ise olid ajanud.
Nii juhtus alati, sellise arengu vältimatus sundis Blutussovit austusega suhtuma mõistetesse „karma”, „saatus”, „faatum”. Täna päästis Nastja ilmumine ta kordustest ja juba sellepärast oli ta tüdrukule tänulik.
„Oi, kui kenad poisid,” alustas neiu, vaevalt laua taha istunud.
„Jah, mulle meeldivad nad ka,” nõustus Blutussov ja tutvustas, arvatavasti valesti: „Vanja, Venja, Valja. Aga see on Nastja.”
„Nastja Puhas Vesi,” parandas Nastja teda tähendusrikkalt.
„Nii ta ennast nimetab jah.”
Vanja purskas naerma. Valja vajus mõttesse ja suunas pilgu pimedusse. Venja vaatles Nastjat võimalikult üksikasjalikult.
„Mida sa jood, Nastja Puhas Vesi?” küsis Vanja, kes tundis end kui mitte linna, siis vähemalt selle laua isandana selles kohvikus.
„Vett joongi,” naeratas Nastja.
„Vastavalt hüüdnimele?” täpsustas Venja.
„See pole päriselt hüüdnimi, aga üldiselt jah.”
Öised ritsikad siristasid, soe seiskunud õhk lõhnas mingi suitsukala järele. Blutussov püüdis sõõrmetega seda hõngu ja mõtles mingeid määratlematuid mõtteid. Täpsemalt, ega ta tegelikult suurt midagi mõelnudki, lihtsalt ketras peas oma tundmusi, kuulatas ennast ja mõistis, et pole tähtis mis põhjustel, aga talle meeldib olla siin ja praegu.
Nastjale toodi vett. Ta hakkas seda jooma silmanähtava naudinguga, ahmides ja tuues kuuldavale kirglikku kannatamatust väljendavaid helisid. Blutussov vaatas teda imestusega. Klaas sai väga ruttu tühjaks ja Nastja palus uut. Blutussov ennetas sündmusi ja tellis talle terve karahvini. Nastja naeratas tänulikult, kallas vett klaasi, aga jooma kohe ei hakanud, vaid võttis klaasi ja vaatas seda nagu valgust. Selle erinevusega, et valgust ei olnud. Vaatas pimedust, kui nii võib väljenduda.
„Ma sain aru, et sa tahtsid mulle midagi öelda?” alustas Blutussov ettevaatlikult. „Ehkki enne, kui sa alustad, tohib ühe küsimuse esitada?”
„Aga palun.”
„Kuidas sul ikkagi õnnestus nii kiiresti siia jõuda? Meie bändiga kõigepealt lendasime, siis sõitsime mõnda aega bussiga. Kokku olime teel umbes kolm tundi. Kuidas sina nii kiiresti kohale jõudsid? Kus me teineteist viimati nägime ja kus me nüüd kohtusime.”
„Nende jaoks, kes tunnevad teed,” ütles Nastja võluvalt naeratades,” on aja ja vahemaade mõisted tavapärastest hoopis erinevad.”
„Ei saanud aru,” ütles Blutussov.
„Kui lühidalt, siis meie jaoks on kõik natuke teisiti kui teie jaoks. Teie kauge ei ole meie jaoks nii väga kauge ja teie kaua ei ole teab mis kaua meie jaoks.”
„Lubage küsida,” sekkus vestlusse silmanähtavalt purju jääv Vanja, kellele kauni naise juuresolekul oli meelekindlust juurde tulnud ja kes oli hakanud endale tihedamalt jooke ostma. „Kes on meie ja kes on teie?”
„Vaat sellest tulin ma ka rääkima,” vaatas Nastja tema poole.
„No siis võiks juba alustada,” julgustas tüdrukut Blutussov.
„Kohe alustame,” jätkas Nastja, naeratus näol.
Kõik tõmbusid pingule ja valmistusid. Vähemalt Blutussov kohe kindlasti tõmbus pingule ja valmistus.
„Millest sa ise tahtsid minuga rääkida?” küsis Nastja meloodiliselt.
Kolm aborigeeni jäid kuulama ja isegi togisid üksteist kõvasti, et vahi, kuidas ta nii lugupidamatult käitub ülemaailmse rokitähega. Igaüks mõtles omi mõtteid, aga üldiselt viisid need mõtted välja sinna, et kui nemad saavutavad Blutussovi taseme, siis sellised noored ilusad austajannad hakkavad neil nööri mööda käima.
