oli halvatud.”
Veel üks veider fakt.
„Aga Kongslund ise anti järgnevatele põlvkondadele edasi, kuni 1936. aastal ostis selle Emade Abistamise Selts.” Susanne Ingemann peatus ja avas ukse. Ruumi valgus pimestas pärast hämaras koridoris viibimist. See ruum oli kuningalossi vääriline, lausa nagu kuninganna tuba. Kuigi akna ääres mahagonist laual seisid reas mänguautod ja toolidel istusid väikesed nukud (nii blondid, tumedakui ka punasejuukselised), oli selles ruumis midagi ülevat ja kadunut nagu mõnes suursuguses lossisaalis, kus pole juba aastakümneid elatud. Seinad olid kaetud uhke kuldse tapeediga ja kahel antiiksel sohval lebasid mustrohelised roosade lillebukettidega kaunistatud siidiga palistatud padjad. Aknast paistis lai heleroheline mururiba ja kitsas valge liivarand. Aia ja ranna vahel oli madal traattara, ilmselt selle jaoks, et lapsed ei jookseks merre, kui täiskasvanud pilgu lastelt korraks mujale pööravad.
„See oli üle poole sajandi esinaise isiklik ruum,” ütles Susanne Ingemann. „Me pole siin midagi muutnud.” Siis astus ta jälle koridori ja ütles: „Seal, koridori lõpus on kontor, aga seal pole midagi vaadata.” Uks oli lahti.
Nils Jensen heitis ruumi pilgu. Aknalaual oli suur tühi linnupuur. Lindu polnud kuskil näha.
Naine märkas ta pilku. „Jah, meil oli kunagi kolm kanaarilindu,” ütles ta. „Aga nad surid juba kaua aega tagasi. Lähme õige nüüd alla verandale ja joome teed.”
Paistab, et siin lastakse keda tahes kõige pühamatesse ruumidesse, mõtles Nils. Ehk olid nad just äsja ringkäigu läbiviimist harjutanud, ministrid ja muud tähtsad ninad tulevad ju mõne päeva pärast suureks juubeliks kohale. Nad ei näinud suures villas oma ringkäigul ühtki hingelist. Võibolla olid lapsed selleks päevaks hoone teise ossa kolitud? Nii õrnu hingi ei tohi ju väljastpoolt tulnute külaskäigud häirida.
Naine andis neile märku istet võtta kõrge lae ja kahe kõrge aknaga ruumis, millest paistis aed ja meri, seistes ise madala laua kõrval. „Sõja ajal oli preilidel tõesti väga palju tööd,” ütles ta ja istus sohvale, seljaga akende poole. „Nad olid väga tublid. Nad hoolitsesid nii vanemateta laste kui ka nende laste eest, kelle vanemad elasid kitsikuses – ja viimastel sõjaaastatel tegid nad vastupanuliikumisega koostööd. Aga seda te ilmselt juba teate?”
Nils kuulis naise hääles silmapilguks uhkust. Muidugi olid nad sellest kuulnud.
„Loomulikult on see periood, millest Magna – preili Ladegaard – harva räägib.”
„Magna?” kuulis Nils üllatuseks ennast küsimas.
„Jah. Niimoodi on lapsed teda siin alati kutsunud,” ütles juhataja. „Nii et see on alati tema nimi olnud. Ma ei tea õieti, mispärast, aga keegi peab ju olema talle selle nime andnud. Preilid ei taha kangelastena paista ja tänapäeval justkui ei sobigi kangelane olla. Martha Ladegaard alustas Kongslundi esinaisena täpselt kaksteist aastat pärast väikelastekodu sisseõnnistamist – 1948. aasta 13. mail – ja see on see kuupäev, mida me teisipäeval pühitseme kui tema kuuekümnendat tööjuubelit, kuigi ta läks muidugi juba kaua aega tagasi pensionile. Ta on olnud sellele kohale siin kõik.”
See kõlas eriti pühalikult.
Tekkis vaikus, misjärel Knud pomises: „Laske lapsukestel minu juurde tulla …” Ta hääl oli pärast köha kähe. Susanne Ingemann võpatas, nagu oleks ta ajakirjaniku repliiki sobimatuks pidanud.
Knud köhatas kurgu puhtaks ja esitas oma esimese päris küsimuse. „Tollal, neljakümnendatel ja viiekümnendatel … olen aru saanud, et noil aastail sündis Taanis eriti palju lapsi – ja neid ju ka lapsendati üsna palju?”
„Õige,” ütles Susanne Ingemann sellise tooniga nagu kooliõpetaja, kes vastab mõnele eriti targale õpilasele.
Nils Jensen lülitas oma kaamera sisse. Võibolla kujutas ta ainult ette, et nende võõrustaja oli muutunud valvsamaks, kui ta oli olnud ringkäigu ajal.
