ei tea! Kargas korraga laua tagant püsti ja läks! Ütles, et on midagi unustanud,” seletas Olga vastumeelselt, hetkel oli tal täiesti ükskõik, mida mees arvab.
„Pudeli jättis maha…”
„Nojah, võib-olla ta tuleb tagasi, sellepärast,” vassis Olga, aga kattis Mihkli õhutusel siiski laua. Sõnatult, kohati pisaratega võideldes.
Major Morozov ei tulnud sel õhtul tagasi. Mihkel istus laua taga üksinda, avamata „Moskva Eriline” laual, kuni ta lõpuks kapi juurde läks ja sealt pudeli omatehtut tõi.
„Ega ma hakka omapead võõrast pudelit lahti tegema! Tule, istu lauda, peame siis pidu kahekesi!”
„Ei taha ma mingit pidu,” tõrjus naine tujutult, otsis oma käsitöökarbist nõela ja lõnga ning hakkas mehe sokke nõeluma.
„Kui juba vaeva nähtud ja laud kaetud… Ega Jevgeni enam ei tule, ju tal seal midagi tegemist, sõjaväe värk…” Mihkel valas endale klaasitäie ja kummutas poole sellest kurku. „Ma kuulsin täna head uudist – Raudikule pidi hakatama elektriliini vedama! Sügiseks saab valguse majja.”
„Ahah, siis on hea küll.”
„Nojah, seda minagi.” Mees tõstis üht-teist ette ja sõi vaikides. Elu Tammede majas oli jälle tavalisse rööpasse pööranud, kus abikaasadel omavahel millestki olulisest rääkida ei olnud. Kell köögiseinal tiksus kümnendat õhtutundi, kui Mihkel tõusis ja Olga hakkas sõnatult lauda koristama. Mees kadus magamistuppa ja veerand tundi hiljem kostis sealt üsnagi nõudval toonil:
„Tuled siis ka juba või?”
„Ma pesen enne nõud puhtaks!”
Olga ohkas, lõpetas oma toimetamised, puhus tule surnuks, läks magamistuppa ja puges mehe kõrvale voodisse.
10
„Homme on siis viimnepäev,” ütles Anton Aavik naisele, kui nad õhtulauas kahekesi vastamisi istusid ja teed rüüpasid. Mees oli püüdnud öeldut huumorisse rüütada, aga tema mõistus keeldus siiamaani omaks võtmast, et homme ongi see päev, mil lõpeb nii Raudiku koolis õppetöö kui ka tema koolimehekarjäär. Nelikümmend neli aastat, sellest viisteist siin vanas mõisahoones, kus polnud mingeid mugavusi, isegi mitte elektrit. Aga nendes üle saja aasta vanades müürides oli ometi midagi niisugust, mis viitas igikestvusele, mis andis üle aegade ja inimeste ulatuva turvatunde ja teadmise, et ükskõik millised poliitilised tormid ümberringi ka ei mölla, on midagi põlist ja kindlat, mis jääb kestma. On koolimaja, on lapsed, on kool… Aga nüüd, juba homme õhtul, enam ei ole. Ei saa kunagi olema, sest ajad on muutunud, lõplikult ja lootusetult.
„Homsest olen ma siis töötu ja vaba inimene.”
„Kuidas homsest – käskkirjas ju oli, et esimesest juulist!” oli Leida varmas parandama. Justkui need paar nädalat enam midagi muudaks. Aga ta oli alati püüdnud oma mehele vähemalt sõnaga toeks olla.
„Ah, mis see… Sa ju tead, et ma pole kunagi elumuutusi sallinud, ma olen juba loomult konservatiiv! Mäletad, kui me linnast siia tulime? Siis ma ei saanud kuidagi leppida, et koolimaja võib niisugune olla, klassiruumid läbikäidavad ja…”
„Ja meie solgiämbrit peab läbi õpetajate toa välja viima, eks? Aga taevas hoidku, millal see juba oli!”
„Viisteist aastat on pikk aeg… Aga nüüd tagasi vaadates ikka liiga lühike, et…” Mees peatus, hääl oli värisema hakanud.
„Noh…?” sundis Leida teda jätkama. Naine teadis, et mees hakkab sedamaid ennast haletsema. Mitte küll otsesõnu, aga seda enam nii hääletooni kui ka kurvalt alistuva olekuga. Kaua koos elanud vanapaari juures on tavaline, et nende perekonnaelu tegelikuks juhtijaks on naine; tark naine oskab juhtida niiviisi, et mees sellest arugi ei saa. Ajapikku muutub niisugune iseeneslik rollijaotus mõlemale sedavõrd loomulikuks, et tegutsetakse üksmeeles, teineteist kõigiti toetades ja omavahelisi suhteid sügavamalt analüüsimata. Kui aga emb-kumb oma osa täites komistama tikub, on see ohusignaaliks, mis teise sedamaid valvsaks muudab.
