selles asjas mingi seisukoht?”
„Otse loomulikult.”
Perry kallutas pea teisele poole. „Ma pean selle asja endale täiesti selgeks tegema, Mark,” seletas ta, demonstreerides oma pedagoogioskusi. „Minu potentsiaalne tennisepartner Dima soovib olla kindel, et ma ei kavatse tema pihta pommi visata. Kas need mehed tahavad seda öelda?”
„Perry, see on ohtlik maailm, kus nad elavad. Võib-olla sina ei ole sellest kuulnud, kuid meie ülejäänud oleme, ja me üritame seda arvesse võtta. Kogu lugupidamise juures soovitan ma tungivalt mitte vaidlema hakata.”
„Või siis on mul kavas ta oma Kalašnikoviga maha niita,” jätkas Perry, tõstes tollikese oma tennisekotti, et näidata, kus relv asub. Selle peale astus põõsaste varjust välja teine mees ja jäi seisma esimese kõrvale, kuid nende vahel ei tekkinud ka nüüd mingit silmsidet.
„Sa teed sääsest elevandi, kui tohib nii öelda,” protesteeris Mark. Tema kauaõpitud ülim viisakus hakkas pinge all murenema. „Platsil ootab sind suurepärane matš. Poisid täidavad oma kohust, kusjuures nad teevad seda minu meelest väga viisakalt ja professionaalselt. Ausalt öeldes ei saa ma su probleemist aru.”
„Ah või probleemist.” Perry otse nautis seda sõna, otsekui kavatseks ta algatada diskussiooni oma tudengitega. „Siis luba mul oma probleemi selgitada. Õigust öelda, kui mõtlema hakata, siis on mul õige mitu probleemi. Mu esimene probleem on, et mitte keegi ei ava mu tennisekotti ilma minu loata, ja antud juhul ei saa ma oma nõusolekut garanteerida. Ja mitte keegi ei ava ka selle daami kotti. Reeglid on ühtsed,” lõpetas ta Gailile osutades.
„Täiesti rangelt,” kinnitas Gail.
„Teine probleem. Kui sinu sõber Dima kahtlustab, et ma kavatsen teda mõrvata, siis miks ta kutsub mind endaga tennist mängima?” Jätnud ohtralt aega vastamiseks, kuid siiski vastuseta jäänud, kui välja arvata intensiivne hammaste lutsimine, jätkas ta: „Ja minu kolmas probleem on, et kõik see on kuidagi ühepoolne. Kas mina olen palunud Dimal oma kotti avada? Ei ole. Ärgu siis tema ka minul palugu. Ehk seletad talle kõike seda, kui annad edasi meie vabandused. Gail, mis sa arvad, mida me sealt suurelt hommikulaualt, mille eest me maksnud oleme, nüüd vitsutama hakkame?”
„Hea mõte,” nõustus Gail innukalt. „Ma ei märganudki, et mul on hirmus nälg.”
Panemata tähele Marki palveid, pöörasid nad ringi ja suundusid tagasi kivitrepi poole, kui mänguväljaku värav lahti paiskus ja Dima bassihääl nad peatuma sundis.
„Ärge jookske minema, härra Perry Makepiece. Kui soovite mu pead lõhki lüüa, tehke seda tennisereketiga.”
„Mis sa tema vanuse kohta ütled, Gail?” küsis sinisukk Yvonne, tehes enda ees lebavasse märkmikku nipsaka sissekande.
„Titenägu? Maksimaalselt kakskümmend viis,” vastas too, taas soovides, et oskaks leida kuldset keskteed ninakuse ja ähmisoleku vahel.
„Perry? Kui vana?”
„Kolmkümmend.”
„Pikkus?”
„Alla keskmise.”
Kui sa oled kuus jalga kaks tolli, Perrykene, siis oleme meie kõik alla keskmise, mõtles Gail.
„Viis jalga kümme tolli,” pakkus ta.
Et mehe blondid juuksed olid väga lühikeseks lõigatud, selles olid nad ühel meelel.
„Ja ta kandis lülilist kuldkäevõru,” tuli Gailile äkitselt meelde, nii et ta isegi ehmatas. „Ühel mu kliendil oli kunagi täpselt samasugune. Ta kavatses kitsikusse jäädes võru tükkideks teha ja seda siis lülikaupa müüa ja ennast välja keerutada.”
Lakkimata, kuid peenelt hoolitsetud küüntega lükkab Yvonne üle ovaalse laua nende poole hunniku pressifotosid. Esiplaanil pool tosinat Armani-tüüpi ülikonnas noormeest edukat võistlusratsut õnnitlemas, šampanjaklaasid pildistamiseks kõrgele tõstetud. Tagaplaanil reklaamstendid vene- ja ingliskeelsete kirjadega. Ja vasakul servas, käed rinnal vaheliti, titenäoga ihukaitsja oma peaaegu paljaks aetud heleda peaga. Erinevalt kolmest kaaslasest ei kanna ta päikeseprille. Kuid vasakul randmel on tal lüliline kuldkäevõru.
