Miranda July

Esimene paha mees


Скачать книгу

midagi maksma.”

      Ma ei hakanud riidu kiskuma – see oli omamoodi kindlustus, et ma temast tõesti lahti saan. Telekas mängis kogu aeg, päeval ja öösel, hoolimata sellest, kas ta oli üleval ja vaatas seda või ei. Olin sellistest inimestest kuulnud ja isegi näinud neid, telekast muide. Kui möödas oli juba kolm päeva, kirjutasin paberitükile Phillipi nime ja rebisin selle tükkideks, aga sellest polnud mingit kasu – ei ole kunagi, kui kõik lootused ainult sellele kaardile panna. Püüdsin ka tema numbrit tagurpidi valida, ja siis ilma piirkondliku koodita, ja siis kõiki kümmet numbrit täiesti suvalistes kombinatsioonides.

      Clee pesa ümber hakkas levima vänge hais, intiimne muskus, millest ta ise ilmselt aru ei saanud või siis ei hoolinud. Olin arvanud, et temasugused käivad igal hommikul duši all, kus nad ennast mürgiste siniste puhastusgeelide ja plastikust valmistatud magusate ihupiimadega sisse hõõruvad. Tegelikult ei pesnud ta ennast üldse. Ei saabumispäeval ega sellel, mis järgnes. Tema kehalõhnade bukett tipnes kirbe jalaseene haisuga, mis ründas täiesti kuritahtlikult alles kaks sekundit pärast tema möödumist. Ta pesi ennast alles nädala lõpus ja kasutas selleks midagi, mis lõhnas täpselt nagu minu šampoon.

      „Sa võid minu šampooni kasutada,” ütlesin ma talle, kui ta vannitoast välja astus. Ta oli juuksed üle pea kamminud, saunalina rippus ümber tema kaela.

      „Juba kasutasin.”

      Ma naersin ja ta naeris vastu, aga see ei olnud harilik naer, vaid sarkastiline, pruuskav lagin, mis kestis liiga kaua ja muutus järjest inetumaks, kuni ta selle lõpuks jäiselt katkestas. Pilgutasin silmi, esimest korda õnnelik, et ma ei suutnud nutta, ja ta trügis minust mööda, kergelt minu õlga müksates. Heitsin talle pilgu, mis ütles: Kuule! Nii see ei lähe, et sa naeruvääristad mind minu enda majas, kuhu ma su nii suuremeelselt elama lubasin. Sellel korral jätan ma asja veel sinnapaika, aga tulevikus ootan ma sinu käitumises küll saja kaheksakümne kraadist pööret, noor daam. Aga ta valis parajasti telefoninumbrit, nii et see pilk jäi tal nägemata. Võtsin oma telefoni ja hakkasin samuti numbrit valima. Kõiki kümmet numbrit õiges järjekorras.

      „Tere!” hüüdsin ma. Clee pööras üllatunult pead. Tõenäoliselt arvas ta, et ma ei tunne mitte ühtegi inimest.

      „Tere,” vastas ta. „Cheryl?”

      „Just nii, Cherykas siinpool,” haukusin ma ja kõndsisin rahulikult oma tuppa. Tõmbasin ukse kiiruga kinni.

      „See ei olnud minu päris hääl,” sosistasin ma talle, kui ma juba oma voodi taga kükitasin. „Ja tegelikult ei pea me üldse rääkima, sest mul oli lihtsalt vaja näidata, et ma räägin telefoniga, ja täiesti juhuslikult oli see sinu number, mis mulle esimesena näppu jäi.” Lause algus kõlas märksa usutavamalt kui lõpp.

      „Vabandust,” ütles Phillip. „Ma ei helistanud siis, kui lubasin.”

      „Igal juhul oleme nüüd tasa, sest mina helistasin sulle lihtsalt selleks, et helistamist teeselda.”

      „Küllap ma lihtsalt kartsin.”

      „Mind?”

      „Jah, ja ühiskonda laiemalt. Kas sa kuuled mind? Olen autoroolis.”

      „Kuhu sa lähed?”

