Pariisis litsi lööma, lasid endale kõhu ette teha!”
„Anton!” hüüdis Raili keelavalt.
„Sina pea ka pool suud kinni, sina oled samuti süüdi! Kõik, mis Anneli tahab, on ta saanud, aga mis sellest kasu on? Kas meil enne seda temaga vähe muret oli, muudkui maksa kõik tembud kinni! Nüüd jälle pean ikka mina kõik lõplikult ära klaarima ja paika panema. Ja kõigepealt olgu sel lollil rahakulutamisel nüüd lõpp, mõelge, mis see Pariisi-elu meile maksma läks!”
„Ei olnud see elu seal nii hirmus kallis midagi,” torises Anneli, Raili aga istus mossis näoga ja vaikis.
„Mis sina rahast tead, sa pole ise veel sentigi teeninud! Nüüd lähed mehele ja siis hakkab Jaanus sind oma palgast ülal pidama, minult sa enam ei saa punast krossigi. Elamine siin majas saab teil prii olema, toidu suhtes peate emaga kokku leppima,” jagas Anton Valberg korraldusi, aga suur viha oli mehel lahtuma hakanud.
„Sa oled mulle ammu lubanud majaabilise võtta…” tuletas Raili meelde. „Lubasid küll, aga sinna see jutt jäi!” lõpetas naine etteheitvalt.
„Sellepärast ei ole võtnud, et arvasin – kaks vaba naist majas, kumbki tööl ei käi, saate ehk hakkama… Aga kui siia inimesi juurde tuleb, laps ja… eks siis vaatame,” ütles pereisa juba lepitavalt. Ta oli sellest arutelust suuremat vastuseisu ja pahandust kartnud, ent kõik näis küllaltki rahulikult sujuvat.
Sellega oligi tollele saatuslikule laupäevale joon alla tõmmatud. Anton Valberg läks oma kabinetti ja lülitas arvuti sisse, päevased äriuudised oli vaja üle vaadata. Naised hakkasid peo tagajärgi likvideerima: tõid laualt nõud, ladusid pesumasinasse, kuid polnud just jutualtid. Siis aga ütles Raili Valberg hoolitseva ema toonil:
„Mina arvan, et kui sul see aeg kätte tuleb, siis pead küll välismaale sünnitama minema. Kui sul tõesti see vereprobleem on, siis võib ju ka sünnituse ajal juhtuda, et meie arstid ei oska verejooksu seisma panna. Riskeerida ei tohi!”
„Ah, millal see veel tuleb, sellel aastal kindlasti mitte! Sinnamaani on laialt aega mõelda,” ütles Anneli ema arvates üllatavalt rahulikult.
„Sa räägid, nagu see viga oleks mõnel teisel küljes!”
„Ma mõtlen praegu rohkem selle peale, et peangi niimoodi mehele minema, et endal pole midagi öelda, sundkorras. Justkui keskajal, et vanemad määrasid ja tüdrukul endal polnud midagi kaasa rääkida. See mõte hakkab vastu, sina võiksid rohkem minu poolt olla,” leidis tütar.
„Sinu poolt olla! Püha taevas, kuidas ma saan enam sinu poolt olla, kui sa oled ise lihtsalt lollusest oma elu nahka keeranud?” läks Raili Valberg põlema. „Sina räägid keskajast – siis tehti niisuguse hukkaläinud lapsega hoopis midagi hullemat!”
„Ja-ah? Ei tea, mis temaga siis tehti?” See kõlas Anneli poolt juba väljakutsuvalt, peaaegu mõnitusena.
„Loobiti kividega surnuks, mis muud,” ütles Raili Valberg nii ükskõikselt, kui suutis. Tütar tõmbas selle peale näo mossi ja siis tegutsesid mõlemad naised vaikides edasi. Lõpuks, kui pidusöömaajast ülejäänud toit oli kausikestesse kogutud ja külmikusse pandud, tõmbas ema veel avara köögi põranda niiske mopiga üle, Anneli kadus aga ülakorruse vannituppa. Kell oli järgmist päeva juba poole tunni võrra lühemaks närinud, väljas akna taga valitses sume suveöö.
Anton Valberg istus kodukabinetis kirjutuslaua taga oma mugavas töötoolis. Mees oli internetis teda huvitanud ärileheküljed läbi lehitsenud, neist midagi olulist leidmata, õigemini millessegi süvenemata, sest mõte kiskus ikka tagasi möödunud päeva sündmustele. Vajas järelemõtlemist, miks oli Jaanus Vender tema tõeliselt väärtuslikud, lausa kuldaväärt ettepanekud niiviisi tuimalt ära kuulanud? Kas see muidu terane noormees ei taibanud tõesti kohe, milliseid võimalusi talle pakuti, või oli ta harjunud ülemuse sõnu alati rohkem käsuna võtma ja sellest tekkinud reaktsiooni endas maha suruma? Anton Valberg oleks temalt niisuguse, tõsi küll, enneolematu ettepaneku peale mingisugustki, kas või täiesti tõrjuvat reaktsiooni oodanud, aga Jaanus oli peaaegu ükskõikseks jäänud! Tulevase väimehe selline isetu olek muutis šefi rahutuks; erilisi rõõmurõkatusi poleks Anton küll oodanudki, aga ärimehena vaatas ta oma pakkumist helde andja pilguga ja nägi selles noore mehe jaoks kõigepealt tehingu majanduslikku poolt. Tegemist oli ju tohutu suure kingitusega, sellepärast oleks ta Jaanuselt tänu, vähemalt rõõmsat üllatust oodanud, aga ei midagi!
