muidugi ei mõista. Jällegi, nagu armastuse puhul, igaüks näeb erinevalt, arusaadav.
Sellest pildist sai Heinrichi elu tähtsaim asi, kogu tema igapäevaelu keskpunkt. Hommikul ärgates mõtles ta esimese asjana sellele, et täna on tal taas võimalus näha oma Duisburgi tiiki, ja see täitis ta sooja õnnetundega. Ta ootas seda kohtumist, kuigi selleks tuli tal minna vaid kõrvaltuppa, kus akvarell seisis molbertil keset tuba. Ta rääkis selle maaliga, küsis küsimusi ja jutustas oma unenägudest, mõtetest, plaanidest. Te muidugi peate seda ehtsaks hullumeelsuseks, ja ilmselt on teil õigus, aga Heinrichile oleks see ükskõik. Ta oli leidnud selle, keda armastada ja imetleda, kellelt õppida ja kelle eest jumalale tänulik olla. Heinrichi õigustuseks pean veel lisama, et see, mis teda maalis lummas, ei olnud mitte tema kätetöö, ei, ta ei imetlenud omaenda tööd. Ma arvan, et see akvarell oli talle uks ühte teise maailma, kus kehtisid arusaadavad ja huvipakkuvad reeglid, maailma, kus ta oli kord õnnelik olnud. Tegelikkus oli trööstitu ja igav, see teine maailm aga… ilu ja rahu, kõigutamatu rahu, mis muutub ekstaasiks. Oopium. Kirjeldamatu ilu, mida tahaks vaadata ja milles lahustuda. Harmoonia, tarkus. Midagi sellist. Igatahes ei käinud Heinrich enam väljas, ei osalenud seltsielus. Virtin käis tema juures vahel koristamas ja tegi süüa, pesi pesu, tõi turult, mida vaja, sellal kui Heinrich oma armsama seltsis uneles või mõtiskles. Öelge mis tahes, see oli omamoodi ilus aeg Heinrichi elus.”
„Ja kui kaua see ilus aeg kestis?”
„Mesinädalad saavad läbi, see on paratamatu. Argipäev tuleb tagasi, ühel päeval ei anna sulle enam keegi laenu. Olnuks Heinrich jõukas, kes teab, mismoodi ta elu siis edasi oleks läinud, aga varsti oli tal vaja hakata mõtlema sissetulekule, mis võimaldaks tal ennast ja oma armsat akvarelli üleval pidada.”
„Armsama ülalpidamiskulud olid ju tagasihoidlikud?”
Mecklenberg seisatas akna all ja vaatas läbi klaasi metsavalguses õrnalt häilivaid kuuseoksi. „Kuidas võtta. Lõpuks läks see talle kalliks maksma. Ta hakkas joonistamistunde andma. Rikkaid vanemaid, kes arvavad, et saavad raha eest oma võsukestele talenti osta, leidus Viinis küllaga, tööd jätkus. Mõnda aega elas ta paralleelselt kaht elu: päeviti oli kohusetundlik kunstiõpetaja, õhtul kiirustas oma korterisse, kus teda ootas… ilu ja harmoonia. Kuna nende kahe vahel ei olnud tema silmis mingit seost – päevastel joonistustundidel oli vähe ühist sellega, mida ta hindas kunstis –, saavutas ta õpetajana hea renomee, tööd jätkus ja maksti korralikult. Ta tasus oma võlad, ja kuna vahepealsed kriisi- ja vaesuseajad olid harjutanud teda tagasihoidlikult elama, elas nüüd päris hästi. Nagu te ütlete, armsama ülalpidamine ei olnud ju eriti kulukas.”
Agnes köhatas. „Miskipärast on mul tunne, et nii õnnelikult see teie nii-öelda armastuslugu ei lõpe. Kas ehk tekkis Duisburgi tiigile mõni konkurent?”
„Ei. Heinrichi armastus ei olnud selline, kus konkurentidele võiks ruumigi leiduda. Isegi kui Heinrichi ellu oleks ilmunud mõni naine, poleks ta kuidagi saanud ohustada tolle Duisburgi tiigi kohta Heinrichi südames.”
„Ja kas siiamaani ei saa? On Heinrich oma maalile siiani truu, ja ühelgi tegelikul naisel pole lootustki?”
„Vist küll,” naeratas Mecklenberg kibedalt, „vist küll. Aga teil oli õigus selles, et see armastus ei lõppenud õnnelikult, nagu maapealsed armastuslood ikka.”
„Oot-oot, härra Mecklenberg,” protesteeris Agnes, „sellega ma küll nõus ei ole. Mulle näib, et on siiski olemas ka õnnelikku armastust!”
„Võimalik. Aga ma räägin armastuslugudest. Kui armastus on õnnelik, siis pole ju lugu, mida jutustada. Igatahes varises Heinrichi veider õnn kokku.”
Agnes vaatas uudishimulikult Mecklenbergi poole, kes seisis ikka veel onni väikese akna all, seljaga toa poole. Tema olek oli jälle muutunud, ta oli korraga justkui kokku tõmbunud, hääles oli ühtaegu nii kibedat irooniat kui ka suur, ahastav kurbus. Vaadanuks kuuseoksad aknast sisse, võimalik, et nad näinuks kunstniku hallides silmades pisaraid. Naine ei julgenud liigutadagi.
