selle kohta, kuidas Nico oli leidnud ta ühe kodutu verest nõretava laiba kõrvalt, ei olnud veel liikvele läinud.
Stella õngitses taldrikult küpsise, laskmata Doriani silmist. Tumedad silmad sama tumedate kulmude all. Tüdruku juuksed seevastu olid aga karamellikarva ja voogasid krussis lokkidena üle õlgade alla.
„Do-ri-an,“ hääldas ta rahulolevalt. „Lahe nimi. Kui vana sa oled?“
„Seitseteist.“
„Vaat kus. Mina ka kolme nädala pärast.“ Ta pistis küpsise suhu ja kallutas mäludes pead. „Kas sa oled raske loomuga?“
Raske loomuga? Dorian ei saanud aru, mida tüdruk mõtles, ja kehitas õlgu.
„Noh, üks sellistest, kes muutub äkki agressiivseks või karjub igal öösel unes või laseb ootamatult jalga ega anna enam kunagi näole.“ Stella toetas lõua kätele. „Kummalised oleme siin kõik, vähemalt natuke. Melvin näiteks varastab ja ta on selle kohutavalt osav.“ Ta tonksas enda kõrval istuvat poissi sõbramehelikult küünarnukiga. „Eks ole, Melvin? Õnneks oled sa nii kena, et annad tähtsamad asjad jälle tagasi.“ Ta muigas Doriani poole. „Ta lihtsalt peab seda tegema, muidu viskab Bornheim ta välja. Me kõik oleme siin sunniviisiliselt inglid. Ei mingit suitsu. Alkot ja narkot niikuinii mitte. Narkareid ei võta Bornheim siia põhimõtteliselt.“
Dorian noogutas Melvinile, kuid polnud kindel, kas too seda märkas. Poisi tumedad juuksed olid nii sügavalt laubale vajunud, et katsid silmad praktiliselt kinni. „Kui kaua sa siin juba elad?“ küsis ta Stellalt.
„Seitse kuud. Jah, algul olin mina ka skeptiline ja küsisin endalt pidevalt, kas mind on lõksu meelitatud. Aga siin ei ole tõesti midagi kahtlast.“ Ta toetus tooli seljatoele. „Üllataval kombel.“
Hoolimata tüdruku avalast pilgust ei olnud Dorian kindel, kas oli tark Stellat usaldada. Võib-olla oli Antonia pannud ta kolme noorega kokku, et nood räägiksid talle seda, mida ta peaks uskuma. „Kas keegi teist on oma perega ühenduses? Või varasemate sõpradega?“
Seekord vastas veniva ja pahura häälega Frederick. „Kui meil oleks asjalik perekond või sõbrad, siis me poleks ju tänavale sattunud, eks?“ Ta tõusis ja läks oma nõudega köögi poole; Melvin järgis tema eeskuju. Uksel pööras Melvin veel kord ringi. „Ah jaa, kui sa pead hiljem tunde valima, siis kirjandus on päris lõbus. Inglise keel ka. Vene keelest ma hoiaks pigem eemale.“
Stella, kes ei teinud katsetki lauast lahkuda, puhkes naerma. „Seda ütleb ta peamiselt sellepärast, et ta ei salli Pjotri.“ Ta ootas, kuni poisid olid ruumist lahkunud, ja kummardus siis üle laua. „See käib niimoodi, et me õpetame siin üksteist vastastikku. Siin on ainult kaks päris õpetajat, ülejäänu teeme kas grupitööna või võtab keegi meist õpetajaameti enda peale, kui ta mõnda ainet eriti hästi valdab. Pjotr on venelane, nii et …“ Ta laiutas käsi.
Sedasorti õppetööd polnud Dorian oodanud. „Ja … kas see töötab?“
„Loomulikult. Sa ei kujuta ette, kui hästi. Mina näiteks vaimustun väga ajaloost ja Bornheim oli nõus, et võtan selle aine enda peale, kuigi olen alles kuusteist. Ma näen tohutult vaeva, et igaüks, kes minu tunnis käib, lahkuks sealt targemana, kui tulles. Ja õpilased on ka auahned, sest keegi ei taha teistest lollim olla. Suurepärane süsteem, usu mind.“ Ta võttis lonksu kohvi.
Dorian küsis endalt tahtmatult, kas ta on mõnes õppeaines piisavalt hea, et seda õpetada. Vahest füüsikas.
Jaa, ja enesekaitses taskunoaga. See mõte oli kutsumata talle pähe hiilinud ja enne kui Dorian jõudis seda takistada, oli tal jälle Emil silme ees. Ta neelatas.
„Kas kõik on korras?“ Stella kulmude vahele oli tekkinud pikikurd.
„Jaa, muidugi.“ Väljast oli kuulda summutatud mootorimüra ja ta keeras pea akna poole, olles katkestuse eest tänulik. „Mis sa arvad, kas seal on järgmine uustulnuk?“
Stella nägi armas välja, kui ta lokid pearaputusega kaasa tantsisid. „Need on teised. Need, kes täna tööl käisid.“
Selge. Siin elamise eest tuleb siiski midagi vastu anda. See oli peaaegu et kergendus.
