kiri Venemaalt.”
„Näed siis, ja sina muretsesid!” Mihkel oli ootamatult heas tujus, tema hääletoon oli isegi lohutav. Või tundis ka tema ise kergendust, et poeg on alles? „Mis ta siis kirjutab?”
„Eks loe ise,” ütles Olga lühidalt.
„See on eesti keeles, mul raske lugeda! Loe ette!”
Olga oli lootnud, et mees ise kirjast olulised teated välja veerib, aga võttis siiski kirja ja luges:
„Tere ema!
Pole aega olnud et varem kirjutada. Siin Novomelnitsas on kena olla ma olen palju inimestega tutvaks saanud. Ma elan siin Ragozinite juures kui mäletate. Nemad teid mäletavad. Ja siis kui ma nüüd koju tulen ei tule ma enam üksinda. Sain tutvaks Ragozini Tanjaga me hakasime teineteist armastama ja leitsime et ei saa teineteista… Teineteiseta,” parandas Olga. Millegipärast tundus, et ta loeb teksti, mis temasse üldse ei puutu.
„Noh, seda oli arvata! Armunud nagu vasikas, see läheb üle,” arvas isa. „Kuula edasi!” Olga otsis järge ja jätkas: „Lasksime siin selsovetis ennast paari panna ja oleme nüüd mees ja naine seaduslikult…”
„Mis, kurat… Mis see tähendab?” Mihkel Tamm kargas püsti. „Kurat, sada aastat sai Venemaal niiviisi elatud, et eestlased abiellusid vaid omavahel! Ja nüüd läheb tema siit Eestimaalt Venemaale naist võtma! Venelast!” Mees vaatas kimbatuses ringi, nagu otsiks midagi, mida vihahoos ära lõhkuda. „Tead, kirjuta talle, tuleta meelde, et temal enam siia majja asja ei ole! Mitte kunagi, ma ei taha temast midagi teada!”
9
Sooranna kordoni ülem Jevgeni Lavrentjevitš Morozov oleks võinud oma eluga Raudikul peaaegu rahul olla: piirkond oli suhteliselt väike ja turvaline, tehnilised valvepunktid ja operatiivsidevõrk välja ehitatud, igapäevane rutiinne piiriteenistus korralikult käima pandud. Poleks nagu millegi üle nuriseda, aga Morozovil puudus midagi, mis igale inimesele, rahuajal ka sõjaväelasele tähtis on, nimelt isiklik elu. Või kui täpsemalt öelda – perekonnaelu, milleta vaid mõni üksik suudab rahulduda. Jevgeni Lavrentjevitš polnud seda tüüpi, kes oma tundeid esimesele kenale vastutulijale puistama kipub, aga ammugi ka mitte selline, kes on aldis mingeid kahtlasevõitu juhuvahekordi otsima. Südames leinas ta siiamaani oma kunagist seaduslikku naist, kes oli tema sõjaajal kiirustades maha kandnud ja invaliidina sõjast naasnud naabrimehe oma voodisse lasknud. Aga see, et naabrimees Valeri oli sõjas jalast ilma jäänud, oli Jevgeni viha taltsutanud, justkui oleks tollel olnud mingi õigus oma invaliidsuse eest temalt hüvitust saada – sellepärast, et temal olid kõik ihuliikmed alles jäänud… Igatahes oli tol ajal veel leitnandipaguneid kandev Morozov oma pahameele ainult Katja Jegorovna peale välja valanud, kunagisest kodust oma seitse asja kokku korjanud, vahepeal viieaastaseks saanud tütrekest kallistanud – Tanjake hakkas seejuures karjuma ja rabelema, see tige võõras onu oli just emaga tapelnud ja asju loopinud – ning tagasi vaatamata minema läinud. Teadmisega, et siia enam kunagi ei tule.
Jevgeni Lavrentjevitš Morozov oli nüüd, oma viiekümne esimesel sünnipäeval, kordoni puhvetist pudeli „Moskovskaja Ossobennaja” vodkat ja pool kilo sojajahust kompvekke ostnud ning kõndis õhtul veskimehe juurde.
„Täna võite mulle õnne soovida, mul on sünnipäev,” ütles ta ja pani ostud lauale. Püüdis seda küll rohkem nagu Mihklile öelda, aga pilk jäi pisut pikemalt peatuma hoopis Olgal.
„Taevake, oleks ma teadnud, oleksin midagi küpsetanud!” Olga näis tõesti kohkunud olevat ning see tegi naise kuidagi abituks, isegi tütarlapselikuks ja majori silmale veelgi ahvatlevamaks. Ja naise öeldu peale oli nüüd põhjust talle juba otse silma vaadates naeratades seletada:
„Mis te nüüd, Olga Martovna… Mina olen sõjamees, harjunud asju lihtsalt ajama! Ja minul… minul pole nagunii enam kedagi, kes mulle küpsetaks!” See tuli Morozovi suust nagu iseenesest, aga mees taipas hetkega, et öeldu oli hästi välja kukkunud – mingil määral küll kaebusena, aga ka ehtmeheliku avaldusena, et ta ei lase end niisugustest asjadest häirida. Just niimoodi, nagu üks endast lugupidav mees ütlema peab.
