end kunstnikuna hästi tundis, aga hinges ta oma töödesse ei uskunud, pidas neid enamasti tühisteks plätserdusteks, pööbellikuks pahnaks. Talle ei tähendanud need suured ajaloolised süžeed midagi, sisimas oli ta läbi põlenud. Edu, kuulsus, isegi teatav jõukus – see jättis ta külmaks, läks temast mööda. Lõpuks tüdines ta sellest kõigest, nüüd ei maali ta enam ammu. Vist on kusagil kunstiõpetaja nagu minagi. Muide, me peaksime tagasi minema, jääme siin veel pimeda kätte.”
Ahi oli juba jõudnud õhu onnis soojemaks kütta, nüüd välja astudes väristas Agnes õlgu ja kohendas mantlit. Päike hakkas loojuma, metsa all oli jahe ja neil seisis ees kodutee. Enamik sellest kõnniti vaikides, Mecklenberg kaaslasest eespool. Kunstnik oli end tühjaks rääkinud ja näis nüüd tahtvat kiiresti tagasi jõuda, ta vältis Agnese pilku ja astus kiirustades.
Kui maantee puude vahelt paistma hakkas, jäi Agnes seisma. Mecklenberg ei pannud seda kohe tähele, ent seisatas siis ja vaatas tagasi.
„Mul on üks tuttav,” ütles Agnes kunstniku juurde astudes ja talle otsa vaadates, „Frieda, umbes minuvanune naine. Teie juttu kuulates tuli ta mulle meelde. Ma olen Friedaga kah… kirjavahetust pidanud. Ta on üpris nägus ja haritud preili. Mulle tundub – tema kirjade põhjal – et tema võiks sellele teie Heinrichile sobiv kaaslane olla. Ta… teate, ta on sellises eas ja sellise meelelaadiga noor daam, et… ja tal on natuke igav… mulle tundub, et Heinrich oleks tema silmis huvitav mees. Frieda ei ole eriti nõudlik, aga ta on pisut üksildane ja tunneb, et tema potentsiaal naisena hakkab kaotsi minema. Teate, ta unistab rahulikust, helgest, ilusast kodust, mehest, keda imetleda ja toetada, ta ei ole veel liiga vana, et lapsi saada… Ühesõnaga, minu meelest on neis kahes midagi väga sarnast, jah, kui need kaks hinge kokku saaksid…”
Agnes õhetas, tema hääl murdus, ent ta kogus end kohe. „Mõelge selle peale, ärge öelge praegu midagi, aga mõelge selle peale, eks.”
Mecklenberg seisis sõnatult Agnest vaadates. Ta oli jälle muutunud. Äsja akna ees kössitanud ja kibedalt sosistanud kuju asemel seisis naise ees pikk ja sirge seljaga mees, kaks kätt matkakepile toetatud, näoilme tõsine ja tähelepanelik. Agnes pööras pilgu ära. Männiladvas kraaksatas ronk.
„Ärme täna sellest rohkem räägi,” ütles Agnes siis. „Ma olen väsinud, palun viige mind koju.”
Õhtul kirjutas Agnes, kes oli kirglik päevikupidaja, päevikusse järgmised read:
Käisin täna kunstnikuga kõndimas. M on küll veidrik, aga igav temaga juba ei hakka! Ta jutustas mulle kõige imelikuma loo kunstnikust, kes armus iseenda loodud akvarelli, mis kujutas – tiiki! Igatahes ekstravagantne, kas pole?
Kuigi mul oli teda kuulates raskusi väärikuse säilitamisega, meeldib ta mulle – temas on traagilist melanhooliat ja mingit tõelist, teesklematut elegantsi, millest mu hing siin kolkas nii suurt puudust tunneb. Millegipärast meenub Goethe Tasso – kuigi ma mõistan täielikult, et paralleel on meelevaldne, sama hästi võiksin öelda, et ta on oma dramaatilisuses koomiline, isegi albivõitu, nagu Shelley.
Siiski pean tunnistama, et tema tänane jutustus pani mind mõtlema: miks ta mulle sellise loo rääkis ja kust ta selle võttis? Iial ei usu ma, et selles võiks leiduda terakenegi ajaloolist tõtt (kuigi ta ise kinnitas, et too kummaline kunstnik olevat tema isiklik tuttav). Ei, ei, pigem rääkis ta muidugi iseendast, oma minevikust.
See saatuslik tiiki kujutav akvarell, millesse autor jäägitult armus (olles enne seda naissoos pettunud) hävines mingil arusaamatul põhjusel, järgnes kunstniku allkäik jne. Ja siinkohal küsib uudishimulik lugeja (kuulaja): millest jutt käib? Kui M rääkis iseendast, siis milline oli see saatuse pikselöök, mis tema paleuse purustas? Oli seda ülepea? Mingi psüühiline kriis? On meil tegu mingi meelepette, fantasmagooria, vääritimõistmisega (jällegi Tasso)? Või rääkis kogu lugu hoopis millestki muust, millest ma ei oska aru saada? Kas lood (saati säärasedad hoc pajatused) üldse räägivad alati millestki? Või mängib ta minuga… ei, seda ma ei usu, nii hea näitleja ta ometi ei ole!