„Noh…” osatas Anton. „Ma ei taha mõeldagi, et homme on kõik läbi. Möödas! Lõppenud!”
„Jaa-ah.” Leida pani käed puusa ja takseeris meest hoolega. „Kas toon sulle taskuräti? Võib jääb sellest väheks, ehk on käterätti vaja?”
„Mis sa… Milleks?”
„Selleks, et pisaraid kuivatada! Sa hakkad ju kohe nutma!”
Anton Aavik mühatas ja pöördus akna poole. Õhtune päike pani pargipuud ja kevadvärske muru säravroheliselt helendama ja juhatajale näis, et selles valguskülluses on omajagu kuldset tooni. Kevaditi oli Raudikul kõige ilusam – mõisahoonet ümbritses värske rohelus, paisjärve veepinnalt peegeldus valgete pilveebemetega sinitaevas… Kaldaäärses kõrkjastikus oli pardipere elutsenud, sinikaelad olid inimestega harjunud ja ujusid sedamaid ligi leivatükikesi haarama; pärast piirivalvurite tulekut olid aga pardid kadunud, ilmselt rännanud soldatite supikatlasse.
Jah, Raudikul oli kõik hakanud järjest kiiremini allamäge minema, samamoodi kui kogu Eestimaal. Ja homsest päevast pidi saama selle allakäigutrepi järjekordne aste, möödapääsematu ja paratamatu nagu surm, mis iga elusolendit ootab, kui tema aeg täis saab.
Viimne koolipäev oli päikesepaisteline ja soe ning Anton
Aavik otsustas kooli lõpuaktuse korraldada väljas, iluaiapoolsel terrassil. Õpilased seati istuma laiadele ajahambast näritud trepiastmetele, mida mööda mõisnik, tema pereliikmed ja külalised kunagi iluaeda läksid. Õpetajate jaoks oli Marie Käo hoolikalt rehitsetud trepiesisele aiateele pingi toonud, selle kõrval seisis väike laud, millel oli virn parematele lõpetajatele auhinnaks määratud raamatuid.
„Kas hakkame peale?” küsis Aavik õpetajatelt ja toppis oma raudkapslitega uuri tagasi taskusse. Neli erinevas vanuses naishinge istusid pikal pingil reas nagu pääsukesed traadil, igaühel õpilastelt saadud lillekimbud süles. Aavik oli oma kimbu lauanurgale asetanud, temal oli tegemist.
„Nojah, mis siis muud, eks jah,” arvas Veronika Altmets toonil, et eks juhataja teab ja otsustab ise. Ka tema ema Grete istus õpetajate reas, kuigi tema teeneid oli viimasel ajal vaid siis vajatud, kui mõni õpetajatest tõsisemalt haigestus, aga vanaproua tundis end koolipere liikmena.
Anton Aavik astus sammukese tagasi, köhatas hääle puhtaks ja pöördus õpilaste poole.
„Kallid lapsed, täna on meie kõigi elus pöördeline päev. Mõnele toob see rõõmu, sest nad on meie koolis seitse klassi lõpetanud ja nende tee oleks nagunii Raudiku koolist mujale viinud. Seitsmeklassilise kooli lõpetajaid on teie hulgas üksteist… Aga ka kõikidele teistele oli see õppeaasta Raudiku koolis viimane, sest meie kool pannakse kinni. Enam ei hakka meie armsas koolimajas õppetööd toimuma! Mitte kunagi…” lisas ta nagu iseenesest, samas taibates, et viimane lause oli ülearune. Ning selle vääratuse peale pahasena jätkas ta kiirustavalt: „Te näete ju ise, et meie koolipere on väga väikeseks kokku kuivanud! Kui palju teid siin on, lugege üle!”
Sedamaid tõusis sumin, lapsed hakkasid kokkutulnuid loendama ja hetke pärast hüüdis üks kuuenda klassi tüdruk:
„Nelikümmend neli!”
„Nelikümmend neli…” Aavikus ärkas pedagoog, kuigi matemaatikat oli ta vähe õpetanud, see polnud tema ala. „Üksteist seitsmenda klassi lõpetajat lahkub, kui palju teid järele jääb?”
„Kolmkümmend kolm!”
„Nii! Kui me tuleva-aastast esimest klassi ei arvesta, jagage kolmkümmend kolm kuuega, siis saate teada, palju igasse klassi õpilasi jätkuks!”
„Ei saa jagada…” arvas keegi, aga teine oli nutikam.
„Viis ja pool!”
Vastus tekitas elevust, sedamaid hakati arutama, kas tuleks üks õpilane pikuti või risti poolitada. Või panna hoopis seisma kahte klassiruumi ühendava ukse vahele nii, et pool oleks ühes ja pool teises klassis.
Õpilaste