„Paber,” pomises Mecklenberg mõne pika hetke järel ja laiutas siis abitult käsi. „Paber, kujutage ette, paber!”
Vaikus.
„Heidenheimis Voelteri tehases toodetud, Hermannstrasselt Stieglitzi käest ostetud. Stieglitz ei olnud muidugi milleski süüdi, ehkki Heinrich hakkas teda vihkama, kavatses koguni tappa. Stieglitz oli talle seda paberit müües rääkinud, et tegu on uue tehnikaga, proovipartii, andis odavalt. Puidust toodetud ja rafineeritud, mitte vana hea kaltsupaber. Aga nägi sama hea välja ja maksis poole vähem, ja loomulikult ei kõhelnud Heinrich hetkegi, ostis kohe mitu poognat. Ja oli alguses igati rahul – kvaliteetne paber. Stieglitz rääkis talle ausalt, et tema selle paberi omadusi ei tea ega vastuta nende eest, aga et tulevik on kindlasti puidust paberi päralt. Ja ega ta valetanud, praegu kasutavad ainult parun B taolised vanamoodsad inimesed veel kallist kaltsupaberit. Aga toona oli tegemist uue asjaga, ja midagi oli valesti läinud. Ja ma ei ole kuulnud, et kellelgi teisel oleks tollestsamast partiist ostetud paberiga probleeme olnud. Me kasutasime paberit palju, etüüdide jaoks sobis see odav paber hästi. Võib-olla ei pidanudki see üle viie aasta vastu pidama. Kes tollal üldse millelegi nii maisele mõtles… meil kõigil olid muud asjad peas. Saatus… Õnne peab olema, kõike ei saa ju ette näha. Saatus. Saatus, kõigi tragöödiate ema.”
Mecklenbergi hääl oli muutunud peaaegu sosinaks, see justkui krigises elu ülekohtu raskuse all. Kunstniku selline metamorfoos hämmastas Agnest, ja korraga tundis ta mehe vastu suurt kaastunnet, isegi õieti aru saamata, mispärast. Teda valdas kirglik soov Mecklenbergi kuidagi aidata, kuidagi heastada kasvõi osake sellest suurest ülekohtust, mida kunstniku olemusest kiirgas. Vaikselt küsis ta:
„Mis juhtus?”
Mecklenbergi häälde ilmus taas jahedam noot: „Paber hakkas lagunema. Taevasse tiigi kohale tekkis jäle pruun laik, algul pisike, aga laienev. Pilt oli rikutud. Varsti lisandus sellele teine laik, nagu pidalitõve mädased kärnad armsama palgel.”
Agnes oli rabatud. „Kas seda siis kuidagi peatada ei saanud?”
„Arvate, et ta ei proovinud? Ta käis Stieglitzi juures, Brunni juures, kõigi paberikaupmeeste ja asjatundjate juures. Ülikoolis keemikute juures, kirjutas Voelteri tehasesse, küsis nõu kõigilt tuttavatelt – ei midagi. Keegi ei osanud aidata. Tehasest vastati, et kellelgi pole sääraseid probleeme olnud, neil polnud aimugi, mis seda põhjustada võis. Stieglitz rääkis sama juttu ja rõhutas, et tegu oli katsepartiiga, tema pole midagi garanteerinud. Stoltz ja Koopheimer ülikoolist oletasid, et asi on mingis tundmatus reaktsioonis, mis võib olla tingitud värvide, paberi ja keskkonna koosmõjust. Kõik laiutasid käsi. Heinrichil ei jäänud muud üle kui vaadata, kuidas ta elu suurim armastus otse tema silme all hääbub. Õhutada tube, hoida kardinad ees ja päev-päevalt nentida, et olukord aina halveneb, teha pole midagi ja ees ootab vääramatu lõpp. Muide, teiste piltidega midagi säärast ei juhtunud, ainult selle ühega, kauni ja armsa Duisburgi tiigiga. Ma olen kindel, et Heinrichi armastus, see piiritu õrnus ja hingeline side põhjustaski pildi kolletumise. Ükski pilt pole sellisteks tunneteks, selliseks vaatamiseks loodud, nad lihtsalt ei talu seda. Heinrichi armastus oli liiga kirglik, liiga meeleheitlik. Tema soojad pilgud põletasidki selle pildi.”
Taas võttis maad vaikus. Agnes tahtnuks Mecklenbergile vastu vaielda, öelda, et tegu oli ju tühipalja pildiga, mida ei ole võimalik niimoodi armastada, ent ei leidnud õigeid sõnu. Ta oleks tahtnud Mecklenbergi peale karjuda, teda juustest sikutada, kõrvakiilu anda, ent vaikis, ja oli selle vaikimise pärast enda peale vihane.
„Ja rohkem polegi midagi rääkida,” jätkas Mecklenberg siis vaikselt. „Heinrich oli valmis pildi päästmiseks oma elu andma, süüdistas kogu maailma, tahtis Stieglitzi tappa, rõõmustas, kui Voelteri tehas kuuekümnendate keskel maha põles, pidas seda jumaliku õigluse märgiks. Tegelikult pole midagi sellist muidugi olemas, süüd pole kellelgi, Heinrichi armastus oli liiga suur, ja niisugune asi lõpeb alati traagiliselt.”
„Aga kas Heinrich on sellest üle saanud? See kõik juhtus ju ammu?”
„Sellistest lugudest ei saada kunagi üle. Heinrich hakkas küll uuesti maalima, sest