Erik Tohvri

Äri ja armastus


Скачать книгу

tean.”

      „Kuula nüüd hoolega, mul on sulle tõsine ettepanek! Mina olen Flexteri ainuomanik, kogu aktsiapakk on minu oma. Ja ma pakun sinule diili, kuula hoolega! Sa saad minu firma väärtusest endale kolmkümmend protsenti, peaaegu kolmandiku, ja see on ainult esialgu. Hiljem, kui ma ära kärvan, saad kõik endale.”

      Jaanus oli keeletu. Kas Vana Anton on lolliks läinud? Kuidas saab mõistlik inimene niisugust segast juttu ajada?

      „Imestad? Oota, ära imesta ja kuula lõpuni! Ma ütlesin, et mina olen ärimees ja mina tunnen ainult kahepoolseid tehinguid, ikka vorst vorsti või millegi muu vastu – mina sulle, sina mulle! Küllap sinagi tead, et tasuta lõunaid ei ole olemas, kogu äritegevus on ju suur ja lõputu vahetuskaup. Ja mina tahan sinult vastuteenet!” ütles Anton Valberg, aga millegipärast ei vaadanud seejuures Jaanuse poole.

      „Ma… ma ei saa aru! Mida siis mina omalt poolt pean andma, raha mul ei ole?” kogeles Jaanus järjest suuremas hämmingus. Jutt oli täiesti ootamatu suuna võtnud.

      „Sinu osa on lihtne, kuigi… jah, ega seda pole lihtne rääkida! Sina abiellud minu tütre Anneliga, keda sa täna nägid, ja senikaua kuni see abielu kestab, oled sina koos Anneliga Flexteri ainupärija, selle kohta koostatakse abielutunnistuse juurde eraldi notariaalne dokument. See elumaja siin saab muidugi samuti teie omaks, kui me Railiga siitilmast kaome. Ja kõik need tehingud vormistatakse juriidiliselt, et asi oleks igatpidi selge ja seaduslik. Ainuke, mida juriidilistesse dokumentidesse ei märgita, on see, et…” Vana Anton takerdus, aga jätkas siis otsustavalt: „See, et Anneli on… rase ja peab lapse sünnitama! Ja sinust peab saama selle lapse isa.”

      Jaanus luksatas. Muidugi, mingi eriline ja ränk põhjus pidigi kogu sellel ettepanekul olema, see teadmine oli temas juba algusest peale maad võtnud. Ta oli isegi mingi füüsilise või koguni vaimse puude peale mõelnud, aga nüüd oli asi selge – tüdruk on rase… Vaid rase, muud midagi, igatpidi loomulik seisund, mingit puuet või ebanormaalsust ei ole… Tähendab – Anneli saab lapse, kes ei ole minu oma. Minu naise laps ei ole minu laps!

      Anton Valberg oli enda kõrval istuvat noormeest silmanurgast jälginud ja hakkas justkui vabandavalt seletama.

      „Minu arvates peaks see sulle küll igatpidi kuldne pakkumine olema, see tõstab su hoobilt asjalike ärimeeste ringi ja paneb kogu elule kindla põhja alla. Anneliga abiellumist pole sul mõtet karta, nägid ise, et tema on mõistlik tüdruk. Tütred lähevad isasse ja mind sa ju tunned, nii et midagi hirmsat sul tema poolt oodata ei ole. Ja kindlasti tead, et paljud mehed abielluvad naistega, kellel on juba lapsed, selles pole midagi imelikku. Sinul aga on võimalus juba enne sündi selle lapse seaduslikuks isaks saada ja keegi võõras ei saa kunagi teada, et see pole sinu laps, eks ole? Aga mina arvan, et sa teed hea diili – mõtle oma naise kaasavara peale: terve edukas firma ja maja, mida sa täna esimest korda seestpoolt nägid, kõik see saab tulevikus sinu omaks!”

      „Aga Anneli? Kuidas tema saab sellega nõus olla, kui ta mind üldse ei tunnegi?”

      Anton Valberg oli oma jutus murdekoha ületanud ja oleks selle peale justkui teadjalt muianud, aga see võis Jaanusele vaid niiviisi tunduda. Siis pilgutas Vana Anton Jaanusele vandeseltslaslikult silma ja seletas:

      „Temal ei ole valikut, tema on end juba nurka mänginud. Ja kui sina tema ja kogu meie pere au ära päästad, on ta sulle elu lõpuni tänulik.”

      Au… Lapsega tüdruk pole tänapäeval enam mingi haruldus, isegi mitte häbiasi, oleks Jaanus tahtnud vaielda, aga teda vallanud läbisegi tormavate mõtete tulv ähvardas kaine mõistuse täielikult lämmatada. Noor mees istus sõnagi lausumata ja tundis vaid, et on enneolematult ebareaalsesse maailma sattunud. Firma ja supermaja omanikuks saamise teema settisid siiski kohe kaalu plusspoolele, aga veel võõra Anneli, sunnitud naisevõtu ja lapse isaks saamise ümber keerlevad mõtted tundusid hetkel teravamad. Ja need tekitasid ka küsimuse.