      „Toidupoodi. Ralphsi. Ma küsin sinult midagi: kas vanusevahe on sinu jaoks probleem? Kas sa oleksid valmis minema voodisse inimesega, kes on sinust palju vanem või palju noorem?”

      Mu hambad plagisesid, liiga palju energiat oli minust ühekorraga välja purskumas. Phillip oli minust kakskümmend kaks aastat vanem.

      „Kas see ongi sinu ülestunnistus?”

      „See on sellega seotud.”

      „Hea küll, minu vastus on jah, võiksin küll.” Võtsin lõuast kinni, et oma hambaid talitseda. „Aga sina?”

      „Kas sa tõesti tahad teada, mida mina arvan, Cheryl?”

      Jah!

      „Jah.”

      „Ma arvan, et kõne alla tulevad kõik inimesed, kes sellel planeedil meiega samal ajal elavad. Valdav enamus neist on nagunii liiga noored või liiga vanad, et nende eluead omavahel ei kattu – ja need inimesed on valikust väljas.”

      „Igas võimalikus mõttes.”

      „Just. Kui keegi on sündinud selles imetillukeses ajavahemikus, mis sulle elada on antud, siis oleks patt pelgalt aastate pärast nina kirtsutada. See oleks peaaegu jumalavallatu.”

      „Kuigi on ka selliseid inimesi, kelle eluead hädavaevu kattuvad,” lisasin ma. „Ehk on nemad ka valikust väljas.”

      „Sa mõtled …?”

      „Imikuid.”

      „Ma ei teagi,” vastas ta mõtlikult. „See peab olema vastastikune. Ja mõlemale osapoolele füüsiliselt mõnus. Ma arvan, et imikuga – kui kuidagi on võimalik kindlaks teha, et imikul on samasugused tunded – saab selline suhe olla vaid vaimne või siis lihtsalt energeetiline. Mis ei tähenda, et see oleks vähem romantiline või tähendusrikas.” Ta peatus. „Ma tean, et see kõik on hästi vastuoluline, aga ma arvan, et sa saad aru küll, mida ma tegelikult öelda tahan.”

      „Saan küll.” Ta oli närvis – millegipärast arvavad mehed, et kui nad oma tunnetest kellelegi räägivad, hakatakse neid kohe süüdistama mingis hirmsas kuriteos. Et teda rahustada, rääkisin ma talle Kubelko Bondyst, meie kolmekümneaastasest suhtest, mille jooksul me kogu aeg üksteisest mööda elasime.

      „Nii et tegu ei ole ühe imikuga, vaid teda on palju?” Kas tema hääles kõlas mingi kummaline noot? Kas ma kuulsin kadedust?

      „Ei, teda on üks, aga teda mängivad paljud imikud. Või oleks parem öelda, pakuvad talle oma keha.”

      „Mõistan. Kubelko – kas see on tšehhi nimi?”

      „Ma lihtsalt kutsun teda nii. Võimalik, et mõtlesin selle ise välja.”

      Mulle tundus, et ta oli auto kinni pidanud. Juurdlesin, kas me hakkame nüüd telefonitsi seksima. Ma ei olnud seda kunagi varem teinud, aga uskusin, et olen selles erakordselt hea. Mõned inimesed arvavad, et seksimise ajal peab ilmtingimata ise kohal olema, olema päriselt teise inimese juures; mulle oli oluline hoopis see inimene oma meeltest välja tõrjuda ja asendada ta, kui vähegi võimalik, täielikult oma asjaga. Telefonitsi oli seda märksa lihtsam teha. Minu asi polnud muud kui üks isiklik fantaasia, mida mulle meeldis oma silmade ette manada. Küsisin talt, mis tal seljas on.

      „Püksid ja pluus. Sokid. Kingad.”

      „Kõlab hästi. Tahad sa mulle midagi öelda?”

      „Vist mitte.”

      „Ei mingit ülestunnistust?”

      Ta naeris närviliselt. „Cheryl? Ma jõudsin nüüd kohale.”

      Hetkeks arvasin, et ta pidas silmas minu maja – et ta oli minu maja ees. Aga ta mõtles Ralphsi. Oli see peen vihje?

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам