paaris, ma kardan,” segas ta kavalalt vahele. „Meie sõber mängib ainult üksi, õigus, härra? Sa oled iseseisev inimene. Tahad ise vastutada oma vigade eest, nagu sa ükskord ütlesid. Need olid su enda sõnad mitte just väga ammu ja jäid mulle hästi meelde.”
Nähes, et Perry on kitsikuses ja et ettepanek teda ahvatleb, tormas Gail appi:
„Ära minu pärast muretse! Kui tahad üksikmängu teha, lase käia, mul pole sest midagi.”
„Perry, minu arust ei tohiks selle džentelmeniga mängimine sulle küll vastukarva olla,” käis Mark peale, et oma tahtmist saada. „Kui ma oleks kihlavedaja, oleks ma täitsa segaduses, kummale panustada, ausõna.”
Kas see oli lonkamine, kui Dima eemaldus? See vasaku jala kerge järelevedamine? Või tuli see lihtsalt pidevast suure kere kandmisest?
Kas see oli hetk, mil Perry esimest korda märkas kaht väljaku väravas tegevusetult ringi lonkivat valget meest? Ühel käed lõdvalt selja taga, teisel rinnal vaheliti. Tossud jalas. Üks blond ja titerõõsa jumega, teine tumedajuukseline ja loid.
Kui jah, siis vaid alateadlikult, möönis ta kümme päeva hiljem vastumeelselt Luke’i-nimelisele mehele ja Yvonne’inimelisele naisele, kui nad neljakesi Bloomsburys ühe kena ridamaja keldrikorrusel asuva söögilaua ümber istusid.
Neid oli sinna Gaili juurest Primrose Hillilt viinud must takso, mille roolis oli bareti ja kõrvarõngaga suur ja südamlik mees, kes ütles enda nime olevat Ollie. Luke oli avanud neile ukse, Yvonne seisis Luke’i selja taga. Hall lõhnas värske värvi järele, paks vaip oli maas, Perryl ja Gailil suruti kätt, Luke tänas neid üliviisakalt tuleku eest ning nad juhatati trepist alla, keldrikorrusel välja ehitatud ruumi, kus oli laud, kuus tooli ja kööginurk. Härmas akendel, mis olid poolkuukujulised ja asusid küllalt kõrgel, vilkusid keldrisolijate peadest kõrgemal majast mööduvate inimeste jalgade varjud.
Seejärel võeti neilt mobiiltelefonid ja paluti anda allkiri ametlike saladuste aktile. Advokaadist Gail luges teksti läbi ja läks raevu. „Ainult üle minu laiba,” teatas ta, sellal kui Perry, pomisedes „mis seal vahet on”, oma käe kärsitult alla pani. Olles tekstis üht-teist maha tõmmanud, andis vastumeelselt allkirja ka Gail. Keldrikorruse valgustus koosnes ühestainsast laua kohal rippuvast kahvatust lambist. Telliskiviseintest õhkus nõrka portveinilõhna.
Luke oli neljakümnendates eluaastates, siledaks aetud lõua ja rafineeritud olemisega mees – kuid Gaili maitse jaoks liiga lühike. Meesspioonid peaksid olema numbri võrra suuremad, ütles ta endale võltslõbususega, mis tuli närvidest. Oma hea rühi, halli ülikonna ja kõrvade kohalt hallinevate juustega meenutas ta pigem peent džokit tema parimas vormis.
Yvonne jällegi ei võinud olla palju vanem kui Gail. Gaili esmase hinnangu järgi pisut liiga peenutsev, kuid sinisuklikul moel ilus. Oma igavas ametnikukostüümis, lühikeste tumedate juuste ja puuduva meigiga nägi ta välja vanem ning Gaili kergemeelse hinnangu kohaselt ka umbes kaks korda tõsisem kui vaja.
„Nii et te ei taibanud, et tegemist on ihukaitsjatega,” lausus Luke, vaadates üle laua neile kordamööda otsa. „Te ei öelnud üksi jäädes üksteisele näiteks, et „vaata aga, kas pole pisut veider, et see vennike Dima, kes ta ka poleks, on endale nii kõva kaitse ümber pannud” või midagi sellist?”
Kas me tõesti räägime Perryga nii, imestas Gail. Ma ei teadnudki.
„Ma nägin neid mehi, üsna kindlasti,” tunnistas Perry. „Aga kui te küsite, kas ma neid tähele panin, siis on vastus eitav. Ilmselt mõtlesin, et kaks kutti, kes vaatavad mängu, kui ma üldse midagi mõtlesin …” – ta näppis tõsisel ilmel oma pikkade näppudega kulmukarvu – „see tähendab, sa ei mõtle ju tingimata kohe ihukaitse peale, eks. No võib-olla teie küll. See on teie maailm, ma oletan. Aga kui sa oled tavaline kodanik, ei torka see sulle pähe.”
„Ja sina, Gail?” küsis Luke ärksa osavõtlikkusega. „Sina käid iga päev kohtus. Näed seda pahelist maailma kogu tema jubedas ilus. Ega sinul nende suhtes kahtlusi tekkinud?”
