värvi. Paulal oli sinine, Stellal roheline.
„Kas neil värvidel on mingi tähendus?“ küsis ta, kui nad taas koridoris olid.
Stella muigas. „Seda küsin mina ka endalt juba mitu kuud. Mingi tähendus kindlasti on, aga keegi pole sellest siiani päriselt aru saanud. Vanusega pole see igatahes seotud ja tööpanustega ka mitte. Me teeme praktiliselt kõik sama asja.“ Ta sikutas end demonstratiivselt varrukast. „Algul olid mul sinised asjad, aga nüüd on juba umbes kaks kuud antud rohelisi. See meeldib mulle rohkem. Sobib paremini.“
Dorian vaatas ennast. „Peale enda pole ma seni kedagi hallis särgis näinud.“
„Sest sa oled siin uustulnuk.“ Ta võttis poisil käest kinni. „Kohe, kui Bornheim on sinuga vestelnud, saad sa mingit teist värvi riided.“ Enne tagasi alla minemist jäi Stella trepimademel seisma ja silmitses Doriani mõtlikult. „Ma loodan ainult, et mitte musta värvi.“
3. peatükk
Dorian ei jõudnud enam küsida, mida Stella sellega silmas pidas, sest järgmisel hetkel sööstis Stella poole väga peenike lühikeste juustega tüdruk, embas teda ja tõmbas ta endaga kaasa. Kogu ülejäänud õhtu Dorian Stellat rohkem ei näinud, kuigi otsis teda järjekindlalt. Ruumis, mida Antonia sõnul hüüti salongiks, oli vähemalt nelikümmend noort, ent Stellat nende hulgas polnud.
Selle eest seltsis temaga ühel hetkel Melvin, lükkas tumedad salgud nii palju laubalt kõrvale, et Dorian nägi ta silmi, ning lõi talle kergelt käsivarre pihta. „Okei. Ja mis on sinu lugu?“
Milline veider viis vestlust alustada. Dorian kehitas kõhklevalt õlgu. „Mida sa silmas pead?“
„Miks sa tänaval olid. Kuidas sa siia sattusid.“
Viimastel kuudel olid Dorian vestlused üsna harva paarist kärmest lausest pikemad olnud. Lühikesed mõttevahetused delikatesside müüjatega, sotsiaaltöötajate sõbralike soovituste tõrjumine, Emili-sarnaste purjus tüüpide vaigistamine. Nüüd oli tal raske hakata tühja koha pealt oma lugu jutustama, rääkimata sellest, et ta isegi ei teadnud, kas ta seda tahtis.
Melvin paistis seda märkavat. „Noh, mina lasin neljateistaastaselt kodust jalga, kuigi „kodu“ pole selle asja kohta õige öelda. Ma kadusin sellest korterist, kuhu mu purjus ema üle õhtu uue mehe tassis. Ma täpselt ei tea, millal ta märkas, et ma olen läinud, aga kolm päeva võttis see kindlasti aega. Siis olin mõnda aega lastekodus, mis oli peaaegu sama närune koht, nii et ma otsustasin Hispaaniasse hääletada.“ Ta puhus taas alla langenud juuksed laubalt eemale. „Hispaanias oli lahe. Magasin neli kuud rannal, tegin natuke kelneritööd, nuiasin Saksa turistidelt jootraha. Aga siis sain ma kalast mürgituse ja oleksin äärepealt otsad andnud. Pärast seda olin ma töötamiseks liiga nõrk ja mõtlesin, et pean põlvili ema juurde tagasi roomama. Ostsin oma viimase raha eest rongipileti, et tagasi sõita, ja kahetsesin seda juba mitu tundi enne kohalejõudmist. Ma lihtsalt ei suutnud enam ema juures elada, kahjuks jõudis see mulle natuke liiga hilja kohale. Neljandal ööl korjas Bornheim mind rongijaamast üles.“ Melvin võttis Dorianil käest kinni ja tõmbas ta ühe nahkdiivani juurde, mis oli just vabaks jäänud. „Algul ma arvasin, et ta tahab jumal teab mida. Aga see oli eksitus. Juhul kui sa peaksid muretsema: ta ei puutu kedagi. Mitte kedagi meist, ei tüdrukuid ega poisse.“
See küsimus oli Dorianil tõesti läbi pea käinud. „Seda on hea teada.“
„Eks ole? Ja nüüd on sinu kord.“
„Nojah.“ Praktiliselt võimatu oli Melvini avameelsuse järel napisõnaliseks jääda. Dorian võttis hoogu. „Ma jooksin isa juurest ära. Ta peksis mind pidevalt roheliseks ja siniseks, ühel hetkel sai mul kõrini.“
„Oh.“ Melvin tõmbas lauba kipra. „Oli ta joodik?“
„Ei. Siga. Kõlab võib-olla nõmedalt, aga kui ta oleks olnud joodik, siis suudaksin ma kogu selle jama talle kergemini andestada.“
„Ja mis su emaga on?“
„Surnud.“ Vana kurbusevari laskus taas halli ja raskena maailma peale. „Ta suri vähki, ma olin siis kolmteist.“
„Sitt lugu.“ Melvin ütles seda nii südamest, et Dorian naeratas tahtmatult.
