töllate?”
Bruce rabas Jasoni teksajakist ja virutas ta vastu kappi. Kus põrgu päralt olid kõik inimesed, kes peaks tööl olema? Kas kõik õpetajad olid kohe pärast lõpukella helisemist Bahamale põgenenud?
„Lase ta lahti,” ütlesin ma.
Üks Tuckeri sõpradest ütles: „Kuule, mees, meil pole selle pasa jaoks aega. Me lubasime Maxile, et kella neljaks on õllevaat tema juures.”
„Jajah,” sõnas Tucker, „mu vend on Fast Martis veel nagu mingi kümme minutit. Pärast seda peab dokumente näitama.”
Bruce lasi Jasoni lahti ja vaatas mulle veel viimast korda otsa, otse silma. „Näed, milline ajaraisk sa oled, Lambert?”
Vaatasime, kuidas nad mööda koridori eemalduvad ja siis nurga taha kaovad. Andsin oma vanapaberihunnikule jalaga paraja paugu ja vaatasin, kuidas paberid laiali lendavad.
„On sul kõik korras?” küsis Jason.
Noogutasin. Mul oli alati kõik korras. „Ma pean oma prantsuse keele õpiku ära viima, pärast seda on üheteistkümnes klass ametlikult lõpetatud.”
„Oli ka aeg. Mis nüüd?”
„Denny’s?”
„Lähme.”
Pärast Denny’st läksime plaadipoodi ja naersime kuulamiskeskustest tuleva muusika üle, ja siis jõlkus Jason minuga kaasa, kui ma korjasin töökuulutusi kõigist poodidest ja toidukohtadest Beach Frondis, mis on üks kurb ja väsinud kaubanduskeskus, kus pärast seda, kui Colmas teine Target avati, enam eriti ei käidud. Me ei rääkinud palju. Ma tundsin endiselt näol Tuckeri hingeõhku, kui ta ütles mulle seda, mida arvatavasti mõtles kogu kool.
Jason ja mina võisime rahulikult ka vaikida. Ma arvan, et just nii saabki tegelikult teada, kas võid kedagi usaldada; kui ei pea kogu aeg rääkima, et talle ikka kindlasti meeldida või siis selleks, et näidata, kui huvitavaid asju sul öelda on. Ma võisin veeta temaga terve päeva sõnagi lausumata. Ma võisin terve päeva ka ainult ta nägu vaadata. Tema ema on jaapanlanna ja isa, kes suri üsna varsti pärast Jasoni sündimist, oli valge. Jasonil on täiesti uskumatult läikivad mustad juuksed ja pikad ripsmed ning isalt päritud sinised silmad. (Miks on poistel alati ripsmed, mille nimel tüdrukud oleks nõus tapma?) Kui päris aus olla, siis ei ole ma kunagi aru saanud, miks tüdrukud end talle kaela ei riputanud. Võib-olla sellepärast, et ta oli vaiksemapoolne ja lühike nagu ta emagi. Mind see ei häiri, sest me oleme peaaegu ühepikkused ja sobiksime täiuslikult, kui kunagi peaks sobimiseks mingi võimalus tekkima.
Ta on tagasihoidlik. Ta on lojaalne. Ta saab aru. Tegelikult, ainus asi, mis Jasoniga valesti on, on see, et ta juhtus olema mu parima sõbra Lee poiss.
Erinevalt Jasonist, keda ma olen tundnud terve igaviku, saavutas Lee mu parima sõbra staatuse üsna hiljuti, kui San Franciscost siia kolis ja meie kooli tuli ja täiega lahedaks osutus. Ta pole lahe mitte selles õigesti riietumise mõttes või siis sellepärast, et teab muusikast kõike või mida iganes, vaid lahe selles mõttes, et ta on inimene, kes ei püüa olla keegi teine.
Ma juhtusin temaga esimest korda kokku kehalises kasvatuses, kui ta meie täiega nõmedas sportvõimlemisetunnis üle kitse hüpates kõhukat pani. Proua Winch aina kordas: „Kannata ära, Lee, ja siis tee uuesti.” Ma olin nagu et andestust, aga ma ei usu, et ta hingab, ja põrgut, mina end selle asjanduse otsas ära tappa ei kavatse. Saime mõlemad päeva eest nulli ja proua Winchilt loengu meie olematust „söakusest”.
Pärast seda jälgisin Leed mõnda aega kooli peal. Oma lühikeste juustega, mis pole iial nõus soengus püsima, ja rõivastega, mis justkui ütleksid, et ta pingutab liiga kõvasti, aga mitte heas mõttes, on ta pisut sinna nohiku kanti. Ma oleksin arvanud, et meie kooli pisut-sinna-nohiku-kanti rühmitused võtaksid ta üsna avasüli vastu – teate küll, teatrijobud ja ettevalmistuskursustel käivad tüübid –, kuid teda mõnda aega jälginud, nägin, et ta ei käi kellegagi läbi. Mis tähendas, et arvatavasti ei olnud tal selliseid tuttavaid, kes oleksid talle minu loost juba rääkida jõudnud. Nii et ma tegin temaga juttu ja mul tekkis tunne, et ta erineb teistest tüdrukutest, keda huvitas ainult see, kuidas nad välja näevad, ja kes oma nõndanimetatud parimatest sõpradest kogu aeg paska ajasid.