Perry tundub endaga rahul olevat. Gail tunneb end veidi halvasti.
2
Gail ei saanud päriselt aru, miks pidi tema kandma vestluse põhiraskust. Kõneldes kuulas ta oma hääle vastukajamist keldri telliskiviseintelt, nii nagu ta seda tegi ka lahutusprotsessidel, mis olid viimasel ajal tema erialaks: nüüd väljendan ma õiglast pahameelt, nüüd olen salvavalt umbusklik, nüüd kõlab mu hääl nagu mu kadunud emal pärast teist džinni toonikuga.
Ja sel õhtul tabas ta endas ootamatu hirmuvärina, hoolimata kõigist pingutustest seda varjata. Kui tema kuulajaskond teisel pool lauda seda ehk ei märganudki, siis ta ise märkas. Ja kui ta ei eksinud, siis märkas ka Perry tema kõrval, sest nüüdsest hakkas ta aeg-ajalt Gaili poole vaatama, ja üksnes selleks, et hoolimata kolme tuhande miili laiusest ookeanist nende vahel talle kaastundlikult õrn pilk heita. Ning puhuti kostitas ta Gaili laua varjus koguni põgusa käepigistusega, et seejärel jutt ise üle võtta – ekslikus, kuid andestatavas veendumuses, et nii annab ta hõlpu Gaili tunnetele, mis tegelikult hõlpu ei saanud, vaid läksid põranda alla, rivistusid ümber ja ilmusid sobival hetkel uuesti lagedale, et värske jõuga lahingusse astuda.
Ehkki Perry ja Gail otsekohe mänguväljakule ei tõtanud, jäid nad nõusse ja venitasid veidi. Nad lonkisid mööda õitesse mattunud jalgrada, mille ääres ihukaitsjad auvalves olid, Gail hoidis oma kübara laia serva ja lehvitas mitmekihilist lühikest seelikut.
„Ma kekutasin pisut,” tunnistas ta.
„Ja kuidas veel,” nõustus Perry, reageerides mõõdukatele naeratustele teisel pool lauda.
Mänguväljaku sissepääsu juures tekkis väike sagimine, kui Perryl näisid olevat jälle mingid mõtted, kuni selgus, et ta lihtsalt astus sammukese tagasi, laskmaks Gailil ees minna. Viimane tegigi seda küllaldase daamiliku vaoshoitusega, osutamaks, et ehkki kavandatud solvang võis jääda sündimata, siis polnud see ka päevakorrast maas. Perry järel tuli Mark.
Dima seisis peaväljakul, käed tervituseks laiali. Ta kandis avarat sinist pikkade varrukate ja sirge kaelusega pusa ning kolmveerandpikki musti pükse. Tema kiilaspead pärgas roheline mütsinokk ja ta pealagi sätendas päikesekiirtes. Perry küsis endalt, ega Dima seda ometi õlitanud pole. Täiendamaks briljantidega ehitud Rolexit, rippus tema jämeda kaela ümber mingi müstilise tähendusega kuldkett – jälle midagi läikivat, mis tähelepanu kõrvale tõmbab.
Kuid Gaili üllatuseks ei kujunenud nende sisenemise hetke põhitegijaks mitte Dima. Vaid tema selja taha pealtvaatajate tribüünile asetunud kogum – Gaili arvates veider kogum – lapsi ja täiskasvanuid.
„Nagu mingi kamp süngeid vahakujusid,” pahandas Gail. „Asi polnud mitte selles, et need paksult riidesse topitud isikud kell seitse hommikul, varavalges, seal ülepea olid. Asi oli nende täielikus vaikimises ja leinailmes. Istusin tühja esiritta ja mõtlesin: jumal küll, mis see ometi on? Rahvatribunal või ristikäik või mis?”
Isegi lapsed näisid üksteist võõrastavat. Nad torkasid Gailile kohe silma. Just lapsed. Gail luges kokku neli last.
„Kaks morni tüdrukut, umbes viiene ja seitsmene, mõlemad tumeda kleidi ja päikesekübaraga, surutud mingi paksu mustanahalise naise kõrvale, kes oli ilmselt nende hoidja,” seletas Gail, täis otsustavust mitte lasta oma tundeid vallale enne, kui on õige aeg. „Ja kaks linalakka tedretähnilist teismelist poissi tennisevormis. Ning kõik nii masendunud olekuga, otsekui oleks neid vägisi voodist välja aetud ja karistuseks sinna tulema sunnitud.”
Täiskasvanud olid Gaili jutu järgi nii võõrad, nii ülekaalulised ja nii teistmoodi, et võinuks pärineda mõnelt Charles Addamsi karikatuurilt. Ning mitte ainult oma linnariiete ja 1970ndatest pärit soengute pärast. Või selle pärast,