inimene (ka selline mõte oli Jaanuse peast läbi käinud!), vaid kõigiti normaalne tüdruk. Just tema oli tulnud helistamise peale talle Valbergide maja ust avama ja sirutanud pisut häbelikult naeratades talle juba trepil terekäe.
„Tere, mina olen Anneli! Ja sina oled Jaanus, eks?”
Noormees oli esmahetkel vabastavat kergendust tundnud. Ei mingit distantsi pidavat teietamist ega puist viisakust, nagu võõraste vahel, vaid tõeliselt noortepärane suhtlemisviis!
„Rõõm tuttavaks saada! Mina olen tõesti Jaanus, aga see pole minu süü, vanemad panid niisuguse nime,” naeratas külaline justkui lepitavalt. Anneli aga jõudis võõrast pilguga üsna mitu korda mõõta, enne kui ta veidi kiirustades rabedalt seletama hakkas:
„Tead, isa on sind nii üles kiitnud, et meil emaga tekkis lihtsalt huvi, mismoodi see kohutavalt tark noorhärra välja näeb!”
„Eks te nüüd siis näete, missugune ma olen… Aga kui sinu isa kiitis, siis see jääb tema südametunnistusele, mina tema sõnade eest ei vastuta,” nentis Jaanus ja mõtles, et see tuli tal päris ladusalt välja. Igatahes tundis ta pärast seda end tüki kindlamana.
Anneli oli koos Jaanusega kogu Valbergide eramu läbi käinud ja külalisele kõike näidanud, mis tema arvates näitamist vääris. Muidugi tutvustas ta külalist kõigepealt emale, kes noormehe üllatavalt lahkelt vastu võttis.
„Tere, noor ja andekas insener! Teist on meie majas väga palju juttu olnud,” oli Raili Valberg tema kätt surudes öelnud. „Minu mees arvab, et teie olete tema firmas üks helgemaid päid!”
„Eks minusuguseid on seal teisigi ja üsna palju, aga aitäh! Kiitust on ikka hea kuulda, ka siis, kui see polegi välja teenitud,” vastas Jaanus ning tundis jälle heameelt, et oskas pereprouale üsna sõnaosava mulje jätta. Igapäevane suhtlemine klientide ja töökaaslastega, kahtlemata ka aeg-ajalt lektorina loengute pidamine olid tema esinemiskindlust paljuski lihvinud.
Proua Valberg oli rõõmsalt naeratanud, temalt põgusalt nii kadunud isa kui ka ema kohta üht-teist pärinud, aga üksikasjadesse laskumata, ja õnneks oli ta osanud diskreetselt uudishimust hoiduda. Öeldi, et pereisa Anton olevat korraks linna sõitnud, aga varsti oli temagi kohal – automaatne raudvärav avanes helebeeži Jaguari ees, auto veeres õuele ja Vana Anton astus välja.
„Tere, kolleeg! Rõõm näha!” Järgnes soe käepigistus – tõepoolest, Jaanus Venderit võeti siin majas vastu nagu kadunud poega!
Aeda avaneval terrassil oli laud kaetud vaid neljale. Anton Valberg seletas kuidagi kiirustades, et tema kodusele sünnipäeva tähistamisele oli ta kutsunud veel ühe perekonna, kellega nad alatihti läbi käisid, aga nendele olid välismaalt ootamatud külalised saabunud, nemad jäävad sellepärast tulemata.
„Täna peame vaid neljakesi läbi ajama,” naeratas ka pereema Raili vabandavalt, aga Jaanuse arvates oligi nii parem, suuremas võõraste seltskonnas oleks ta ennast kindlasti kohmetult ja ebamugavalt tundnud. Niiviisi, vaid neljakesi lauas istudes, tekkis kiiresti õdus õhkkond, mis külalist pererahvale lähendas; mõni pits kangemat jooki tegid oma töö, teritasid veelgi vaimu ning varsti ei tundnud Jaanus end enam mitte külalisena, vaid selle väikese seltskonna võrdväärse liikmena. Alkohol muutis jutukaks, kuid noor mees oli küllalt mõistlik, et sellega mitte liiale minna. Paraku kõik tema ütlemised siiski märki ei tabanud.
„Täna olen ma tõesti nagu kõrvust tõstetud…” sõnas ta, silmi ringi käia lastes ning aia stiilselt pügatud hekki ja ilupõõsaid silmitsedes. „Millal sa kõike seda korras hoida jõuad, see on ju suur töö?” küsis ta siis pereisalt.
„Ega ma siis ise… Aednik käib, tema teeb,” kohmas Vana Anton, aga Raili Valberg tõttas sedamaid appi külalise kohmetust hajutama.
„Mis see tähendab – kõrvust tõstetud? Mina pole niisugust ütlemist varem kuulnudki!” küsis ta, uudishimulikult kulme kergitades. Ka Anneli jäi pinevalt Jaanuse vastust ootama.