Tõsi, väike kahtlus mu hinges siiski on. Nagu Streckfuss kirjutab: Ei põle see, kes oma tulest räägib… Aga M ei rääkinud ju oma tulest, ta rääkis mingist väljamõeldud kunstnikust?
Igatahes oskasin mina end tema ees küll täielikult lolliks teha.
Ah, pean nüüd lippama. Kahju, et ma ei sündinud kakskümmend aastat varem ega kohtunud noorema M-iga, võib-olla oleks meist saanud head sõbrad.
Sissekande lõpetanud, kuivatas Agnes tindi, sulges päeviku ja jäi veel mõneks ajaks lambi valgele istuma.
Paar päeva hiljem leidis aset kummaline, pealtnäha juhuslik episood, mille päevikusse ülestähendamiseks ei leidnud Agnes kuidagi õigeid sõnu. Tüdrukute tunnid olid lõppenud ja teejoomiseni veel aega. Kuna päev oli ilus ja taevas pilvitu, otsustas Agnes minna vana talli ja mõisahoone taga asuva kivihunniku juurde ja süüa paar peotäit põldmarju.
See oli üldiselt hoolitsetud mõisasüdames räämas ja kõrvaline koht, metsik ja pilgu eest varjatud. Siin kasvas sarapuuvõsa ja paar vana jalakat, veidi eemal algas põlluvahetee, mida praegu harva kasutati, aga mille kunagisest suuremast tähtsusest andsid tunnistust vanad lehised, millega tee palistatud oli. Teest kahel pool laius söötis põld. Agnes oli siin varemgi omapäi uitamas käinud.
Marjad olid suured ja küpsed, aga nendeni oli vaevarikas jõuda. Kõrges heinas pidi tähelepanelik olema, et mitte mõne lahtise kivi peale astuda, jalad takerdusid väätidesse ja takjad jäid kleidi külge kinni. Lisaks kasvas siin teravaid ohakaid ja nõgeseid, ja just nende vahel olid kõige suuremad marjad. Lõpuks nägi Agnes ühel lapikul kivil peesitamas suurt rästikut, kes teda oma erepunaste silmadega ähvardavalt uuris ega kavatsenudki taanduda. Naine oleks peaaegu kiljatanud, kui tige uss äkki tema ees oli, ja pöördus kiiresti tagasi.
Vaevalt sai ta heina sees paar sammu astuda, kui nägi teist silmapaari, mis teda samuti ainiti jälgis. Otsekui maa alt välja ilmunud Mecklenberg seisis lehiseallee alguses, oli arvatavasti juba mõnda aega seisnud ja vaadanud, kuidas Agnes kivide vahel nõgestes ukerdab. Naine vihastas, punastas ja ajas selja sirgu. See ei olnud härra kunstnikust küll ilus teda niimoodi salaja jälgida.
Mecklenberg seisis liiga kaugel, siit ei saanud ta mehele öelda, mida viimase teguviisist arvab. Lühikeste ettevaatlike sammudega hakkas ta läbi paksu heina kunstniku poole minema, alatasa jalge ette vaadates, kleidiserva kergitades ja sellelt takjanuppe noppides. Ta nägi seejuures kindlasti armetu ja naeruväärne välja, ja see tekitas temas veelgi suuremat trotsi, mille pärast ta omakorda piinlikkust tundis. Mecklenberg, see südametunnistuseta vanamehenäss kindlasti nautis ta kimbatust. Härrasmees ometi ei pane daami säärasesse olukorda, ja seda kavatses Agnes talle ka öelda.
Mecklenberg aga seisis paigal ega kavatsenudki liigutada, et Agnesele appi tulla või vähemalt sündsalt mujale vaadata. Muudkui jõllitas teda üksisilmi, silmanurkades kindlasti see irooniline muie, mida Agnes oli seal varemgi näinud.
Ja nagu sellest mühaklusest ei oleks veel piisanud – just siis, kui Agnes hakkas küllalt lähedale jõudma, et teda ilma karjumata kõnetada, oleks Mecklenberg justkui mõistnud, mis teda ees ootab, ja põgenes argpükslikult. Ta pööras ümber ja kõndis kiiresti, pilku tagasi heitmata mööda lehisealleed minema, jättes naise taas nõutult heinasse seisma ja talle järele vaatama.
Umbes nädalapäevad hiljem istus Agnes koos parunitütardega mõisa teise korruse klaveritoas, mida paruness armastas veidi suureliselt kammersaaliks nimetada. Oli ilus varasügisene päev, kardinad olid akna eest tõmmatud, madal ja mahe, ent ikka veel suviselt ergav päike kuldas toa sügavrohelisi seinu ja parketti. Agnes oli tüdrukutele mänginud ühe Beethoveni sonaadi aeglast, raugelt igatsevat Adagiot, aga et see oli tüdrukutele tehniliselt liiga keeruline, jäid nad vestlema heliloojast ja tema loomingust. Agnes oli hiljuti lugenud Schindleri „Beethoveni elulugu” ja oskas sellest jutustada, tüdrukud kuulasid teda hajameelse huviga. Kui jutt jõudis helilooja salapärase kirjani surematule armsamale, vaatas Annelise, kahest tüdrukust särtsakam ja püsimatum, lõbusalt õe poole ja poetas:
„See kõlab juba üsna meie kuulsa Heinrichi