjama.
Nad olid sellega parasjagu ametis, kui austraallane väljakule tagasi tuli, kaasas lihaseline, rühikas, võimsa rindkerega kiilaspäine mees, kes kandis randmel briljantidega inkrusteeritud kuldset Rolexit ja jalas halle dressipükse, mida hoidis üleval vahelihase kohal aassõlme tõmmatud värvlipael.
On kerge seletada, miks Perry pidi kõigepealt tähele panema toda vahelihase kohale seotud sõlme ja alles seejärel meest ennast. Ta vahetas parajasti oma kantud, kuid mugavaid tenniskingi köistallaga rannajalatsite vastu ja oli seetõttu kummargil, kui kuulis oma nime hüütavat. Seetõttu tõstis ta aeglaselt oma pika pea, nii nagu pikakasvulised ja kohmakad mehed seda teevad, ja registreeris kõigepealt paari nahksandaale väikeste, peaaegu naiselike, ent röövellikult harkis jalgade otsas, seejärel nägi ta kaht jässakat jalakooti hallides dressisäärtes ning viimaks, pead ikka kõrgemale tõstes, pükse üleval hoidvat värvlipaela kahekordse sõlmega, nagu see pidigi olema, arvestades paela vastutusala märkimisväärsust.
Paela kohal pungitas parimat sorti puuvillast karmiinpunases pluusis massiivne torso, mis paistis olevat teadmatuses tõsiasjast, et on olemas kõht ja rind. Pluusi ehtis idamaises stiilis krae, mis kinninööbituna oleks näinud välja mahakeeratud vaimulikukrae moodi – seda muidugi juhul, kui see oleks kuidagi suutnud ära mahutada mehe lihaselise kaela.
Ja kraest edasi tuli ainsagi kortsuta nägu, kutsuvalt viltu ja kulmud ootuses kergitatud, mis kuulus viiekümnendates eluaastates mehele, kes piidles teda hingestatud pruunide silmade ja delfiininaeratusega. Kortsude puudumine ei jätnud muljet kogenematusest, pigem vastupidi. Nägu, mis tundus tulest ja veest läbi käinud Perryle otsekui tinast valatud. Nagu ta Gailile hiljem ütles: nägu, mis osutab väljakujunenud isiksusele, mida ta tahtnuks öelda endagi kohta; paraku ei olnud ta kõigest püüdmisest hoolimata enda arvates seda veel väärt.
„Perry, luba mul esitleda oma head sõpra ja patrooni härra Dimat Venemaalt,” sõnas Mark, lisades lipitsevale hääletoonile terakese tseremoniaalsust. „Dima meelest pidasid sa äsja ühe päris ägeda matši, eks ole nii? Usun, et võin öelda, et tema kui suur tennise asjatundja jälgis sind vägagi lugupidavalt.”
„Tahad mängida?” küsis Dima, pööramata pruuni lugupidavat pilku Perrylt, kes nüüd õõtsus oma täies pikkuses.
„Päevast,” ütles Perry pisut hingetult ja sirutas higise käe. Dima käsi oleks nagu kuulunud paksuks läinud käsitöölisele, väike tätoveeritud täht või tärn pöidla teise nuki kohal. „Ja see on Gail Perkins, minu kuritöökaaslane,” lisas ta, tundes, et tempot tuleb veidi alla võtta.
Kuid enne kui Dima vastata jõudis, lasi Mark kuuldavale pugejaliku protestimühatuse. „Kuritöö, Perry?” õiendas ta. „Ära kuula seda meest, Gail! Te tegite seal tublit tööd, ütlen ausalt. Mõned noist passeerlöökidest olid lihtsalt jumalikud, eks ole, Dima? Sa ise ütlesid. Me vaatasime minu kontorist. Suletud ring.”
„Mark rääkis, et sa mängid Queen’sis,” lausus Dima, delfiininaeratus endiselt Perryt seiramas, sügaval ja kerge ameerika aktsendiga kurguhäälel.
„See oli mitu aastat tagasi,” vastas Perry tagasihoidlikult, et veel veidi aega võita.
„Dima ostis hiljuti ära Kolmekorstna, eks, Dima?” seletas Mark, otsekui oleks see uudis teinud väljakutse kuidagi põnevamaks. „Parim koht saare sellel küljel, eks, Dima? Sul on sellega suured plaanid, me teame. Ja teie kaks elate minu teada Kapten Cookis, saare parimas majakeses mu meelest.”
Nii see oli.
„Noh, laske aga käia. Naabrimehed, eks, Dima? Kolmekorstna asub tolle neeme tipus, otse üle lahe teie vastas. Viimane suurem väljaarendamata valdus saarel, aga Dima ajab selle asja joonde, õigus? Juttu on olnud aktsiate väljalaskmisest, mille juures eelistataks kohalikke elanikke, see on minu arvates väga väärikas mõte. Senikaua võite endale lubada pisut maalähedast telkimist, nagu räägitakse. Võõrustades mõningaid samast puust sõpru ja sugulasi. Imetlen seda. Me kõik imetleme. Arvestades sinu võimalusi,