„See… jah, eks see ütlemine on vist ühest rumalast laste mängust tulnud! Või… See polegi mäng, lihtsalt inetu komme väiksemate arvel nalja saada… Kui ma väike põnn olin, nii nelja-viiene, elasime suures majas, seal oli palju lapsi, ja paar suuremat nolki käisid õue peal mängivate väikeste käest küsimas, kas keegi tahab ilusat väljamaa linna näha. Ja kui keegi tahtis, võeti tal kõrvust kinni ja tõsteti niiviisi kõrvupidi maast lahti. Pärast muidugi tänitati: kas nägid? Sellest tulebki see ütlemine – kõrvust tõstetud,” seletas Jaanus vastumeelselt. Tundis juba poole jutu ajal, et oli vestlusteemaga rappa läinud.
„Issand, kui rumal komme, väiksemate kõrvu venitada!” arvas Raili Valberg ja väristas hukkamõistvalt õlgu.
„Poiste mängud, mis teha! Ega teist korda enam vist tõsta ei lastud, eks vigadest ikka õpitakse! Elu ongi niisugune,” ütles Vana Anton, kes oli äkki kuidagi morniks jäänud. „Ja küülikuid tõstetakse alati kõrvust, keegi ei küsi, kas see neile meeldib või mitte,” lisas ta isemoodi õigustaval toonil.
Jah, sel päeval oli Jaanus nagu tõesti oma silmaga ilusat välismaad näinud. Või õigemini ideaalselt disainitud ja kõigiti tänapäevaselt sisustatud kodu, ning see oli tema jaoks elamus. Ka tema isa oli enne surma neile neljatoalise, igati mugava korteri lasknud ehitada, aga Valbergide eramu pärines hoopis teisest maailmast. Anneli oli talle seda suurejoonelist maja õige põhjalikult tutvustanud alates keldrisse ehitatud basseiniga saunast ja automaatkatlamajast ning lõpetades ülakorrusel asuva spordinurgaga, kuhu trenažööride kõrvale mahtus veel ka piljardilaud. Selles majas oli kõik viimse detailini läbi mõeldud ja õigesti paika pandud, kogu elukorraldus näis seal käepärane ja praktiline.
Pärast söögilauas istumist olid nad Anneliga aias jalutanud, varikatuse all kamina ees istunud, üsna pikalt ja mitmetel teemadel vestelnud ning niiviisi teineteisest mõndagi huvitavat teada saanud.
Valbergide krundi tagumisse ossa oli rajatud isegi tenniseväljak, mis polnud küll täismõõduline, aga ahvatles siiski mängima.
„Tahad proovida? Ma toon reketid!” oli tüdruk hakkamist täis ja tõigi.
„Ma ei oska! Ei saa pallile pihta ja sina hakkad naerma,” tõrjus Jaanus, aga läks ometi mänguga kaasa ja nad toksisid pool tunnikest kollast palli üle võrgu siia-sinna. Noormees õppis pallile enam-vähem pihta saama, küll vähese eduga, aga tennisematš täitis oma eesmärgi: mängides sattus ta oma kaaslasest üha enam vaimustusse. Anneli oli tõesti vahva ja osav tüdruk!
Kui nad tagasi majja läksid, laskus Vana Anton mööda vaibaga kaetud kaarjat treppi halli ja ütles:
„Jaanus, jätame nüüd naised natuke omapead! Läheme minu kabinetti ja räägime natuke meestejuttu!”
„Ega minul pole selle vastu midagi…” ütles Jaanus, heitis Annelile kahetseva pilgu ja sai tüdrukult vastu kelmika naeratuse. Kas tõesti hakkab see tore tüdruk minu vastu huvi tundma? läbis noormeest rõõmupuhang.
Vana Anton ees, Jaanus järel, astusid nad kabinetti, mille akende alla jäi väike hekiga piiratud lehtla. Ja viis, kuidas šeff kindla liigutusega kabineti ukse sulges, ütles Jaanusele, et kohe kuuleb ta midagi tähtsat ja olulist.
„Istu,” osutas Anton Valberg diivanile, võttis baarikapist kandiku konjakipudeli ja kahe klaasiga ning istus Jaanuse kõrvale. „Nüüd sa oled näinud, kuidas me elame.”
„Olen…” tunnistas külaline ja lausus siis siiralt ning häbenemata: „Piinlik öelda, aga niisugust elamist ma ei ole varem näinud. Poleks uskunudki, et ka nii saab elada!”
Vana Anton kergitas vaevumärgatavalt kulme ja valas kummassegi konjakiklaasi tubli lonksu kollakaspruuni vedelikku. Jaanusele tundus, nagu otsiks šeff sõnu ega teaks, kuidas juttu jätkata. Ja nii oligi.
„Tead, Jaanus, mina olen ärimees! Mina ei oska tühje sõnu teha ja sellepärast, võta heaks või pane pahaks, räägin sinuga otse ja avameelselt. Aga kõik see, mis me siin räägime, peab ainult meie vahele jääma. Ka oma emale ei tohi sa sellest midagi rääkida, see on küll inetu nõudmine, aga hädavajalik!