ei tundnud väljalõiget ära, aga Knud Tåsing sarnanes hetkel mehega, kes vaatab otse poomissilmusesse.
Daatumiks oli 2001. aasta mai ja ajalehe toimetaja oli kirjutanud teatud lõigu rasvaste tähtedega: Kuus naist on vägistatud ja nüüd on palestiina päritolu mees, keda nendes kuritegudes kahtlustati, vabaks lastud. Aga mis siis, kui ta siiski on süüdi – isegi kui kõmuajakirjanikest tublid (mees)ajakirjanikud on külvanud tehniliste tõendite suhtes kahtlusi? Mis saab siis, kui ta siiski on süüdi – isegi kui (mees)kohtunikud on ta õigeks mõistnud? Ja mis siis, kui ta siiski valetas – hoolimata kõikide (mees)ajakirjanike soosivast suhtumisest?
See kõlab peaaegu prohvetlikult, mõtles Nils.
Tsitaadi all oli kursiivis Susanne Ingemanni nimi. Juhataja istus mõne hetke vaikides, nagu meenutaks seda aega, mil ta Knud Tåsingi suhtes otserünnakule asus – ja oligi mitte just kõige ilusamal viisil õiguse saanud. Siis lausus Susanne enda kõrval istuva Carl Malle poole vaatamata: „Mis see vana artikkel siia puutub?”
Carl Malle vastas õlakehitusega. Tema endast väljaviimiseks olnuks palju rohkem vaja. „Ei midagi muud, kui et see ajakirjanik, kelle te tookord nii täpselt paika panite,” – ta hääldas sõnu aeglaselt, peaaegu armastusväärselt – „… on just see mees, kes istub nüüd teie vastas – ja ta on vaevalt selleks siin, et päästa Kongslundi mainet. Või siis selleks, et teha kellelegi meie seast midagi head.”
Nils Jensen sulges silmad ja tundis ehk isegi suuremat rahutust kui siia sissesõidul. Artikkel oli trükitud kolm päeva pärast vägistamises kahtlustatava palestiinlase õigeksmõistmist ja Susannel oli õigus. Täpselt neli kuud hiljem juhtus katastroof, mis lõi Knud Tåsingilt ja teda toetanud toimetajatelt jalad alt. Knud oli õigustanud meest, kes oli tegelikult süüdi – „vaest palestiinlast”, keda kõik head jõud pidasid süütuks, aga see „süütu” välismaalane viis neli kuud hiljem ühelt Herlev’ mänguväljakult minema kaks väikest poissi ja lasi nad ühel PõhjaSjællandi parkimisplatsil maha ning võttis seejärel ka endalt elu. Oma hüvastijätukirja oli ta kirjutanud kõik vägistamisaktid, milles ta oli õigeks mõistetud, ja pilganud meest, kes oli võidelnud tema vabaduse eest ja kes ei aimanud, millist viha see põhjustab, kui tuleb välja, et ta ongi tegelikult sooritanud kõige suuremad kuriteod ligimesearmastuse vastu.
„Aga see pole see, millest me peaksime rääkima – täna,” ütles ajakirjanik vaikselt, väljalõike poole vaatamata. Ajakirjaniku nõrk hääl reetis seda, kui ebamugavalt ta end tundis.
Endine politseinik ei vastanud.
„Jah – Susannel oli õigus,” lausus Knud Tåsing. „Teil kõigil oli õigus. Politseil oli õigus. Aga ma poleks ikkagi midagi teistmoodi teinud …” Ta hääldas eelviimase sõna esimest silpi läbi nina, justkui poleks tahtnud seda välja öelda. Siis vakatas ta nagu juhatajagi.
Piinlik vaikus kestis umbes minuti, misjärel Susanne Ingemann ajas end sirgu ja tema näoilmest paistis, et ta viibis jälle kohal. „Te mainisite väikelaste tuba,” ütles ta ja tema rohelistes silmades oli helk, mida fotograaf ei suutnud lahti mõtestada. Aga see polnud viha.
„Jah … Nii seda tollal nimetati, kas pole?” Knud Tåsingi küsimus kõlas samal ajal nii imetlevalt kui ka naiivselt.
„Jaa, nimetati küll. Ja nimetatakse praegugi. Nimetavad need, kes seda aega veel mäletavad.”
Huvitav väljaütlemine, mõtles Nils Jensen. Ta märkas kerget sädet ajakirjaniku paksude prilliklaaside taga. Ajakirjanik oli registreerinud sellesama imeliku hääletooni.
Sellest hoolimata, et Carl Malle oli püüdnud mürgisel kombel vestlust rikkuda, oli anonüümse kirjasaatja teema esil, diskreetselt ja elegantselt – märksõnade väikelaste tuba abil – ja oli läbinud esimese proovilepaneku.
„Nimetust väikelaste tuba kasutame me muidugi jätkuvalt, aga siin on seda ruumi tavaliselt …” – nüüd Susanne Ingemann naeratas ja suunas pilgu otse Knud Tåsingile – „… Elevanditoaks kutsutud.”
