Kihid. Ursula Poznanski

nüüd meie hulka. Need sõnad kajasid Dorianis vastu. Need kõlasid, nagu oleks ta mingisse klubisse astunud. Kas see oli hea märk? Kas see tähendas, et Bornheim lubab tal villasse jääda? Hoolimata Emilist? Hoolimata kõigest?

      Dorian oletas, et Bornheim teadis sellest. Nico oli oma ülemusele kindlasti rääkinud.

      „Ma loodan, et sulle meeldib siin meie juures. Sa pole siin küll veel kaua olnud, aga ma arvan, et esmamulje on sul juba olemas.“

      Dorian köhatas. Ta hääl ei tohtinud mingil juhul kõlada ebakindlalt ega hoopiski mitte süüdlaslikult. „Muidugi mulle meeldib siin. Isegi väga. Ma pole ennast ammu nii hästi tundnud.“

      „See teeb mulle rõõmu.“ Bornheim toetas küünarnukid lauale ja pani sõrmed kokku, nii et need moodustasid ta lõua alla terava tipu. „Ma loodan, et sa kasutad siinseid võimalusi. See on mulle erakordselt tähtis. Ma olen seda instituuti väga kaua ja hoolikalt planeerinud, sest ma usun, et teis peitub võime saavutada kõik, mida tahate. Te olete targad noored – muidu oleksite seal väljas hakanud alkoholi või narkootikume tarvitama.“

      Ta vaikis, pea kergelt viltu. Ta ootas ilmselgelt, et Dorian midagi ütleks.

      „Ma olen selle eest tõesti tänulik.“ Ta ütles need sõnad välja, enne kui jõudis nende sobivuse üle järele mõelda. Kas need kõlasid pugejalikult? Loodetavasti mitte. „Ma kasutan neid võimalusi päris kindlasti. Nii hästi, kui suudan.“

      „Selles olen ma veendunud.“ Bornheim naeratas nüüd. „Sa õpid siin üsna palju. Minu meelest on sinus väga suur potentsiaal. Kui mul on õigus ja kui soovid, siis on sulle hiljem kõik teed avatud. Ühel päeval võid sa näiteks mõnes minu ettevõttes töötada, eeldusel, et oled minu jaoks kvalifitseeritud. Näiteks Nico – keda sa juba tunned …“

      Dorian noogutas kõhklevalt. Kas nüüd hakatakse Emilist rääkima?

      „Nico tõin ma samuti tänavalt ära, ühena esimestest. Ta oli tookord noorem kui sina praegu ja üpris raskesti taltsutatav. Kui sa teda praegu vaatad, siis on seda väga raske uskuda. Ta räägib nelja keelt, ta on tehnikas üliandekas ja temast saab ilmselt minu mantlipärija.“

      Ta kummardus pisut ettepoole. „Ka sinuga võib nii minna. Kui sa mulle pettumust ei valmista. Ma eelistan tööle võtta inimesi, keda ma hästi tunnen, kõigi nende tugevuste ja nõrkustega.“

      Bornheimi hääl omandas sooja kõla, mille peale Dorian peaaegu automaatselt lõdvestus. Ta nõjatus tooli seljatoele ja mõtiskles, kas peaks ise Emilist juttu tegema. Et oma ausust näidata.

      Ei. Mitte praegu. Kui Bornheim tahab täpsemalt teada, siis ta küsib.

      „Meie kogukond on eriline,“ jätkas mees. „Kõik siinsed elanikud teavad, mida tähendab, kui sul ei ole mitte midagi või on veelgi vähem. Senikaua, kui sa siin oled, ei tunne sa puudust toidust, riietest ega soojusest. Vastutasuks ei pea sa tegema muud, kui näitama oma parimaid omadusi. Ja välja selgitama, mida elult tahad.“ Ta vaikis hetke. „Ja sa peaksid meiega ühist eesmärki teenima. Meil on palju plaane, me vajame iga üksikut inimest.“

      Doriani ei olnud oodanud, et Bornheim paneb oma käe tema käe peale. Kui see juhtus, tahtis ta esimesel hetkel automaatselt tagasi tõmbuda, kuid pidas seda ebaviisakaks ega tõrjunud kätt eemale. Seda enam, et puudutus ei mõjunud imelikult. Pigem jäi mulje, et alles nüüd on ta tõeliselt selle kogukonna liige. Lisaks oli selles žestis midagi isalikku. Midagi sellist, nagu Dorian oli sageli soovinud, kuigi teise inimese käest. Bornheimi järgmised sõnad süvendasid seda muljet veelgi.

      „Ma usaldan sind, ehkki sul on võib-olla raske seda uskuda. Nico rääkis mulle sinust, ta ütles, mis sinuga juhtus. Sa ei pea muretsema. Siin oled sa kindlas kohas.“

      Mis minuga juhtus. Polnud midagi parata. Tunnet, et ta peab asju täpsustama, ei saanud enam alla suruda. „Kui päris aus olla, siis ma ei tea, mis juhtus,“ ütles Dorian, kelle käsi oli ikka veel vastasistuja haardes. „Aga ma arvan, et te peaksite teadma, et ma olen võib-olla kellegi …“

      „Su avameelsus räägib sinu kasuks,“ katkestas teda Bornheim. „Ma soovin väga, et see omadus säiliks. Ja ma mõistan hästi, et sa ei ole veel juhtunust vabaks saanud, isegi kui see polnud oletatavasti sinu süü.“ Ta silmitses Doriani mõtlikult. „Enne, kui sa teistega välja lähed, värvime siiski su juuksed ära. Kindluse mõttes, juhuks, kui keegi on politseile su kirjelduse andnud.“ Ta surus veel kord Doriani kätt ja lasi selle siis lahti. „Kas sul on veel küsimusi? Hirme, mida ma saaksin hajutada?“