Kui me hakkasime rohkem läbi käima, ütles ta mulle, et tema pärisisa oli joodik ja ta ei tea, kus ta on, ja mina ütlesin, et see on okei, sest minu isa vihkab mind. Kui ta küsis, miks, rääkisin talle Tommyst. Oli hea tunne rääkida kellelegi minu versiooni, selle asemel et rääkida Tommy oma, mida teadis kogu kool. Kui ma olin talle oma loo ära rääkinud, hakkasin muretsema, et ma ei meeldi talle enam või et ta hakkab minu läheduses veidralt käituma, aga ta ütles lihtsalt: „Noh, kõigil on mingeid värke, mida nad tahaksid muuta, eks?”
Nii et see oli vist minu süü, et Jason temaga käima hakkas. Ma muudkui rääkisin, et Lee seda ja Lee teist ja Jay, sa peaksid Leega tuttavaks saama, ta meeldiks sulle. Ja meeldis ka.
Tegelikult minu jaoks vahet polnud. Kõik teavad, et kui sa hakkad oma sõbraga mehkeldama, võid hüvasti jätta kõige sellega, mis teie sõpruse juures hea oli. Ma püüdsin asja vaadata nii, nagu oleksin võitjapooleks mina, et kui Lee ja Jason lahku lähevad, ei hakka nad enam koos aega veetma, samal ajal kui mina saaksin edasi Jasoni sõber olla.
Kuid aeg-ajalt juhtus mõni väike asi, näiteks tulid nad käsikäes mööda kooli koridori ja mina nägin neid, nemad mind aga mitte, ja mu esimene mõte oli: jummel, nad on koos nii nunnud! Kuid siis oli mul tunne, nagu vaataksin ma midagi üliprivaatset, midagi, mis on Jasonil ainult koos temaga. Ma arvasin alati, et tunnen teda paremini kui keegi teine, aga kui nad käima hakkasid, oli umbes nii, nagu kuuluks Lee mingisse siseringi, kuhu mina ei kuulunud.
Jasonil ja minul olid endiselt ka omaette hetked, nagu see viimane koolipäev, kui olime ainult meie kaks, ja isegi kui see kõlab pooleldi reetlikuna, tegin neil puhkudel näo, nagu poleks Leed olemas.
Kuni Jason temast rääkima hakkas.
„… ma sain neljandas tunnis Leelt sõnumi,” ütles ta. Meie buss venis mööda Crespi Drive’i elurajooni poole, kus me mõlemad elasime. „Nad olid San Luis Obispo rannas.”
Lee oli koos perega sel hommikul Santa Barbarasse sõitnud, et tuua ülikoolist ära tema vend. „Millal ta tagasi tuleb?”
„Ülehomme. Tema kasuisa peab tööle minema.”
„Ah soo.”
Buss jäi minu peatuses õõtsudes seisma, peatuses, kus ma olen kogu elu maha läinud, hallitust meenutavat halli värvi maja ees, mis jäi minu kodust mõne maja kaugusele, kus oli murule pargitud viis autot – need autod olid seal seisnud vähemalt aegade algusest.
„Helista homme,” ütles Jason.
„Jah.”
Päeva kõige hullem osa oli see, kui buss minu peatuses seisma jäi ja ma pidin lahkuma Jasonist, kes ikka edasi sõitis, ikka teel millegi poole, samal ajal kui mina jõudsin oma igapäevasesse tupikusse ehk teise nimega koju.
Seisin ukse ees, kus nagu ikka enne sisenemist kümneni lugesin. Üks, kaks… ära vaata seda, et garaažiuks viltu on… kolm, neli, viis… unusta see katkine lillepott, mis on eelmisest suvest saati murul vedelenud… kuus, seitse… see on okei, kõigil jäävad jõulutuled terveks aastaks maja katuseräästasse rippuma… kaheksa… maja terrass on parim paik vettinud pappkastide kogumiseks… üheksa… ah, unusta ära, lihtsalt ava see uks ja mine juba sisse.
Kümme on kõik muu: kopitusehais, mis kunagi ära ei kao, viis sammu üle rohelise vaiba elutoast kööki, heleroosad köögiseinad ja lõpuks minu vanemad.
„Sa jäid hiljaks.” Isa, konkreetne ja vähese jutuga, oma köögitoolil ligipääsmatu nagu saar, ei tõstnud seda öeldes õhtusöögilt pilkugi. „Parem hakka oma koduseid ülesandeid tegema.”
„Isa, täna oli viimane koolipäev.”
Tema kahvel jäi hetkeks poolel teel seisma, siis ta jätkas. „Ma tean. Ma lihtsalt ütlen, et loodetavasti püüad sel suvel pahandustest eemal püsida.”