„Mina?” sattus Blutussov segadusse. „Nagu ei millestki erilisest.”
See oli hämmastav omadus, isegi kohmetudes jättis ta mulje inimesest, kes on endas täiesti kindel või kes erutub igatahes äärmiselt vähe tema ümber toimuvatest asjadest.
„Sa ju ise rääkisid kogu aeg „milleks see kõik” ja „milleks see kõik”.”
„Tõepoolest rääkis,” kinnitas ausameelne Vanja. „Ta rääkis meile ka.”
„Näed, ajasid poisid ka kimbatusse,” noomis Nastja.
„Ei ajanud ma kedagi. Aga tõepoolest – milleks?”
„Selles ongi asi. Mina tean, milleks.”
„Ah nii siis, tähendab,” muigas Blutussov. Ühest küljest ei saanud ta kunagi selliseid jutte tõsiselt võtta, aga teisest küljest oli tütarlaps niivõrd endas kindel ja rääkis nii eneseteadvalt, et tekkis mulje, et ta tõepoolest teab midagi niisugust, mille tõttu vähemalt tema isiklik elu areneb täiesti harmooniliselt.
„Ja milleks siis?” küsis Venja ette rutates.
„Ei ole mõtet kiirustada, poisid,” ütles Nastja, arvates nähtavasti ka Blutussovi poiste hulka. „Igale asjale tuleb läheneda õigel ajal. Liigume järk-järgult.”
„Aga kuhu me liigume?” üritas Vanja täpsustada.
„Tõepoolest, kuhu?” toetas Blutussov.
„Edasi. Või tagasi. Liikumise suunal ei ole mingit tähtsust. Tähtis on selle kulg.”
„Ja missugune see meil on?”
„Vaadake,” Nastja kallutas veeklaasi ja kallas määrdunud (seda oli isegi öösel näha) laudlinale veenire. „Näete, see voolab. Voolab?”
„Voolab,” nõustus Blutussov.
„Ja seda ei saa peatada.”
„Mis mõttes?”
„Kõige otsesemas.”
„Ei, oota,” virgus jälle Vanja. „See kuivab ju ära, voolab liiva sisse, aurustub lõpuks. Midagi ei jää alles. Või jood sa selle ära.”
„Tehniliselt,” täpsustas Blutussov, „ei saa ta seda enam juua. Ma ei kujuta endale eriti ette elegantset tütarlast, kes haarab huultega laualt räpast nirekest. See oleks võimalik ainult kõrbes. Või mingisuguses apokalüptilises tulevikuühiskonnas, kus vesi on kulla hinnaga.”
„Aitäh,” naeratas Nastja.
„Mille eest?”
„Komplimendi eest.” Jäi absoluutselt segaseks, mida ta silmas pidas. „Ja ikkagi, teeme õiges järjekorras. Kui ma selle ära joon, ei kao see mitte kuhugi. Esiteks ja peamiselt. Sest see saab osaks minust. Aga mina, nagu ka kõik meie, inimtõu isendid, koosnen paljude protsentide jagu veest, seda te teate juba kooli anatoomiakursusest. Ärme laskume kuivadesse arvudesse, aga vett on meis palju.”
„Ärme laskume sellepärast, et need on kuivad?” küsis vaikselt Valja.
„Vaat, poiss on juba hakanud midagi taipama,” naeratas Nastja seekord ilmselgelt heakskiitvalt. „Teisalt, puhtteoreetiliselt, vesi võib ära kuivada, aurustuda ja liiva sisse voolata, nagu siin täiesti asjalikult välja pakuti. Aga ka sel juhul ta ei kao. Kui ta aurustub või kuivab, mis on üks ja seesama, siis läheb ta ju lihtsalt üle teise agregaatolekusse. Ma loodan, et on piisavalt arusaadav, et agregaatoleku muutus ei muuda aine olemust?”
„Keeruline, aga oletame,” nõustus Blutussov.
„Mis siin keerulist? Jää on seesama vesi.”
„Aga kui ikkagi voolab liiva sisse?” küsis hasartselt Vanja.
„No tehniliselt, nagu siin juba öeldi, ei saa ta liiva sisse voolata, elementaarselt, kuna siin pole liiva.”
„Kuidas võtta,” solvus patriootlik Venja, „kui midagi, siis just liiva on meie linnas lademes.”
„Hästi, aga kui ta isegi sinna voolab, ei lähe ta ikkagi kaotsi, ta imbub