selles, et te saaksite väljendada oma isiklikke tundeid. Teil ju on isiklikud tunded, või kuidas, Jeremy?”
Kõik naersid, ha-ha-ha, ja härra North ei maininud päevikuid enam vaat et kordagi, aga ma ostsin Walgreenist kahe dollari eest kaustiku ja hakkasin kirjutama üles väikseid asju sellest tüdrukust, täiesti suvalisi asju. Tüdruk surfilaual, tüdruk koos oma perega, tüdruk rannas, igasuguseid asju.
Ühel päeval lugesin üle, mida olin kirja pannud, ja mõtlesin, et jeerum, see on täielik jama, rebisin lehed välja ja viskasin minema. Tähendab, härra North ütles ju: „Väljendage oma isiklikke tundeid.” Ta ei öelnud: „Kirjutage mingit igavat mõttetut jampsi mingist väljamõeldud inimesest, kes teeb mõttetuid asju.”
Mis oli kõige veidram kogu selle asja juures, pärast seda, kui olin need lehed välja rebinud? Ma igatsesin teda. Ma igatsesin seda tüdrukut. Nii et alustasin uuesti, sel korral hoidsin eemale nendest „elas kord” värkidest ja püüdsin jääda „isiklike tunnete” juurde.
Need isiklikud tunded, mida ma tunda ei tahtnud, andsin ma talle.
Näiteks kui mu isa ühel järjekordsel õhtul mind eiras ja mina muudkui mõtlesin, kuidas ma olin teda lapsena imetlenud, kirjutasin:
Tüdruk mäletas, kuidas ta mööda sissesõiduteed tema poole jooksis, betoon ta väikeste jalgade all külm.
Ta oli oodanud, alati oodanud tema kojutulekut. See oli päeva parim hetk.
Järgmisel hommikul kirjutasingi parajasti mingeid selliseid asju, kui Lee helistas ja ütles, et on Santa Barbarast tagasi.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.