„Kui ma neid üldse märkasin, küllap arvasin, et mingid kõlupead püüavad mulle silma teha, niisiis ma ignoreerisin neid,” vastas Gail.
Musterõpilasele Yvonne’ile ei avaldanud see mingit muljet. „Aga õhtul, Gail, mõeldes möödunud päevale …” – oli ta šotlane? Võib vabalt ollagi, otsustas Gail, kes oli uhke oma eristusvõimelisele kõrvale, mis puutus inimhäältesse – „kas sulle siis tõesti ei meenunud need kaks meest, kes lonkisid värava ees?”
„See oli meie esimene korralik öö hotellis,” pahvatas Gail närviliselt. „Perry oli tellinud Kaptenitekis õhtusöögi küünlavalgel, saad aru? Meil olid tähed ja täiskuu ja paarituvate härgkonnade kisa, ja kuuvalguserada, mis ulatus peaaegu meie lauani. Kas te tõesti arvate, et me veetsime õhtu, vaadates üksteisele silma ja vesteldes Dima valvuritest? Jätke ometi järele, taevas hoidku …” – ja kartes, et ta oli ennast väljendanud ägedamalt kui plaanitud – „nojah, hea küll, lühidalt, me rääkisime tõesti Dimast. Ta on selline mees, kes jääb meelde. Ühel hetkel oli ta meie esimene vene oligarh, järgmisel hetkel Perry juba kahetses, et oli järele andnud ja nõustunud temaga tennist mängima, nii et ta proovis ülevaatajale helistada ning kokkulepet tühistada. Ütlesin, et olen tantsinud Dima-suguste meestega ja et neil on hämmastavalt hea tehnika. See pani sul suu kinni, eks ole, Perry-kallike?”
Nende vahel laius lõhe, mis oli laiem kui Atlandi ookean, mille nad äsja olid ületanud. Kuid olles tänulikud, et võivad südant kergendada kahe professionaalselt tähelepaneliku kuulaja ees, jutustasid Perry ja Gail oma loo.
Järgmisel hommikul kolmveerand seitse. Mark ootas neid kivitrepi ülemisel astmel, oma parimas valges, käes kaks purki jahutatud tennisepalle ja pabertops kohviga.
„Semud, mul oli hirm, et te magate sisse,” seletas ta õhinal. „Aga teate, kõik on korras, ärge muretsege. Gail, kuidas läheb? Lahedalt, eks ole, kui tohib nii öelda. Teie järel, härra Perry. Rõõm on puhtalt minu poolel. Kena päev, eks? Kena päev, jah.”
Perry läks ees teisest trepijärgust üles, kust rada pööras vasakule. Seda mööda minnes vahtis ta äkitselt tõtt nendesamade lendurijakkides meestega, kes olid eelmisel õhtul väraval passinud. Nad seisid teine teisel pool õiteehtes kaaristut, mis viis nagu pruuditee peaväljaku poole, omaette maailma, mida kõigist külgedest varjasid kangasekraanid ja kahekümne jala kõrgune hibiskihekk.
Nähes neid kolmekesi lähenevat, astus heledapäine ja titerõõsa jumega mees pool sammukest ettepoole ning andis rõõmutu naeratuse saatel žestiga märku, et soovib neid läbi otsida. Segaduses Perry, nii pikk kui ta oli, peatus kaugemal kui läbiotsimiseks vajalik, umbes kuus jalga eemal, ja Gail tema kõrval. Mees astus sammu ettepoole, Perry sammu tagasi, tõmmates Gaili endaga kaasa ja hüüatades: „Mis kurat see veel tähendab?” – mis oli adresseeritud eeskätt Markile, sest ei titenägu ega tema tumedajuukseline kolleeg paistnud tema küsimust kuulvat ega ammugi mõistvat.
„Julgeolek, Perry,” seletas Mark Gailist mööda trügides, et Perryle rahustavalt kõrva pomiseda: „Rutiin, ei muud.”
Perry jäi paigale, sirutades kaela ette ja käänates küljele, seedides kuuldud nõuannet.
„Kelle julgeolek, palun? Ma ei saa aru. Kas sina saad?” Viimane küsimus oli Gailile.
„Ei saa,” vastas too.
„Dima julgeolek, Perry. Mida sina siis arvasid? Tema on kõva tegija. Rahvusvaheline äss. Need poisid kuulavad vaid käsku.”
„Sinu käsku, Mark?” nõudis Perry, puurides Marki läbi oma prillide süüdistava pilguga.
„Dima käsku, mitte minu oma, ära ole rumal. Need on Dima poisid. Nad on temaga igal pool kaasas.”
Perry pööras tähelepanu uuesti blondile ihukaitsjale. „Kas te, poisid, inglise keelt üldse kõnelete?” küsis ta. Ning kui titenägu ei ilmutanud mingit muud reaktsiooni peale kangestumise, märkis Perry: