selle üle filosofeerida.”
„Siinkohal jään eriarvamusele, aga jätkem see vaidlus teiseks korraks. Ma juba põlen uudishimust, et kuulda, kuhu see jõgi Heinrichi edasi kandis.”
„See oli üks väike, tähtsusetu tiigike Duisburgi linna lähedal Reini jõe ääres. Sattusin sinna – Duisburgi – veidi enne Viinis peatumist, ja nagu hiljem selgus, oli ka Heinrich rännanud umbes samal ajal sealkandis. Ta töötas toona palju natuuris, maalis hommikust õhtuni, vahel ei jäänud aega söömisekski, enne kui pimedaks läks. See kant ei ole tegelikult midagi erilist, lage maa ja igavad külad, aga Heinrich leidis tollal igal pool midagi imetlusväärset ja ainukordset. Kui oli ühe töö lõpetanud, jalutas pool versta edasi ja asus uue maastiku kallale. Kui oled sellises hingeseisundis nagu Heinrich toona – ta on mulle sellest jutustanud –, siis inspireerib sind kõik, igas igavas põllus, majakeses, kivis või harilikus jõekäärus leiad midagi meeliülendavat ja jäädvustamisväärset. Juhuslik mööduv talunaine oma porise seelikuga, mõttetult haukuv koer, tuules õõtsuv pärnapuu, kõik tundub nii ainukordne, et sa lihtsalt pead peatuma ja uue paberi lahti rullima, et nähtut jäädvustada. Muide, ma arvan, et selle teie armastusega on samuti. Kui su hing januneb armastust, leiadki kohe ka kellegi, keda armastada.”
„Arvate? On see tõesti nii lihtne?” küsis Agnes üllatunult. „Ma ei ole kunagi niimoodi mõelnud… Aga näete, seal ongi meie reisisiht. Loodan, et siin ei ole kedagi, ma ei tahaks kedagi ebameeldivalt üllatada.”
Puude vahelt paistis lihtne palkmajake, kus parun von B armastas veel praegugi soliidsest east hoolimata mõnikord kevadisel metsisekukkede mängimise ajal koidutundi oodata või end kaaslastega peale jahilkäiku soojendada ja jalgu puhata.
„Kes siin ikka olla võiks, mõni metsatroll või haldjas ehk,” proovis Mecklenberg naljatada. „Astume sisse, puhkame jalgu.”
Majake oli tühi, väike ruum kõledavõitu. Sellal kui Agnes, kes nägi jahimaja seestpoolt esimest korda, ringi vaatas, asus Mecklenberg seina ääres asuva raudahju kallal askeldama.
„Ma ei jõua kuidagi ära oodata, millal te selle oma Heinrichi armastuse juurde jõuate,” ütles Agnes, kui oli toa üle vaadanud ja istunud laua äärde lihtsale puutoolile. „Muudkui teoretiseerite maast ja ilmast, aga ometi pidite rääkima armastusest? Või ei olnudki Heinrich võimeline kedagi armastama?”
„Oli küll,” vastas Mecklenberg kiiresti. „Me kõik oleme selleks võimelised.”
„Kas tõesti? Teie ka?”
„Loomulikult ka mina, aga praegu ei räägi me minust. Heinrich, teate, armus ühte oma akvarelli.”
Agnes vaatas jahmunud pilgul Mecklenbergi, kes oli ametis tule lõkkele puhumisega. Midagi umbes sellist oli ta oodanudki, aga siiski kõlas see kohutavalt.
„Akvarelli? Ja te nimetate seda armastuseks?”
„Jah. Ma mõistan teie pettumust,” vastas Mecklenberg ikka veel ahjuukse ees küürutades, selg toa poole. Ahjust kostsid esimesed praksatused, ninna tõusis põlevate puude lõhn. „Varsti saame sooja.”
„Oli see ka õnnelik armastus? Kas nad abiellusid ja said palju lapsi?”
„Ärge ironiseerige midagi. Maailmas juhtub veidramaidki asju.”
Agnes ohkas. „Aga rääkige siis palun, kuidas näeb välja armumine ühte akvarelli, iseenda loodud akvarelli. Kindlasti oskate seda mulle seletada?”
„Heinrich saavutas täiuse, ja see sai tema hukatuseks. Ta jõudis oma kunstiliste eesmärkideni ega osanud enam kuhugi edasi minna. Muidugi ei saanud tema, veel vähem keegi teine, sellest tollal niimoodi aru, aga ma olen tagantjärele kindel, et just nii see oli. Ühtäkki said ideed otsa, kõik, mille poole ta oli püüelnud, oli juba saavutatud ja mingit uut eesmärki ei osanud ta endale seada. Selline täius on kunstnikule kohutav asi, koletu piin. Käsi tahab maalida, paber ja värvid ootavad, anuvad, et sa nendega midagi teeks, su süda tahab nende kutsele vastata, aga ei leia enam midagi, mis neid rahuldaks. Valu. Nõutus. Masendus, tühjus, pettumus.” Mecklenberg ohkas sügavalt ja raputas pead.
