Seitsmes laps. Erik Valeur

hoidis hinge kinni.

      „Ja mis te selle kohta ütlete – praegu?”

      „Ütlen … et kõik see on minevik. Nii on kõigega, kui ainult kannatust jätkub. Ja kui ise seda kõike mineviku hämarusest välja ei kaeva.”

      Naine noogutas kergelt hüvastijätuks. Vihje oli enam kui selge. Las Kongslundi minevik olla, siis jätab maa ja ilm – ühes Carl Mallega – ka sinu deemonid rahule.

      „Endisel esinaisel on kasutütar, kas pole nii?”

      Silmapilgu jooksul ei saanud Knud Tåsing mingit vastust. Ainult eelnev paus pikenes. Siis tuli kinnitus: „Jah. Tal on kasutütar. Inger Marie. Selle nime sai ta siis, kui ta 1961. aastal siia tuli. Aga me kutsume teda lihtsalt Marieks. Ta töötab siin minu assistendina, ja seda tööd on ta siin kogu aeg teinud.”

      Viis lühikest lauset, mille oleks justkui meri rannale uhtunud.

      Susanne Ingemann arvas Knudi järgmise küsimuse pelga pilguga ära ning vastas küsimust ootamata: „Õige … see kasutütar elab siin. Ühes väga kenas ruumis. Maja kõige ilusamas. Me kutsume seda Kuningatoaks, kuna arhitekt kavandas selle kuningas Frederik Seitsmenda üksikasjalike näpunäidete kohaselt. See on alati tema tuba olnud.”

      Juhataja osutas oma saleda käega katuse suunas. „See on selle hoone kõige kaunim tuba – sealt on suurepärane vaade Sundi väinale ja Hveni saarele. Aga ta ei ole täna siin.”

      Silmapilk vaikust. „Nii et kui te tahate temaga rääkida, siis palun mõni teine kord.”

      Kaks väikest niksu. Rohelised silmad, kuldse punakaspruuni läikega punased juuksed.

      Ja kõik puha vale, mõtles Nils. See kasutütar on küll siin, aga me ei tohi temaga mitte mingil juhul kohtuda.

*

      „Jahmatav, kuidas Carl Malle leidis nii kiiresti õige koha. Ja et juhataja lasi sel lihtsalt toimuda.” Knud Tåsing süütas mentoolsigareti, sõrmed kergelt värisemas.

      Suur Mercedes keeras rannamaanteele ja võttis suuna Kopenhaagenile.

      „See oli ebameeldiv kogemus.” Ajakirjanik paistis veel kahvatum kui tavaliselt.

      Nils Jensen ei öelnud midagi.

      „Juhataja ei tahtnud ründav olla. Aga mina oleksin küll kuradi meeleldi Inger Mariega … kasutütrega … kohtunud. Marie oleks rääkinud meile midagi tollest ajast, olen selles kindel.” Knud Tåsing raputas pead, nagu mõelnuks äraütlemisele ja andnuks sellele hinnangu – ilmselt halva. „Ilmselt oleksime pidanud nõudlikumad olema … see polnud väga hea etteaste, millega me seal esinesime. Me ei pääsenud väikelaste tuppa, me ei jõudnud kasutütreni, me ei kuulnud sõnagi väikesest John Bjergstrandist – kui ta üleüldse olemas on.” See kõlas Knud Tåsingi suust talle ebaharilikult allaandlikult.