Nils Jenseni kaamera libises ta vasaku käe vangu ning sealt põntsakuga põrandale. Tema silme ees kangastusid pontsakad elevandid seinal väikese lapse taustal vana nädalalehe fotol ja need manavad sõnad, mis välkusid läbi pildi all oleva teksti: „Üks elevant tuli marssides …”
Knud Tåsing eiras fotoaparaadi kukkumist ning püüdis tähelepanu teemal hoida. Ta nägu peegeldas teatud tahtmatut hämmastust: „Aga miks te seda niimoodi hüüate … Elevandituba?”
„Sest üks preilidest maalis kõikidele seintele väikesi figuure,” ütles Susanne Ingemann ja vaatas ajakirjanikku. Ta ei paistnud ei fotograafist ega julgeolekuülemusest välja tegevat. „See oli tollal, kui Magna esinaiseks sai. Tema esimene asetäitja Gerda, kes praegu on samuti pensionil, kaunistas ruumi põrandast laeni väikeste siniste elevantidega. See näeb tegelikult fantastiline välja. Need elevandid on seal praegugi, kõikidel seintel … igal pool. On ka muuseas tuba kollaste kaelkirjakutega ja üks suurem ruum ka väikeste hallide okassigadega. Esimese nimi on Kaelkirjakutuba ja teise nimi on loomulikult Okasseatuba. Mingit muud saladust siin pole. Seal elavad natuke suuremad lapsed.”
Knud Tåsing vahetas kiiresti teemat: „Ma jõudsin natuke asja uurida … Hästi natukene, tuleb küll öelda …” Ta vaatas üle prilliklaaside. „Ja ma jõudsin muu hulgas õdede ametiühingu kaudu ühe Riigihaigla endise ämmaemandani. Ta töötas tollal seal õpilasena – sünnitusosakonnas B, viiekümnendatel ja kuuekümnendatel, millest meil just juttu oli.” Knud takseeris pabereid, mis ta oli just portfellist välja võtnud. „Tema nimi on Carla.”
Susanne Ingemann ei öelnud midagi. Ajakirjaniku peamise allika nimi ei paistnud teda rahutuks tegevat.
Knud sirvis oma pabereid. „Ta mäletab üht neiut, kes oli ainult kas 16 või 17 … ja see neiu sünnitas, kuigi samal ajal paistis tema hing otse põrgusse minevat. See oli 1961. aasta aprill või mai, arvas too ämmaemand. Neiu ei saanudki oma last näha, ta kirjutati haiglast välja ja ta kadus – ja Kongslundi juhataja ise olevat lapsele järele tulnud.”
„See läks ju siis hästi. Kongslund oli tollal parim koht meie kuningriigis. Teised lapsed sattusid palju halvematesse lastekodudesse, nagu Sølund või Ellinge Lyng – kus nad olid ihuüksi ja täiesti ilma kontaktita täiskasvanud inimestega.”
„Jah, ma olen kuulnud.” Ajakirjanik uuris taas esinaist üle prilliraamide ja pööras enda ees paberit. Olukord ruumis oli muutunud külaliste kasuks. Carl Malle koogutas ettepoole ja püüdis lugeda märkmeid, millele ajakirjanik näis ilmselt toetuvat. Susanne Ingemann hoidis oma käsi süles ja üle Sundi väina paistev valgus pani ta juuksed punakalt särama.
„Tollal,” ütles Knud vaiksemalt, „räägiti sellest omajagu jutte. Need olid muidugi kinnitamata – kuid siiski. Käisid jutud, et tollane Kongslundi juhataja aitas teatud juhtudel ja väga suure saladuskatte all tähtsaid mehi, ühesõnaga tulevasi isasid, kitsikusest … ja piinlikust olukorrast välja …” Taas väike noogutus ja lühike paus.
Nils Jensen tajus Susanne Ingemanni poolt äraootavat vaikust.
Knud Tåsing köhis mõne korra, ja sedapuhku kõlas see tehtult, ning jätkas: „Tollal ei tohtinud niisama aborti teha ega olnud ka seda uut seksuaalmoraali – need ajad hakkasid kehtima tegelikult alles kuuekümnendate lõpus ja seitsmekümnendatel. Aga inimese ihad olid samad …” Reporter naeratas kergelt. „… ja seetõttu juhtus aegajalt, et mõni tuntud inimene – võibolla mõni poliitik või direktor või näitleja – tegi vea ja sai ebaseadusliku lapse isaks. Ühesõnaga, kõrvalhüppe tagajärjel.”
„Jah, abieluväline laps.” Susanne Ingemanni hääl oli sama neutraalne kui ajakirjaniku oma.
„Jah, see oli ju sõjajärgne aeg, tükk aega enne abordiõigust,” ütles Knud. „Ja niisuguseid lapsi sündis erinevatel põhjustel, võibolla sellepärast, et neid ei saadud muidu nurgatohtrite haardeulatusest välja, või ei söandatud saada.”
„Jah. Selle nimi oli raseduse ebaseaduslik katkestamine.”
„Ja