nimega karmi jõekese äärde ja üksinduses natuke musitseerida, sõrmitsedes vaikselt nelja eksootilist keelt.
„Kuidas teile tundus?” küsis laulukirjutaja Valja hambaid kokku surudes ja silmi peaaegu kinni pigistades, lootuses, et ehk ei saa liiga kõvasti võtta.
„Pole paha,” meelitas Blutussov. „Ainult milleks see kõik?”
„Mis mõttes?” ei saanud Valja aru.
„Üleüldse. Milleks?”
„Mis milleks?”
„See kõik.” Blutussov ei saanud ise ka aru, miks ta hakkas nendega sellest rääkima, oli ju selge, et arusaadavat vastust ei suuda nad talle anda ja ega neil sellest parem elada ei ole, pigem vastupidi. Nad ootasid talt kahtlemata mingeid kiidusõnu, kinnitust, et see, mida nad teevad, on vinge ja hea, et ainus, mis neil on vaja, on õnnelik juhus, mis laseb neil välja murda suurele lavale, kuhugi suurtesse raadiojaamadesse, playlist’idesse ja siis hakkab nende karjäär veerema ja veerema ja veereb sinnamaale, et nad ise sõidavad teise tinglikku Sõzrani kontserti andma ja kuulavad ise selliseid hoovirevolutsionääre ja annavad neile samasuguseid nõuandeid. Selle asemel kustutas ta järjekindlalt eos tingliku Sõzrani noorte loomingulist sädet, teadmata ise, miks ta seda teeb, aga peatuda ei olnud enam võimalik.
„Mis kõik?” sekkus juttu juba aktiivne Vanja.
„No näiteks need teie laulud.”
„Kuidas milleks? Milleks inimesed üldse laulavad. Miks teie laulate?”
„Mina? Mina – peamiselt raha pärast,” ütles Blutussov. „Ma ei oska midagi muud teha. Aga selle eest mulle makstakse.”
„Ainult sellepärast?” oli tasane Valja pettunud.
„Peaaegu.”
„Aga hing?”
„Mis asi?” ei saanud Blutussov aru.
„Hing.”
„Ja mis sellega on?”
„No kuidas siis, ta ju nõuab laule. Näeb, et maailm ei ole nii korraldatud, nagu ta tahaks, ja sellest tekivad igasugused ebaselged kannatused. Ja siis sünnivad laulud,” selgitas aktiivne Vanja, avaldades nähtavasti nende bändi liikumapaneva loomingulise jõu.
„Umbes nii, jah,” kinnitas kolmas bändiliige, õrnuke flöödimängija Venja.
Kui see oleks olnud Blutussovi teha, oleks ta nende bändile nimeks pannud midagi sellist nagu „Venja, Vitja, Vitsin”, ja polnud üldse tähtis, et tegelikult oli Valja perekonnanimi üleüldse Krestovozdviženski.
„Ei, mulle küll nii ei tundu. Mingil ajal võib-olla ka tundus,” Blutussov ei saanud ikka veel aru, miks ta oli kõige sündmatumal kombel nende poistega avameelitsema hakanud.
„Kui ma veel noor olin, siis võib-olla tõesti. Oli midagi sellist. Mõtlesin kah hingest, maailma ebatäiuslikkusest ja muust säärasest. Aga hiljem – no mis sellest tolku on? Maailm, vaadake, on selline, nagu ta on. Ja me ei saa selles osas midagi teha. Mitte keegi ei saa teha. Lauludega seda enam.”
„Aga ta on ju ebatäiuslik,” jäi Valja oma arvamuse juurde.
„Esiteks on see vaieldav küsimus. Mulle tundub, et maailm on nii täiuslik kui ka ebatäiuslik. Need kategooriad pole talle üldse kohaldatavad. Ta on kuidagi eraldi seisev. Me ei saa teda hinnata.”
„Mispärast siis? Ta on ju meie jaoks loodud.”
„Kelle „meie” jaoks?” küsis Blutussov väsinult.
„Inimeste jaoks,” selgitas aktiivne Vanja.
„Kaheldav. Väga, väga kaheldav.”
„Aga teiseks?” küsis õrnuke Venja.
„Aga teiseks, isegi kui oletada, et maailm on ebatäiuslik. Kas te tõepoolest just sellepärast teete oma laule ja laulate neid?”
„Mille pärast siis veel?”
„Noh, ma arvan, et te tahate kuulsaks saada. Või lihtsalt käib pinda. Käib pinda ja kõik. Tundub, et kõik, kes on enne teid kirjutanud, on seda teinud mitte nii, mitte seal ja mitte õigesti.”