„Tal olid oma väikesed rituaalid,” jätkas ta siis. „Kui ta ateljees maalis, pidi läheduses põlema küünal, ka kõige eredamal päeval, tal olid omad värvid, mis pidid alati läheduses olema, oli oma pintslilapp ja nii edasi. Need olid olnud talle olulised, ent ühtäkki ei tähendanud enam midagi. Kui palju ta ka ei püüdnud, otsinud, proovinud… ei midagi. Tühjus.”
Mecklenberg oli järsku laua taga kössi vajunud, ta hääl värises kergelt. Agnes vaatas teda ja, leidmata midagi, mida öelda, köhatas ja kohendas oma juukseid, ent kunstnik, kes näis korraga vana, kibestunud ja õnnetu, ei pööranud talle mingit tähelepanu.
„Sellised kriisid on tuttavad igale kunstnikule,” proovis ta siis selga sirgu ajada, „aga Heinrich vist ei saanudki sellest üle. Tõsi, hiljem maalis ta veel pilte, kuid need olid juba hoopis midagi muud, ta vist ei tunneks neid enam isegi ära.”
„Tõeline tragöödia,” poetas Agnes lõpuks vahele, lihtsalt selleks, et midagi öelda.
„Jah, tõsi,” nõustus Mecklenberg vaikselt, „aga õige tragöödia alles tuleb. See armastuse tragöödia.”
„Ma arvasin, et olete selle unustanud,” proovis Agnes Mecklenbergi äkilisest raskemeelsusest välja raputada. „Ja kui te ütlete, et tragöödia alles tuleb, siis mu hing lausa väriseb hirmust!”
„Jah, teen lühidalt,” ajas Mecklenberg selja taas sirgu ja trummeldas sõrmedega lauale. „Me ju ei taha siin poole ööni istuda.”
„Tänan.”
„Palun. Niisiis, selles sügavas loomingulises ja sellega liituvas eraelulises kriisis otsis Heinrich vaistlikult pidepunkte, midagi, millele toetuda, millest kinni haarata, midagi, mis teda vee peal hoiaks. Teisisõnu, kui lubate, otsis armastust, ja oskamata seda kusagilt mujalt leida, pöördus kõige kallima, kõige olulisema poole, mis tal oli. See oli aasta või paar pärast meie ühist stuudiumit Viinis. Uusi ideid leidmata pöördus ta aina tagasi oma olemasolevate piltide poole, et neist inspiratsiooni ammutada, aga peagi avastas end hoopis meenutamas iga üksiku teose loomist, protsessi, mõtteid, isiklikke emotsioone. Pildid rääkisid temaga, pildid ei nõudnud midagi, ei kohutanud teda, vaid pakkusid tuttavat, mõistetavate mängureeglitega, talle sobivat maailma. Peagi vajus ta sellesse maailma justkui narkomaan oma naudingute keerisesse. Vanade piltide seltsis olemine oli talle justkui dialoog iseendaga, ainukese inimesega, kes teda mõistis ja keda tema probleemid huvitasid ja kes oli ometi tema vastand: täis töötahet ja kirge, ideedest pakatav, maailmast huvituv. Ma ei tea, kas ma oskan seda täpselt sõnastada.”
„Jah, ma saan aru. Ja see ongi teie meelest armastus?”
„Heinrichi nii-öelda suhe oma piltidega arenes üsna tormiliselt,” jätkas Mecklenberg Agnesele silma vaatamata, otsekui poleks küsimust kuulnudki. „Tal tekkisid lemmikud, kelle seltsis ta võis veeta tunde… varsti polnud pilte endid tegelikult enam vajagi, need olid tal niikuinii viimse nüansini peas, nii et ta võis neile mõelda ükskõik millal. See tähendab, et ta mõtles neile kogu aeg.”
Mecklenberg oli tõusnud ja kõndis nüüd toas edasi-tagasi, käed seljal, pilk enda ees maas, ja rääkis kiiresti, rabedalt, nappide pausidega.
„Lühikese aja jooksul destilleerusid need Heinrichi akvarellid tema peas üheks, kõik see, mida ta neis armastas, mida otsis ja igatses, kõik see koondus ühte teosesse. Ei saa öelda, et ta oleks teiste vastu huvi kaotanud, lihtsalt ta tegeles nende kõigiga ühe kaudu. Nagu me üht naist armastades armastame teda kui naist, naissoo esindajat, ja seeläbi on meie armastuse objektiks kõik naised, naise idee, nii koondusid kõik Heinrichi teosed tema silmis sellesse ühte, Duisburgi tiigikesse, mida ma juba nimetasin.”
Agnes silmitses kunstnikku, kes kõndis energilisel sammul toas ringi, ega saanud aru, kas selle järsk meeleolumuutus hirmutas teda või hoopis kütkestas. Mecklenbergi lõug oli rinnale surutud, näojooned pingul, teravad ja külmad, pilk sissepoole pööratud.
„Iseenesest ilus pilt, olen