Ei saa öelda, et Adam oleks pidanud ennast mingiks teab mis mega-super eradetektiiviks. Lihtsalt nii oli välja kukkunud, et ta teenis sellega endale leiba.
Oma siiani veel mitte eriti pika elu jooksul oli Adam läbi proovinud palju elukutseid. Ta oli olnud ajakirjanik, koristaja, tollideklaratsioonide koostaja, andmesisestaja, tõlkija vanaislandi keelest, värskete baklažaanide laadija ja paljugi veel. Tema üpris rahutu hing ei suutnud kuidagi välja valida väärikat tegevusala ja selle juurde jääda. Oli nii välja kujunenud, et Adam tekitas endale minimaalselt kiindumusi, sest kunagi ei teadnud, mida ta tahaks järgmisena proovida. Äkki nõuab ta rahutu iseloom, et ta otsekohe hülgaks sisseelatud koha ja põrutaks hoopis maailma teise otsa, et seal rakendada oma lõputuna näivat jõudu.
Adam oli oma elus pikka aega see, keda last iseloomustades kutsutakse rüblikuks. Ta ei saanud aru, kuidas inimesed võivad saada naudingut päevast päeva ühel kohal istumisest ja ühest ja samast tegevusest. Rutiin tekitas temas õõva. Ta üritas elada iga uut päeva teistmoodi kui eelnevat. Kordumine tundus talle hirmus. Ei saa öelda, et Adam oleks ennast positsioneerinud kunstiinimesena, aga kusagil seal oma organismi sügavuses oli ta veendunud (kui ta oli noorem, siis loomulikult, nagu me kõik leiame mingil eluetapil selle kuradima imerohu), et see on selline omapärane kunstiakt, mis on oma tunnete kaudu palju enam seotud kunstiga kui mõni ehtne kunstiakt – elada iga päeva teistmoodi kui eelnevat ja vahetada tegevusvälja igal eluetapil. Seetõttu ei suutnud ta kohaneda ei naiste ega meestega, just seetõttu proovis ta täpselt ühe korra kõiki talle teada olevaid narkootikume – täpselt ühe korra, ei rohkem ega vähem, sest muidu hakkaks igav.
Oma rännakute ja saatuse keerdkäikude jooksul arendas Adam endas välja vaatlus- ja tähelepanuvõime, mis on äärmiselt vajalik igale inimesele, kes viljeleb sellist mitteistuvat eluviisi ja üritab seejuures säilitada oma organismi maksimaalset terviklikkust. Selliseid rahmeldavaid kodanikke üldiselt ümbruskond ei armasta ja püüab tekitada neile materiaalset kahju ja kehalisi vigastusi nii seetõttu, et ei mõista nende liikumapanevaid jõude, kui ka tavalisest inimlikust soovist nurjata kõike, mis sinuga ei sarnane. Nii et Adam oli sunnitud arendama endas ülalmainitud omadusi, aga ka läbima mitmesuguste võitluskunstide, eri liiki tulirelvade kasutamise ja noaloopimise koolitusi.
Hiljem naasis ta oma kodulinna ja avas eradetektiivibüroo. Talle tuli äkki pähe idee, et see on ideaalvariant, et mitte minna vastuollu oma organismi loomulike püüdlustega ja ühteaegu tagada endale legaalne ja täiesti vastuvõetav sissetulek. Rutiinist pääsemine aastateks. Õndsus ja igavene kaif. Selle kõik andis talle uus töö, peale selle andis see kõige tähtsama – jätkuva tegevusalade muutumise. Ta võis olla ulukit jälitav jahimees või ettevaatlik varitsev püüdja või pedantne, kerge hullumeelsusnoodiga analüütik, kes koostab skeeme kõigi juurdluses ette sattunud tegelaste käitumise kohta, skeeme, mis võivad heita valgust nende tegutsemismotiividele ja tõsta saladuskatte peamiselt mõistatuselt. Või innustunud prohvet, kes oskab tänu kuuendale meelele ette arvata, mida see või teine tegelane järgmisel hetkel teeb, ja sellega jällegi mõistatuse lahendada.
Ka puhtpraktiliselt võis ta vahetada tegevusalasid üsna vabalt. Oma juurdlusi viis ta läbi erinevate kattevarjude all, kord parandamatult küünilise ajakirjanikuna, kord teadmata kadunud staari vaimustunud fännina, kord kriminaalromaani enesekindla ja rämeda kangelasena, kes avab uksi jalaga ja võrgutab lopsakaid kaunitare paremalt ja vasakult.
Ta muretses selle ruumi, pisikese soklikorteri vaikses linnaosas, et tal oleks võimalus segamatult analüüsida, skeeme koostada ja vahetevahel ka end kostümeerida. See meeldis talle samuti, osaliselt küllastumiseni loetud Sherlock Holmesi mõjul, osaliselt sisemise mimikrisoodumuse tõttu. Adam arvas, et sisemise imagomuutumisega peab kindlasti kaasnema väline ümberkehastumine. Olgu see siis kasvõi primitiivsed prillid ja parukas – ta tundis mitte millegagi võrreldavat naudingut enda kohandamisest oludele, aga sagedamini oma tujudele, kuna enamik juurdlusi ei nõudnud absoluutselt mingeid muutumisi. Kusagil hingepõhjas sai Adam sellest väga hästi aru, kuid üritas sellele mitte mõelda, sest sellised mõtted tegid ta nukraks ja viisid mõtisklusteni olemise mõttetusest ja ta kutsumus ei tundunud enam nii lõputult õige ja kaunina.