„Mis sorti töö see on?“ uuris ta.
Väljas löödi autouks kinni.
„Erinev,“ ütles Stella. „Aga need on alati väga lihtsad asjad. Väikesed teened villa või Bornheimi jaoks isiklikult. Või lendlehtede jagamine. Eeskätt just see.“
„Lendlehed? Sa mõtled reklaamlehti, jah?“
„Midagi sarnast jah. Enamasti on tegu nende heategevusorganisatsioonide infolehtedega, mida Bornheim toetab. Koos maksekorraldusega. Me peame sõbralikult naeratama ja ka siis viisakaks jääma, kui keegi meid sõimab.“ Tüdruk heitis juuksed üle õla tagasi. „See on minu jaoks kõige raskem.“
Sellest sai Dorian hästi aru. Talle endale tekitas külmavärinaid mõte, et ta peab seisma tänaval kõigile nähtavana, teades, et iga hetk võib nurga tagant tulla politsei. Kas temalt hakatakse ka sellist tööd nõudma? Vähemalt Nico teadis ju, mis tagajärjed sellel võivad olla?
Ta pomises vabanduse ja tõusis, tahtes tagasi oma tuppa minna ja järele mõelda. Kuid Stella jõudis talle ukse juures järele ja võttis tal käe alt kinni. Tüdruku ootamatu lähedus lõi poisi hetkeks tummaks. Sellest oli kaua aega möödas, kui keegi teda sel moel puudutas. Sõbralikult. Ilma ähvarduseta.
„Ma tutvustan sulle veel paari inimest ja siis viin su Paula juurde, kellega sa peaksid oma tunniplaani kokku panema.“ Ta pilgutas poisile silma. „Vabandusi ma kuulda ei võta. Ma tean, et sul pole muud targemat teha.“
Järgmised pool tundi surus ta teiste villaelanike käsi. Mõned neist rõõmustasid silmanähtavalt tema kohalviibimise üle, teised heitsid talle vaevu pilgu. Kogu selle aja oli Stella tema kõrval ja nii väga, kui ta tüdruku lähedust nautis, tegi see teda ka närviliseks.
Põhjus võis olla selles, et Stella lõhnas senikogematul moel. Dorian tabas end kaks korda tüdruku juukseid nuusutamast ja kutsus end korrale. Stella ei tahtnud temast midagi, ta oli Doriani vastu lihtsalt kena ja kõik. Ja tema polnud sõbralikkusega enam harjunud, nii et polnud ime, et tüdruk temas nii ägeda reaktsiooni tekitas.
Paula seevastu oli kõike muud kui sõbralik. Dorianile tundus tüdruk umbes üheksateistaastane ja ta ei suutnud kuidagi pilku pöörata tätoveeringult, mis lookles Paula paremalt oimukohalt üle sarnaluu. Tumesinised üksteisega põimunud kibuvitsaväädid, mis peegeldasid suurepäraselt tätoveeringu omaniku iseloomu.
Ta silmitses Doriani pealaest jalatallani, tõmbas siis kirjutuslaua sahtlist kortsus paberitüki ja pani poisi ette lauale. „Siin see on. Sellised tunnid on pakkuda, rohkem midagi pole. Nädalapäevad ja kellaajad on juures. Vali välja, mida soovid – ja siis on see ka kohustuslik. Siis pead kohale tulema, kui sa just tööl pole, aga Stella juba kindlasti ütles sulle seda.“
Dorian püüdis edutult Paula pilku tabada. „Ei. Veel pole öelnud.“
„Tõsiselt? Tal ei seisa ju üldse suu kinni, kui on kord lobisema hakanud. Ja seekord ei öelnud ta üldse midagi kasulikku?“
Stella naeratas edasi ja isegi pisut südamlikumalt kui varem. „Ma ei hakanud sinu töösse sekkuma.“
Paula pööritas närviliselt silmi. „Tähendab: sa võid võtta nii palju tunde, kui soovid. Neid peab olema vähemalt viis, eetika ja saksa keel on kohustuslikud.“ Ta hingas häälekalt välja, nagu oleks just midagi väga pingutavat korda saatnud.
Dorian tõmbas paberi endale ligemale. Kehaline oli teisipäeval ja reedel. Saksa keel esmaspäeval, kolmapäeval ja reedel. Eetika iga päev peale esmaspäeva. Päris nimekirja lõpust leidis ta ajaloo ja selle kõrvalt Stella nime. Neljapäeval.
Pliiatsiga, mille Paula talle vastumeelselt ulatas, tõmbas Dorian valitud tundidele ringi ümber ja jättis reede vabaks.
„Okei.“ Paula heitis ta valikule põlgliku pilgu, pani lehe paljundusmasinasse ja vajutas nupule. „Tunnid algavad täpselt