näen teisi naisi samasugust värvikombinatsiooni kandmas, kontrollin ma kohe, kas nemadki on pirnid, ja nad on seda alati – kaks pirni juba üksteist ära ei peta.
Oma joonistuse alla kirjutas ta selle mehe telefoninumbri, kes tema arvates mulle Phillipist märksa rohkem sobis – see oli lahutatud alkohoolikust pereisa Mark Kwon. Ta viis mind Beverly tänava hiinakasse õhtust sööma. Kui sellest midagi välja ei tulnud, küsis Suzanne minult, ega ta pole asjast valesti aru saanud. „Äkki see ei ole Mark, kes sulle ei meeldi? Äkki ei meeldi sulle mehed?” Sellise mõtte paneb inimestele mõnikord pähe minu soeng; olen lasknud selle lühikeseks lõigata. Lisaks kannan ma kingi, millega tegelikult ka käia saab, pigem mokassiine või ketse kui kõrgete kontsadega jalajuveele. Aga kas omasooihara naise süda võpatab, kui ta näeb kuuekümne viie aastast meest hallis kampsunis? Mark Kwon abiellus mõne aasta eest uuesti; Suzanne pidas tarvilikuks seda mulle öelda. Vajutasin viimasele numbriklahvile.
„Halloo?” Phillipi hääl kõlas väsinult.
„Tere, Cheryl siin.”
„Hmm?”
„Avatud Pihust.”
„Oi, tere, tere! Tuluõhtu oli vägev, mul oli väga lõbus. Kuidas ma saan sind aidata, Cheryl?”
„Tahtsin lihtsalt öelda, et nägin just doktor Broyardit.” Järgnes pikk vaikushetk. „Kromoterapeuti,” lisasin.
„Jensi! Ta on hea, kas pole?”
Ütlesin, et ta on minu arvates fenomenaalne.
Tegin seda sihilikult – kasutasin sama sõna, millega ta kirjeldas tuluõhtul minu kaelakeed. Ta tõstis rasked pärlid minu rinnalt ja ütles: „See on fenomenaalne, kust sa selle said?”, ja mina vastasin: „Taluturu pudukaupade letist,” ja siis tõmbas ta mind ketist enda poole. „Hei,” ütles ta, „see meeldib mulle, see on väga käepärane.” Mõni kõrvalseisja, nagu näiteks Nakako, kes meil projekte kirjutab, oleks võinud seda hetke alandavaks pidada, aga mina teadsin, et see ei ole alandus, vaid lihtsalt nali; ta pilkas sellega mehi, kes tegelikult ka selliste asjadega hakkama said. Ta tegi selliseid nalju juba aastaid; ükskord ütles ta mulle juhatuse koosoleku ajal, et mu pluusilukk on seljalt lahti, ja tõmbas selle siis ise naerdes avali. Mina naersin kaasa ja küünitasin kohe lukku kinni tõmbama. Selle naljaga tahtis ta tegelikult küsida: Kas inimesi saab usaldada? Kui nad pidevalt nii maitsetuid tegusid teevad? Kuid asjal oli veel teinegi pool – labaste inimeste imiteerimine on omamoodi vabastav, see on sama mis last või lolli mängida. See on midagi sellist, mida saab teha vaid inimesega, keda sa täielikult usaldad, inimesega, kes teab, kui mõistlik ja arukas sa tegelikult oled. Kui ta kaelakeest lahti laskis, tabas mind põgus köhahoog, mis juhataski meid vestluseni minu kõri pitsitavast klombist ja värviarstist.
Sõna fenomenaalne ei paistnud talle midagi meenutavat; ta ütles, et doktor Broyard on küll kallis, aga ta on seda väärt, ja tema hääletoonist oli tunda, et meie vestlus hakkab viisaka lõpu poole tüürima. „Hüva, tõenäoliselt näeme juba homme juhatuse koos…” – aga enne, kui ta jõudis öelda olekul, lõikasin mina vahele.
„Kõlista, kui sul mind vaja on.”
„Vabandust?”
„Ma olen sinu jaoks alati olemas. Kui sul mind vaja on, siis lihtsalt kõlista.”
Milline vaikus! Sellist tühjust ei ole isegi toomkirikute kõrgetes löövides. Ta köhatas. See kajas, põrkas ühelt toomkiriku seinalt teisele, hirmutas tuvisid.
„Cheryl?”
„Jah?”
„Ma pean nüüd minema.”
Ma ei öelnud midagi. Seda kõnet sai ta lõpetada ainult üle minu laiba.
„Nägemist,” ütles ta, ja siis, pärast väikest pausi, lõpetas kõne.
Pistsin telefoni kotti. Kui punane oleks juba toiminud, oleksin ma tundnud oma ninas ja silmades imelist kipitust, nagu torkinuks neid miljon pisikest nööpnõela, ja siis oleksid purskama hakanud soolased pisaratejoad, mille keerises häbi minust välja ja rentslist alla voolanuks. Nutt tõusis mulle küll kurku ja paisutas seda, aga ei pressinud sealt edasi, vaid haakis end riiaka klombina minu kõrisse. Globus hystericus.