„No mitte just päris kõik.”
„Aga suurem osa, olete ju nõus.”
„Võib-olla,” ütles mõtlik Valja.
„Nii ongi. Aga hiljem, kui teil läheb kõik korda ja teid tulevad kuulama staadioni- või vähemalt klubitäied inimesi, kui teil on olemas nii raha kui kuulsus kui naised – mitte küll sellisel arvul, nagu te praegu kujutlete –, siis te ärkate ühel ilusal päeval ja jääte mõttesse – milleks see kõik.”
„Kas te saaksite selgitada?” Valja hakkas ilmselgelt mõtlema.
„Mis seal selgitada,” Blutussov isegi viipas ukulelega, mida ta ikka veel käes hoidis.
„Maailma te oma lauludega ei muuda, sest maailma ei saa keegi lauludega muuta, nii see juba kord on. Rahu te endas ka ei saavuta. Aga mis on elus tähtsam kui isiklik rahu ja muretus?”
„Mis?” täpsustas Vanja.
„Ilmselt ei miski. Ja siis hakkate te paratamatult endale seda küsimust esitama ega suuda vastust leida.”
„Aga põhimõtteliselt, kas vastus on olemas?” küsis sügavasse mõttesse vajunud Valja.
„Ega ma ise ei tea. Siin on üks tüdruk, kes lubas sellesse küsimusse selgust tuua.”
„Mis tüdruk see selline on?” küsis reibas Vanja.
„On siin üks. Ma lubasin temaga kokku saada.”
„Kas tohib, me tuleme kaasa?” küsis Venja, kes osutus ootamatult kõige julgemaks.
Ja järsku sai talle kõik selgeks. Blutussov rahunes ja mõistis, et kõik läheb nii, nagu peab. Täpselt seda ta tahtiski. Kohtuda selle kuradima Nastjaga mitte omavahel, kui on olemas suur oht – teadmata missugune, aga ta ei saanud sellest tundest lahti –, vaid lihtsalt niisama võtta julgestuseks kaasa need poisid, kes ei saa millestki aru ja selle arusaamatuse tõttu võivad ta päästa selle kummalise tüdruku tundmatu magnetismi käest. Ta võttis telefoni ja helistas. Nastja oleks nagu ta kõnet oodanud. Tema jaoks polnud mingi probleem sõita tinglikku Sõzrani nüüd kohe. Ta palus oodata ainult natuke aega, täpselt nii kaua, kui tal kulub selle kohani jõudmiseks.
Vanja, Venja ja Valja tegid Blutussovile ettepaneku vaadata linna, seni kui nad Nastjat ootavad.
„Kohe, ma ainult ütlen pillimeestele, et nad mind ei ootaks,” palus Blutussov ja suundus vastust ära ootamata garderoobi, kus tema unustatud pillimehed üritasid elust mõnu tunda. Ta armastas neid, eelkõige just sellepärast, et tema bändis mängides pidid nad uskumatu arv kordi esitama ühtesid ja samu surmani ära tüüdanud lugusid. Olgu peale, et ise ka, ise ta pidas seda oma karistuseks, osaliseks hüvituseks kunagise populaarsuse eest, sest hingepõhjas oli ta fatalist, kuidas ta ka seda varjata ei püüdnud. Aga nendel ei olnud ju vaja karmat petta ega arveid tasuda. Nad tegid seda puhtast professionaalsusest, sest nad suhtusid temasse hästi, sest neile ilmselt meeldisid tema laulud. Nii uued kui vanad, kui otsustada veidi nöökava, kuid väga heatahtliku suhtumise järgi, millega nad suhtlesid proovides ja kõikide nende tinglike Sõzranite tuuride ajal.
Praegu istusid nad garderoobis ja jõid konjakit, šokolaadi peale hammustades. Vaatasid Blutussovit mõistvalt ja kaastundlikult.
„Noorte juurde?” küsis Armen, neist kõige kogenum, ainuke, kes oli koos Blutussoviga käinud läbi kogu teekonna varasest kuulsusest kuni praeguste tinglike Sõzraniteni, aeg-ajalt lahkudes mõningate enda kõrvalprojektide jaoks, kuid alati Blutussovi juurde naastes, olles truu talle ja tema muusikale kõigile kollisioonidele vaatamata.
„Hullem,” ütles Blutussov. „Selle tüdruku juurde. Mäletad, ma rääkisin enne kontserti.”
„Ah jaa, mäletan. Jäid ikkagi konksu otsa?”
„Tont seda teab.