„Just. Sitt lugu.“
Nad olid mõnda aega vait, nende ümber kõlasid edasi teised vestlused.
Dorian silmitses Melvini särki. „Miks sinul on punane särk ja Stellal roheline? Kas sellel on mingi tähendus?“
Melvin tõmbas käega üle riide, nagu tahaks seda siluda. „Ma ei tea. Mina arvan, et mulle anti punane sellepärast, et ma näen selles suurepärane välja.“
Selles oli tal õigus. Paremat värvi ei oleks saanud tema tumedate juuste juurde valida.
„Kas mõned meist kannavad musta?“ küsis Dorian ka temalt. „Ma ei ole seda kellegi seljas veel näinud.“
„Ei hakkagi nägema.“ Melvin tõstis jalad üles ja istus rätsepaistesse. „Ametlikult musti ei ole, aga jutt selle kohta liigub tõesti. Pole aimugi, kust see pärineb. Minu teooria on see, et need on rasked juhtumid. Endised narkarid või tõsised vägivallatsejad, keda vahel üles korjatakse ja kes näitavad siin korraks nägu, aga siis kaovad kohe.“ Ta madaldas häält ja pilgutas vandeseltslaslikult silma. „Keegi pani mustadele hüüdnimeks „mambad“. Sest nad pidavat olema hääletud ja ohtlikud nagu mürkmaod. Sa võid küsida, kelle käest tahad, aga keegi siinsetest ei ole neid kohanud.“ Ta pani käed kukla taha risti. „Sest neid pole olemas. Bornheim tahab meist ju teha väärtuslikke ühiskonnaliikmeid, mitte võitlevat eriüksust.“
Dorian tundis, kuidas ta süda saapasäärde vajus. Ta lootis väga, et Melvinil oli õigus, sest kui „mambad“ olid siiski olemas, oli lihtne teha järeldust, mis värvi riided talle antakse. Bornheim liigitaks ta narkarite ja löömameeste hulka. Ohtlike hulka. Stellast hästi kaugele.
Sel juhul oli ime, et ta üldse oli tohtinud teistega kokku puutuda.
Taas oli ta silme ees surnud Emili keha ja verest nõretav taskunuga. Dorian ei tahtnud selle peale mõelda, kus nuga praegu oli – Nico oli lubanud, et hoolitseb selle eest. Lubanud selle ära kaotada. Aga kes teab, vahest hoidis ta selle alles, et tal oleks midagi, millega saaks vajadusel Doriani survestada.
„Halloo? Kas sa oled veel siin?“ Melvin liigutas kätt Doriani silme ees edasi-tagasi.
„Jah, sorri, ma kukkusin korraks ära. Ütle, kui siin majas internetti ja telekat pole – kas ajalehti ikka on?“
Melvini näost oli näha, et ta pole selle üle kunagi mõelnud. „Ausalt öeldes ma ei usu. Aga ma pole sellele kunagi tähelepanu pööranud, ma saan ilma uudistetagi hästi hakkama.“
Alles hiljuti oli Dorianiga olnud sama lugu, ent nüüd oleks ta palju andnud selle eest, et teada saada, mida Emili mõrva kohta kirjutati. Kas oli kahtlusaluseid või tunnistajaid. Kas otsiti kedagi, kelle kirjeldus langes kokku tema omaga.
Ta ütles Melvinile, et on väsinud ja tahab varakult magama minna, ning tegi siis majale ringi peale, otsides tänast ajalehte. Ja Stellat. Ta ei leidnud kumbagi.
Nad jooksid jahedas uduvihmas ümber spordiväljaku. Dorian oli oma aknast imetlenud villa avaraid parke, ent ta polnud arvanudki, et temast paremal puudesalu taga on kergejõustikuväljak. Punane liiv ja jooksurajad. Talle antud spordijalatsid sobisid nagu valatult ning Dorian nautis liikumist, enesestmõistetavat ühtlast rütmi, milleni ta pärast teist ringi oli jõudnud.
Kaks tundi kehalist. Õpetaja ei olnud nendevanune, vaid laiaõlgne umbes neljakümne viiene mees. Ta juuksed olid oimukohtadelt hallikad ja ta kandis täie tõsidusega kaelas vilet.
Melvin oli öelnud, et mehe nimi on Boris. Ja tema auahne soov olevat viia kõik parimasse sportlikku vormi.
Siiamaani pidas Dorian end üsna heaks. Kolm õpilast olid juba alla andnud, nad küürutasid raja kõrval ja ahmisid õhku. Üks neist oli lausa maha istunud. Ent Dorianil