Miski põrkas vastu mu autot ja ma võpatasin. See oli minu kõrvale pargitud auto uks; üks naine püüdis oma imikut turvatooli manööverdada. Kummardusin kätt kõril hoides vaatama, aga naise juuksed varjasid lapse näo, nii et ma ei saanud kuidagi näha, kas see oli üks nendest lastest, keda ma enda omaks pean. Mitte bioloogiliselt, vaid … lihtsalt lähedaseks. Kutsun selliseid lapsi Kubelko Bondydeks. Piisab ühest pilgust; enamasti ei saa ma ise üldse aru, et ma seda teen, enne kui pilk on juba heidetud.
Bondyd olid seitsmekümnendate alguses põgusalt meie peretuttavad. Härra ja proua Bondy ning nende väike poeg Kubelko. Kui ma hiljem oma emalt tema kohta pärisin, oli ta üsna kindel, et see ei olnud poisi õige nimi, aga mis ta nimi siis oli? Kevin? Marco? Ema ei mäletanud. Täiskasvanud jõid elutoas veini ja minul kästi Kubelkoga mängida. Näita talle oma mänguasju. Ta istus vaikides minu toaukse juures, peos puust lusikas, millega ta aeg-ajalt vastu põrandat lõi. Suured tumedad silmad, paksud roosad põsed. Ta oli väike poiss, veel päris pisike. Vaevalt aastane. Veidi aja pärast viskas ta lusika maha ja hakkas tönnima. Vaatasin, kuidas ta nutab, ja ootasin, et keegi tuleks, aga kui kedagi ei tulnud, tõstsin ma ta oma pisikesse sülle ja kiigutasin tema pontsakat keha. Ta rahunes peaaegu silmapilk. Võtsin tal ümbert kinni ja ta vaatas mulle otsa, ja mina vaatasin talle otsa, ja tema vaatas mulle otsa, ja ma sain aru, et ta armastab mind rohkem kui oma ema ja isa ning on mingil üdini ehtsal ja igikestval moel tegelikult minu oma. Olin alles üheksaaastane, nii et polnud sugugi selge, kas ta kuulub mulle nagu laps või nagu mees, aga see ei olnudki tähtis; olin igal juhul valmis tema pärast oma südant valutama. Surusin oma põse vastu tema põske ja lootsin, et saan teda igavesti süles hoida. Ta jäi magama ja mina kõikusin une ja ärkveloleku piiril, väljaspool aega ja ruumi, tema soe keha minu süles kord hiiglaslik, kord imetilluke – kuni see naine, kes pidas ennast tema emaks, ta järsku minu käte vahelt rebis. Kui täiskasvanud tülpinud ja liialdatud aitähhidega ukse poole tüürisid, vaatas Kubelko Bondy mulle hirmunult otsa.
Tee midagi. Nad viivad mu ära.
Küll ma teen, ära muretse, küll ma juba midagi ette võtan.
Muidugi ei lubanud ma tal niisama lihtsalt öösse haihtuda, omaenda kallil poisil! Pidage! Laske ta lahti!
Aga mu hääl oli liiga vaikne, see ei lahkunud minu peast. Mõni sekund hiljem haihtus ta öösse, minu oma kallis poiss. Uuesti ma teda enam ei näinud.
Ainult et ma nägin teda uuesti – ikka ja jälle. Mõnikord oli ta vastsündinu, mõnikord tatsas juba ringi. Kui ma oma parkimiskohalt välja tagurdasin, sain kõrvalautos istuvale lapsele parema pilgu visata. See oli lihtsalt üks laps.
Teine peatükk
Ärkasin varahommikul nende prantsatuste peale, millega puuoksad minu tagaaias maha langesid. Võtsin sisse kolmkümmend milliliitrit punast ja kuulasin, kuidas keegi seal usinalt saeb. See oli Rick, kodutu aednik, kes majaga kaasas käib. Ma ei palkaks eales kedagi oma valdustesse luurama ja oma privaatsust häirima, aga ma ei saanud teda sisse kolides lahti lasta – ma ei saanud jätta talle muljet, nagu oleksid minul eelarvamused, mida eelmistel omanikel, Goldfarbidel, polnud. Nemad andsid talle võtme; mõnikord kasutab ta minu tualettruumi või jätab köögilauale sidruneid. Püüan pidevalt põhjusi leida, et enne tema tulekut lahkuda, aga kell seitse hommikul pole see sugugi lihtne. Mõnikord sõidan lihtsalt kolm tundi autoga ringi, kuni ta läinud on. Või sõidan paar tänavavahet edasi, pargin auto ja jään sealsamas magama. Ükskord ta märkas mind, kui oli juba tagasiteel oma telgi või kuudi poole, ja surus oma tüükalise naerunäo vastu autoklaasi. Raske oli usutavat põhjendust välja mõelda, kui ma ise alles pooleldi magasin.
Täna läksin lihtsalt varakult Avatud Pihku, et juhatuse koosolekuks kõik valmis seada. Kavatsesin käituda nii peenelt, et Phillip ei tunneks minus hetkekski ära eile telefonis kõlanud kohmetut naist. Ma ei kavatsenud kasutada britipärast