Kahtlusmõtted hakkasid Flexteri bossi aina enam vaevama. Äkki ongi nii, et see noorhärra jagab küll suurepäraselt infotehnoloogiat ja elektroonikat, aga jääb igapäevaste eluprobleemide lahendamisel jänni ja osutub otsustusvõimetuks või koguni saamatuks? Siis võib firma juhtimine talle täiesti üle jõu käia, kuigi ta on siiani oma töös kõigiti võimekas olnud…
Jaa, veel on üks aspekt, mida peab arvestama – otsustusvõimetu ja kõhkleva väimehega siin majas elamise jagamine hakkaks nende vahel alatasa lahkarvamusi tekitama, neist võiks isegi tüli tõusta, sest mina olen hoopis teistsugune, mina olen teoinimene… mõtles Anton Valberg, endaga rahul olles. Lõppotsuste tegemine peab ikka minule jääma, nii tööl kui ka kodus. Sest mina olen talle ikkagi lisaks peadirektorile ka äi, kes ta haljale oksale aitas, ja pealegi selle maja omanik, kus ka tema elama hakkab. Sellega saaks hakkama, aga häda on hoopiski selles, et Anneli vajab kindla iseloomuga meest. Niisugust, kes suudab seda liigagi vabalt elama harjunud plikat taltsutada ja tema tahtmistele õigel ajal kindlalt „ei” öelda! mõtles Anton Valberg murelikult. Ja nagu kutsutult ilmus mingi irriteeriv uitmõte, õigemini etteheide: aga ka sina pole suutnud oma naist ega tütart taltsutada!
„Mul polnud selleks aega, mina ehitasin oma firmat…” torises Anton mõttes vastu, aga kuuldud etteheitega pidi ta paratamatult nõusse jääma, ja see viis mõtte minevikku. Väikelapsena oli Anneli olnud isa tõeline lemmik, kellele Anton oli pühendanud kõik oma vabad hetked. Võõrdumine tuli siis, kui Anton sidus end firmaga Flexter ja kogu oma aja selle ülestöötamisele kulutas. See tõi kaasa kuueteisttunniseid tööpäevi, alatasa korduvaid pikki lähetusi välismaale ja ühtelugu väsinud oleku. Tütre jaoks jäi tal aega vaid puhkepäevadel ning sedagi mitte igal nädalavahetusel. Raili käis siis linnaosavalitsuses tööl, selle kõrval jäi lapsega tegelemine täiesti ja ainult tema hooleks. Naine püüdis küll Antoni eesmärgist ja niisuguse enesetapjaliku elu vajalikkusest aru saada, kuid temagi ei suutnud jätta mehele ette heitmata:
„See Flexter on sulle nii naise kui ka lapse eest, meie oleme sinu meelest nüüd ainult tühine ja segav kaasaanne!” See oli muidugi liialdus, aga teismeliseks saanud tütar hakkas paratamatult rohkem ema poole hoidma, ja küllap ka pere majandamist kindlustav rahakott, mille Anton oli Railile usaldanud, mängis selles oma osa. Anneli oskas emale ligi pugeda, tingida ning lõppkokkuvõttes saada kõik, mida üks teismeline tüdruk soovida oskas. Raili püüdis küll oma väheseid pedagoogilisi võimeid rakendada ja Anneli tahtmisi vähemalt mõistlikkuse piirides hoida, kuid temalgi olid tütre tuleviku suhtes oma ambitsioonid ja nende huvides tuli nii mõnelgi puhul silm kinni pigistada.
„Eks peab kõigepealt ära ootama, mis näoga too Jaanus välja ilmub,” mõmises Anton Valberg omaette, aga juba üsna ükskõikselt. Tema oli harjunud, et igast olukorrast leidub väljapääs, aga seda enne pakilist vajadust lausa kramplikult otsima hakata… sellel puudus praktiline mõte, see oleks olnud enese tarbetu kulutamine.
Kui Anton lõpuks magamistuppa Raili kõrvale laia abieluvoodisse jõudis, oli naine veel täiesti ärkvel.
„Küll läks sul täna kaua! Mis sa seal nii pikalt kohmitsesid?” küsis naine etteheitvalt.
„Eks nagu ikka! Vaatasin, mis maailmas juhtunud on.”
„Maailmas…! Aga sellele sa ei mõtle, mis meie majas juhtuma hakkab, mismoodi me kõik selle üle elame! Ja Anneli veritsustõbi on väga tõsine asi, seda peab hoolega silmas pidama.”
„Eks te siis uurige seda asja, mina ei tea meditsiinist midagi. Teil on küllalt aega mööda arste käia, minul on muud mured,” ühmas mees tusaselt. Möödunud pingelise päeva üleelamised ning enesetaltsutamised olid närvid pingule kruttinud ja Anton mõtles kahetsusega, et