kõnesid oli asi otsustatud. Keegi ei julgenud kätt tõstmata jätta, niisiis oli otsus demokraatlik. Ühendkolhoosi nimeks võeti kummaltki ühinenult pool ja lõpptulemus oli „Tõusev Tee”.
Edasi aga tekkis koosolekul vaidlus, mis paisus üsna ägedaks, sest hakati arutama, kuhu tuleb ühendkolhoosi keskus. Kuigi iga küla oli eri meelt, polnud teistel Raudikule võrdseid trumpe vastu panna. Raudiku oli juba ennevanasti mõisakeskus olnud, seal oli koolimaja, veski, meierei ja nüüd muidugi ka piirivalvekordon. Nii pididki kõik nõustuma, et uue kolhoosi keskus jääb Raudikule.
„Aga mitte siia sõnnikuhunniku kõrvale!” oli Anguse külast pärit Luuri Valentine üle teiste sumina kileda häälega nõudnud. „Kui see siia jääb, siis pange kohe nimeks „Sitane Tee”! Häbiasi!”
„Kuulge, teie, taltsutage oma suud!” hüüti punase loosungiriidega kaetud vana söögilaua tagant, mille Härma Madis oli kunagi oma kätega valmis teinud ja mis koosoleku ajaks oli presiidiumilauaks ülendatud. Hüüdja oli parteimees, keda siin nägupidi ei tuntud.
„Mida suurem kolhoos, seda suurem kontor! Siin pole selleks ruumigi,” arvas keegi.
„Nojah, peale esimehe veel raamatupidaja, arvestaja ja…” püüdis keegi täiendada, aga rohkem vajalikke ameteid ei tulnud talle hetkel meelde.
Roomet Põiklik oli ühendkolhoosi esimeheks hääletatud, aga lihtsalt sellepärast, et rohkem kandidaate ei esitatud. Ning küllap naabrid teadsid, et Raudikul läksid kolhoosiasjad kribeke paremini kui nendel, siin oli lehmadele pikemalt heina jätkunud ja alles märtsi lõpul tuli sarvekandjatel iseteeninduse korras hakata söögikõlblikku kulu ja mahajäänud viljakõrt otsima.
„Mida seltsimees Põiklik arvab? Keskuse kohta?” küsiti presiidiumist.
„Nja-ahh…” Põiklik ei olnud kõnemees, pealegi pärssis kõrgete rajooniülemuste juuresolek sellegi kasina oskuse. „Eks minagi, et… et peaks! Aga et kuhu, seda…”
„Piirivalve kolis ju koolimajast välja! Seal peaks nüüd ruumi olema,” arvas keegi ja mõttest haarati õhinal kinni.
„Õige mõte! Seal on ruumi küllalt!”
„Just-just, tulebki mõisaaeg jälle tagasi! Aga kas sinust saab nüüd valitseja või parun ise?” See oli muidugi Valdur ja tema repliik teenis nii naerupahvaku kui ka ülemate laua tagant hoiatava köhatuse.
„Paneme protokolli – seltsimees Põiklik uurib seda asja! Ja sellega võime koosoleku edukalt lõpetatuks lugeda!”
Ülemused tõusid laua tagant ja nende nägudel võis kergendust näha. Iga niisugune koosolek tähendas silm silma vastu istumist inimestega, kes vähemalt ilme ja olekuga väljendasid iga ettepaneku puhul varjamatut vastumeelsust. Polnud ju kellelgi teadmata, kuidas kolhoosides elati, ja musta valgeks rääkimine nõudis funktsionääridelt lausa häbitut tõesalgamist.
„Meil oleks sellest vaid kasu,” arvas Valdur, kui nad olid Helgiga omavahele jäänud. „Muidu ela siin nagu peo peal, kõik on Põiklikule teada… Ja see uus arvepidaja…”
„Virge,” aitas Helgi nähes, et mees püüab eelmisel nädalal vahetunud arvestaja nime meenutada.
„Just, jah! Mine tedagi tea, mis tema Härmal nuuskima hakkab. Meile on kasulik omaette olla!”
Siis aga saabus eriline päev – Härmale toodi koos kolhoosi postiga kiri. Pakkimispaberist ümbrikul oli adressaadiks märgitud Helgi Varik ning aadress oli õige: Raudiku küla, Härma talu. Ja kõige peal oskamatult veetud venekeelsete tähtedega Estonskaja SSR.
„Kes see mulle…?” Helgi keerutas võõrana tunduvat ümbrikku käes, aga Valdur oli terasem.
„See on ju Venemaalt! Härma vanad annavad elumärki!”
Mõttes olid nad mõlemad Härma pererahva ammu maha kandnud nagu möödunud eluetapi. Nii nagu järjekordse lõppenud aasta, mis kindlasti tagasi ei tule ja mida teiste seast vaid veidi erinev number meenutama jääb. Aga näe – ka minevikust võib kirja saada!
„Tee lahti, mis sa enam ootad!” nõudis Valdur kärsitult ja siis lugesid mõlemad Minna väriseva käega kirjutatud teksti, mees üle naise õla.
Kallis Helgi!