„See jätkus veel kuuekümnendatelgi,” ütles juhataja. „Aga praegusel ajal ei adopteerita taani lapsi peaaegu üldse. Ja siia satuvad siis need, keda ei saa vanemate juurde jätta. Igasugustel põhjustel – sõltuvused, haigused … Mina tulin siia etteotsa 1989, kui preili Ladegaard jäi pensionile.”
„Aga tollal,” ütles ajakirjanik, „viiekümnendatel ja kuuekümnendatel, siis sattusid siia ju täiesti tavalised lapsed, keda nende vanemad lihtsalt ei tahtnud, kas pole nii?”
„Jah, lihtsalt – kui te seda niimoodi väljendate. Nende isad olid tihti kadunud juba ammu enne, kui need lapsed siia toodi. Või siis ei olnud üldse teada, kes on lapse isa, nii et järele jäid ainult emad, kes olid tihtipeale väga noored.”
„Ja need lapsed olid, ühesõnaga … samades ruumides kus praegugi?”
„Jah.” Ta lisas jälle kergelt arrogantsel toonil: „Kus siis veel?”
Knud sirutas ennast ettepoole ja küsis – ühtäkki täiesti selge häälega: „Kas me võime näha väikelaste tuba?”
Susanne Ingemannil tardus teetass huultest sentimeetri kaugusele. See polnud niivõrd see tardunud liigutus kui tardunud atmosfäär, mis muutis kogu olustiku ruumis.
„Väikelaste tuba?” Ingemann hääldas neid sõnu päris aeglaselt.
„Jah.”
Nüüd sai ka Nils Jensen aru. Knud Tåsing oli nimelt mõista andnud, et tal on asjast sügavamad teadmised kui see informatsioon, mida esitasid järjepanu imetlevad nädalaleheartiklid kogu eelneva viiekümne aasta vältel. Mitte keegi kõrvalistest isikutest ei võinud teada, et seda ruumi Kongslundis niimoodi nimetati. Seda ei võinud ka Knud teada.
Ta oli saanud selle nimetuse blanketilt, mis saadeti koos anonüümse kirjaga.
Järgmisel hetkel taipasid nad, et nad ei ole üksi. Kõigepealt jõudis nendeni heli, seejärel liikumine.
Meesterahvas oli ilmselt istunud hämaruses valge samba taga toolil. See sammas eraldas verandat saalist. Mees astus laua äärde kõrgetest akendest langevasse valgusvihku. Ajakirjanikud vahtisid teda, suutmata oma üllatust varjata.
„See on Carl Malle,” ütles Susanne Ingemann. „Ta viibib siin …” – juhataja oli hetke vait – „… rahvusministeeriumi esindajana.”
Nils tajus, et Ingemann oli toonitanud sõna esindajana kuidagi sarkastiliselt.
„Jah,” ütles Carl Malle, see suurt kasvu mees nende ees ja noogutas tervituseks, kuid ilma kätt andmata. „Ma olen rahvusministeeriumi julgeolekuülem. Nii et ega teil ilmselt ole selle vastu midagi, et ma teie vestlusest osa võtan?” Vastust ootamata istus ta sohvale esinaise kõrvale. Carl Malle oli esinaisest peaaegu peajagu pikem, pani Nils tähele.
„Nojah, tegelikult …” alustas Knud Tåsing, kuid jäi vait, justkui poleks leidnud piisavalt head põhjendust võõra väljaviskamiseks majast, kus ta ka ise oli külaline.
„Võtke seda kui pressikonverentsi,” ütles suur mees. „Täiesti ametlikult. Teie olete ju ka siin ametiasjus?”
„Pressikonverentsil on tavaliselt rohkem kui üks ajakirjanik.” Knud Tåsing oli hääle jälle tagasi saanud ja nüüd püüdis ta saavutada kontrolli selle ootamatu olukorra üle.
„No võtke mind siis kui kõneisikut … nii ministeeriumi kui ka Kongslundi kõneisikut. Kongslund saab oma finantsid riigilt ja sedakaudu on Kongslund seotud just rahvusministeeriumiga. Minu ülesanne on tegelikult juba palju aastaid olnud kaitsta Kongslundi mainet.” Carl Malle lubas endale vaevu märgatava naeratuse. „Neid, kes seda teavad, pole just palju, aga Susanne võib mu sõnu kinnitada … kui sel üldse mingit tähtsust on. Kuulus Knud Tåsing ei ole ju tuntud mitte detailidesse uppumise poolest?”
See solvang oli juuspeen viide juhtumile, mis oli seitse aastat tagasi ajakirjaniku karjääri katkestanud. Solvang oli elegantne, pahatahtlik ja hästi ette valmistatud.
„No nii … Vaevalt et te sellest loost Susannele rääkisite,