Ei saa öelda, et Georgiga oleks teda sidunud mingi eriti murdumatu sõprus. Nende teed olid paar korda ristunud ja Georgi pidas Adamit andekaks ja mõnevõrra saladuslikuks inimeseks. Adamit see muidugi meelitas ja oli arvatavasti stiimuliks, mis sundis teda lävima selle luuseriga, nagu ta Georgit tagaselja kutsus. Ja muidugi Agnia. Adam sai üha vähem aru, kelle jaoks ta tüdrukut otsib, pealekauba täiesti tasuta. Olgu pealegi tasuta, ta oli ka varem võtnud ette mõningaid eriti keerulisi juhtumeid, nõudmata mingit honorari, oli ta ju oma sündmusrikka elu jooksul jõudnud koguda pisikese kapitali, tänu millele võis endale üht ja teist lubada.
Kummalisel kombel suhtus Georgi Adami uude elukutsesse veidi skeptiliselt. Ta ei suutnud eradetektiivi tõsiselt võtta, ta arvas, et Adam on lihtsalt heast elust lolliks läinud ega suuda endale normaalset rakendust leida. Vähemalt mõtles ta niimoodi senikaua, kui Agnia oli temaga, kuni tüdruk ei olnud haihtunud nagu veepiisk kuumadel kividel. Siis tuli ta Adami juurde ja palus talt abi. Ja polnud enam juttugi jäljeküti, nagu Adam end romantiliselt nimetas, ameti küsitavusest.
Adam pani paberile Agnia kadumise erinevaid versioone. Joonistas skeeme tema väljailmumisest erinevates seltskondades ja ühiskonnakihtides. Hoolimata sellest, et ta oli uue tehnikaga täiesti sina peal ja kasutas igapäevaelus edukalt arvutit ja juurdlustes ka näiteks diktofoni, võttis ta oma analüütiliste jõupingutuste haripunktis ikka kasutusele vanamoodsa paberi ja pliiatsi. Pliiatsi sellepärast, et oleks võimalik ebaõnnestunud versioon maha kustutada ja huvitavama mõtte tekkides uuega asendada.
Mis siis välja tuli? Adam kõndis mööda korterit ja naeratas endamisi kavalalt. Ta meeldis endale neil analüütilistel minutitel. Välja tuli midagi kummalist. End Georgist lahti rebinud, oli Agnia kõik rattad käima pannud. Lahti rebinud – see oli loomulikult liiga tugev sõna. Midagi ta ei rebinud, lihtsalt kadus vaikselt. Kuid fakt jääb faktiks, et pärast seda, tajus Adam, hakkas ta plaanipäraselt ümbritsevat elu uurima. Ta käis siin ja seal, kohtus inimestega, keda ta varem oma lühikese kooselu jooksul Georgiga polnud kohanud, õppis maailma tundma ja arvatavasti tegi mingeid järeldusi. See, et ta kusagil kauaks pidama ei jäänud, tundus Adamile samuti üsna iseloomulik, ehkki ta praegu veel ei osanud selgitada, mida see võis tähendada. Üks oli selge: kõik need tema esmapilgul kaootilised visklemised – metallimeestest seksitööstuse professionaalideni, turumüüjatest ennustajateni – olid allutatud mingile täiesti teadlikule ja selgele eesmärgile.
Adamil õnnestus välja selgitada, et varsti pärast seda, kui Agnia oli stripiklubist kadunud, ilmus ta välja kõrvallinnaosas, mida valitses turg. See, tähendab turg, asus selles linnaosas ja andis tooni kogu sealsele elule. Seal oli oma maffia, olid oma kroonimata kuningad ja kuningannad, seal võis osta ja müüa ükskõik mida legaalselt, poollegaalselt või täiesti illegaalselt, lihtsalt minnes paar sammu eemale. Inimesed veetsid turul kogu oma elu, kogu oma tööaja ja pärast tööd naasid sinnasamasse, et õhtust süüa, sõpradega suhelda, arutada viimaseid uudiseid, südamest puhata, tögades veel töötavaid kolleege. Turg eksisteeris vaid osaliselt ostjate jaoks, kusjuures see ei olnud nähtavasti kõige tähtsam funktsioon. Põhiliselt korraldas turg müüjate, korda hoidma pidavate turvafirma töötajate, pisivaraste ja tõsisema maffia elu, viimane sisuliselt valitseski seda Paabelit. Turu ühiselu kirjutamata reeglite eiramise pärast üsna tihti tapeti. Samal ajal olid kaubaridades kujunenud sõprus ja suhted tugevad ja kauamängivad.
Agnia oli mõnda, loomulikult üsna lühikest aega töötanud lihaletis. Turuinimesed panid kohe tähele sümpaatset ja kärmet neiut, kelle leti juures tunglesid alati flirtivad ostjad. Teda kadestati ja imetleti. Isegi kõige brutaalsemad liharaiujad ei pidanud häbiväärseks tema kaupa lahti lõigata lihtsalt moraalse heakskiidu või rohekassiniste silmade lahke pilgu eest. Ta ei paistnud silma erilise elavusega, ta ei hüüdnud kliente kutsudes mingeid erilisi vaimukusi, tegelikult ei hüüdnud ta üldse midagi, aga ei võinud kunagi tähelepanu puudumise üle kurta. Teised müüjanaised ei varjanud oma kadedust tema suhtes.
„Ise on siin alles üürikest aega, aga juba lööb minu kliente üle,” kortsutas eakas ukrainlanna kulmu.
Конец