„Noh, oleksid võinud varem rääkida, ikkagi pidu…” Mihkel Tamm tõusis ja võttis naela otsast laterna. „Ma lähen korraks keldrisse, vaatan… Meil peaks seal veel üht-teist olema!”
Jevgeni Lavrentjevitš ja Olga jäid kööki kahekesi. Oli tekkinud just niisugune moment, mida mees tulles oli lootnud – et ta saab Olgaga kas või hetke kahekesi olla. Aga korraga haaras teda mingi mõttekramp ning muutis mehe abitult vaikivaks, nii et ta ei osanudki midagi niisugust öelda, mis oleks võinud soodsat vastukaja tekitada. Mees istus laua ääres, vaatas perenaise poole ja ta näol oli lausa abipaluv ilme.
„Kas midagi on juhtunud, Jevgeni Lavrentjevitš?”
„Ei… Või jah…” Öelda või mitte öelda? vasardas mehe peas. Rääkida, kuidas mõte viimasel ajal alatasa siia majja eksis, ja öelda, et ta niisugusest keelatud tegevusest enam loobuda ei saa…
„Tervisega midagi korrast ära?” püüdis Olga aidata.
„Ei-ei… Või jah, südamega vist…”
„Südamega? See on tõsine asi!” Veskimehe naine jäi külalist hetkeks tõsiselt silmitsema. „Siis peate arsti juurde minema!”
„Selles hädas arst ei aita,” ütles major rohkem nagu iseendale ja heitis Olgale jälle abiotsiva pilgu. Ja sai sealt vastu veelgi uurivama silmavaate.
„Mis teiega siis on, Jevgeni?” Nagu iseenesest oli naine vene kõnepruugis austusavaldusena kasutatava isanime kõrvale jätnud ja sellega külalise poolkogemata omainimeseks, peaaegu lähedaseks tunnistanud. Ning major sai sellest julguse oma salamõtted vabaks lasta, küsimata, mis sellest tuleb.
„Olga Martovna, mina… Ma olen hakanud teid… armastama!” Just nii mundrimees ütleski – mitte ljublju, vaid ja stal vas ljubit. Omamoodi kohmakalt, aga seda siiramalt.
Olga kohkus ja vaatas kõigepealt ukse poole, nagu seisaks Mihkel juba seal neid kuulamas. Aga ei, kõik oli vaikne. Ja aknast paistis, et üle õue asuva keldri uks oli pärani, mees kohmitses veel seal.
„Te ei tohi nii rääkida!” See oli öeldud tõesti tõrjuvalt, kuigi Jevgeni Lavrentjevitš oleks tahtnud tema toonis kui just mitte väikest edevust, siis vähemalt ebalust kuulda. Aga seda seal ei olnud.
„Ma tean… Aga ma pidin seda teile ütlema, et… et teie teaksite!”
„See teadmine võib mind ainult õnnetuks teha, Jevgeni Lavrentjevitš.”
„Ja mina lootsin just vastupidist! Olga, ma oleksin valmis…”
„Jätke järele! Mitte üks sõna! Mulle piisab sellestki murest, mis mul juba on, nüüd veel ka teie… Ma ei jaksa, saate aru!” Naine püüdis seda võimalikult neutraalselt öelda, aga tema hääles kõlas selge kaebus.
„Olga Martovna, ma ju näen juba ammu, et teil on raske, te ei ole õnnelik, sellepärast…”
„Õnnelik? Hea inimene, need kooliplika-ajad on mul ammu möödas, mil saabuvast õnnest unistati! Tegelik elu on midagi muud, sellega peab leppima. Olgu see nii raske kui tahes!” Olga Tamm oli oma kindluse tagasi saanud ja hakkas pliidi juures talitama. Jevgeni Lavrentjevitš Morozov istus laua ääres ja vaatas naist üksisilmi. Ütles siis pikkamisi:
„Andke andeks, et ma niiviisi, mõtlematult… Aga ma pidin, et teie teaksite! Ja ütlen veel – kui teil elus mis tahes abi vaja läheb, võite julgesti minu poole pöörduda! Kui ma vähegi saan, siis ma aitan!” Mees tõusis.
„Kuhu te nüüd? Mihhail tuleb kohe ja…” võpatas naine. Astus isegi sammu lähemale, nagu tahaks majorit lahkumast takistada.
„Ei, Olga Martovna, ma parem lähen… Ma tahaksin täna hoopis üksi olla!” Jevgeni Lavrentjevitš pani käe korraks Olga käsivarrele, surus seda põgusalt ja kõndis uksest välja.
„Aga teie pudel! Ja kommid!” hüüdis naine