      „Kas Anneli vallaslaps… kas kõik on ainult sellepärast, et see käib sinu au pihta, et…?”

      Vana Anton ei lasknud tal lõpetada, vaid lausa röögatas:

      „Jaa! Just! Käib! Väga!” Mees tõmbas hinge, rahunes hetkega ja ütles peaaegu paluval toonil: „Mitte ainult see, ma tahaksin sind endale pojaks saada. Ametlikult küll väimeheks, aga tegelikult pojaks.”

      „Anneli võiks ju lasta raseduse tohtritel katkestada, kui…”

      Šefilikult tõrjuv käeviibe pani Jaanuse vaikima.

      „Ei saa! Anneli on muidu täiesti terve, aga temal avastati mõned probleemid, targad tohtrid ütlesid, et nemad niisugust riski enda peale ei võta. Arvasid, et ta peab tingimata sünnitama, ja seda erilise valve all, parem ehk isegi välismaal… Tead, Jaanus, see Anneliga juhtunu oli minule niisugune pauk, et ma põen seda surmani! Sest ma olin ammu sinu kui tulevase väimehe peale mõelnud, poega mul ju ei ole ja sina mulle meeldid, ma tõesti hindan sinu teadmisi ja oskusi. Tule mulle pojaks, ah…?”

      Jaanus kuulas, silmi Vana Antoni peale tõstmata. Mõtles pikalt ja küsis siis üsna lapsikult:

      „Jah, aga… mismoodi ma seda kõike oma emale rääkima peaksin, et tema sellega nõus oleks ja pahandust ei tuleks?”

      Noormehe küsimus tõi Anton Valbergi näole rahuldusvarjundi. Kuuldu sisaldas selget sõnumit, et poiss on otsuse teinud, kõiges ülejäänus saab juba kokku leppida. Muu on vaid tehnika küsimus, see on tühiasi, nagu Flexteris oli kombeks öelda, kui mõni probleem lahenema hakkas.

      „Sa oled ju peaga poiss – ega su ema ei pruugigi kõike teada saada, näiteks seda, et laps ei ole sinu oma. Seletad, et olete Anneliga salamahti juba ammu sebinud, aga tüdruk keelas sellest rääkida, ja ongi kõik,” arvas tulevane äi näilise rahuga ja valas kummalegi veel lonksukese konjakit. „Ega ma praegu sinu käest mingit otsust ei taha, aga pikalt sellega viivitada ei või, saad isegi aru, milles küsimus! Ma ainult kordan – mõtle hoolega, niisugust võimalust pakutakse ainult õige vähestele ja sedagi vaid üks kord elus!”

      3. peatükk

      Antoni sünnipäeva hilisõhtul, pärast Jaanus Venderi lahkumist, kogunes Valbergide kolmeliikmeline pere elutuppa. Kutsumata, sest kõik kolm lausa pakitsesid vajadusest neisse kogunenud pingest vabaneda. Istuti, aga üksteisest võimalikult kaugele – Anton ja Raili tugitoolidele, Anneli diivanile, nagu tahtnuks nad sellega üksteisele märku anda, et majas vahepeal valitsenud näiline rahu oli vaid külalise jaoks, aga tegelikult on nad kõik oma erinevatele seisukohtadele jäänud. Terrassile kaetud söögilaud seisis endiselt koristamata, sest mõtted olid kõigil mujal.

      Raili Valberg oli esimene, kes halvaendelise vaikuse katkestas ja kärsitult mehe poole pöördus.

      „Räägi siis ometi, mis ta ütles?”

      „Mis tal ütelda oli? Rõõmust tantsima ei hakanud, aga lubas järele mõelda,” ühmas Anton tõrjuvalt. Tema oli oma rolli lõpuni teinud, suure osa oma ettevõttest mängu pannud ja tundis nüüd kahetsust, et oli millestki väärtuslikust ilma jäämas. Osaliselt küll, aga siiski – tervik oli rikutud.

      „Issand, inimesele pakutakse miljoneid, aga tema tahab veel järele mõelda! Kuidas saab üks noor inimene nii lollilt suureline olla!” arvas pereema laitvalt ja pöördus tütre poole. „Mis mulje see poiss sulle jättis?”

      Anneli näis kõigist kolmest ainsana rahulolev.

      „Täitsa kihvt kutt! Lahjavõitu ja blond küll, aga tüki maad etem, kui ma kartsin,” lausus ta, aga tegi igaks juhuks siiski põlastava näo. Tahtis tõenäoliselt rõhutada, et tekkinud sundolukorras pole tal mõtetki kedagi paremat tahta, nagunii tehakse talle ülekohut. Isa aga leidis, et tema plaan läheb ilmselt korda, ja hakkas seda kohe edasi arendama.

      „Olgu, nüüd on pall Jaanuse käes ja niipea, kui temalt jah-sõna tuleb, peame pulmad ära! Aga sina, plika, võta arvesse, et nüüd on sul igasugune ringitõmbamine lõppenud, nüüd sa lähed mehele, sünnitad lapse ja hakkad teda kasvatama!”

      Anneli polnud harjunud sõnatult alistuma.

      „Mul