See on mul kolmas kiri sinule kirjutada. Senimaani ei ole vastust tulnud ei tea kas oled veel Härmal või juba läind. Aga kirjutan ikka et teada anda kuidas siin elatakse. Madist enam ei ole matsin tema mineva sügise oktoobri kuus. Tahtsin jumalasõnaga matust aga siin on ainult vene pappid. Üks tuli mattma ütles et selle nimega ei saa matta. See põle nende nimi. Mina küsisin mis siis saab. Ütles et peab ümber ristima Matveiks nagu nende nimi. Mina ei luband et eluaeg Madis old ja nüüd hakka surnd inimest ristima. Siis tahtis ära minna tal olid kolm vene eite ka kaasas kes laulavad. Suure hädaga olin nõus ja pandi Madisele rinna peale paber et on nüüd Matvei. Küla rahvas oli ka koos mattmas. Siin on kolm eesti peret kes ka küütitati nemad on nooremad. Madis jõudis meile maja ehitada sedaviisi kaldu maa piale poolest saadik maa sees siis on soojem. Pisike ütt on aga elada saab. Kaks kitse on minul ka. Keegi rääkis et nüüd on see joosepi vunts surnd ja küütitatudsaavad varsti koju aga mina jään siia Madise juurde. Elu aeg koos elatud ei mina saa teda üksi siia võõrasse mulda jätta. Kirjuta kui kirja kätte saad mul on nisuke aadress…
Helgi tundis, kuidas kirja lugedes silmanurgast pisar vallandus ja mööda põske alla veeres. Tuli tunne, nagu oleks ta jälle oma ema haual seisnud ja ristilt tema nime lugenud – oli kord niisugune kallis inimene, aga enam ei ole… Ja lausa kõrvetava piinlikkustundega meenus, kuidas ta oli endamisi tõotanud, et käib igal aastal vähemalt üks kord ema haual. Paraku jäi see vaid iseendale antud lubaduseks, sest Raudikult oli Valgamaa kaugel ja sõit sinna keeruline.
Minna kiri seisis Härma magamistoas kummutil mitu nädalat, enne kui Helgi kord koristamistuhinas selle haaras ja koos muu tarbetu pahnaga pliidi alla toppis. Samamoodi nagu kapi otsast leitud vana seinakalendri, millele suurte numbritega trükitud aasta oli juba ammu mööda läinud.
8
Saabunud sügis oli Roostpalu jõe kallastel kasvavad vahtrapuud kirjuks maalinud ja iga kord, kui Olga Tamm õue astus, jäi ta kõigepealt trepil seisatama, et imetleda kaunitesse värvidesse rüütatud loodust. Ometi jäid naise silmades peegelduvad värvid tema jaoks tuhmiks; silmailule kaasnes nukravõitu tõdemus, et tegemist on vaid ajutise dekoratsiooniga, mis on küll kaunilt maalitud, aga tema elu kuigivõrd ilustada ei suuda. Inimesele esmavajalik, elurõõmu ja eluks vajalikku julgust sisendav turvatunne oli aina enam kõikuma löönud.
Olga ja Mihkel elasid nüüd vaid kahekesi, sest ka Alma oli Raudikul seitse klassi lõpetanud ja õppis juba teist kuud rajoonikeskuseks muudetud väikelinna keskkoolis. Tüdruk elas kooli internaadis, saabus koju ainult pühapäevaks ja seegi polnud lihtne, sest Raudikule põikav liinibuss väljus linnakesest laupäeviti juba keskhommikul, ammu enne koolitundide lõppemist. Mõnikord õnnestus tüdrukul end koolist vabaks küsida, et bussile saada, tavaliselt aga püüdis ta end juhuslikele autodele hääletada, kuid neid liikus keelutsooni poole harva, pealegi jäi Raudiku suurelt teelt kümmekond kilomeetrit kõrvale. Seega pidi Alma neljakümnekilomeetrisest vahemaast mingi osa paratamatult jalgsi kõndima, ning kui suur see osa oli, olenes juhusest. Kord oli ta jõudnud koju alles pimedas ja surmväsinuna, kuna oli pidanud ligi kakskümmend kilomeetrit jalgsi kõndima.
Koju pidi aga tulema, sest kodus sai kõhu korralikult täis süüa ning mis veelgi tähtsam – järgmise nädala toidumoon tuli kaasa võtta. Kooli internaadis kehtis ühiskatla põhimõte, see tähendab, et perenaine keetis igalõunase supi valmis, aga selleks vajaliku nädalaportsjoni toiduaineid pidid õpilased kodunt kaasa tooma. Nii sättiski Olga pühapäeva lõunaks, mil Alma Raudikul bussile läks, tütrele moonakompsu kaasa, püüdes selle teha niisuguse, et kandam liiga raske ei saaks, aga ikkagi kõike ettenähtut sisaldaks.
See oli aga väike mure, sest Alma oli tragi ja iseseisev ning sai niiviisi pooleldi omapead elades hästi hakkama. Kaheksateistkümneseks saanud Oskar oli seevastu sootuks teistsugune, nagu nad polekski ühe pere lapsed: ta oli merepraktikal