juba sõin.”
„Noh, siis magustoitu,” ütles ta isa taldrikule toitu juurde kühveldades, blondeeritud juuksed näo ette langenud. „Äkki tahad jäätist?”
Ema lemmikfraasid olid:
1. Su isa lihtsalt ei ole nii väljendusrikas. (Võib vabalt asendada: see, et ta ei ütle, et ta sind armastab, ei tähenda, et ta sind ei armasta.)
2. Me lihtsalt peame selle seljataha jätma; ole hea tüdruk ja kõik saab korda.
3. Äkki tahad jäätist?
„Kas Darren on juba kodus?” küsisin ma.
„Stacy läks just tööle ja autot ära viima,” ütles ema. „Või autot võtma. Ma ei mäleta kunagi, kuidas see neil käib.”
Darren elas ikka veel kodus, kuigi keegi ei olnud seda niimoodi plaaninud – ei tema ega meie vanemad. Kui tema tüdruk Stacy rasedaks jäi ja otsustas lapse sünnitada, oli nende ainus variant meie maja keldrikorrusele kolida ja loobuda kõigest, mis vähegi plaani meenutab.
Nad mõlemad töötasid Safeways, Darren päeval ja Stacy õhtul, et üks neist saaks kogu aeg Apriliga, nende beebiga, olla. Mis oli vist hea süsteem, kui välja arvata see, et nad nägid teineteist vaid autovõtmeid üle andes.
„Stacy jäi minekuga hilja peale nagu ikka,” ütles isa. „Tal veab, kui teda lahti ei lasta.”
„Ta on olnud kaks korda kuu parim töötaja,” meenutasin talle, kui ema ulatas mulle kausitäie šokolaadijäätist, mida ma polnud palunud.
Isa lehvitas salvrätikuga. „See pole vabandus.” Talle meeldis Stacy umbes samapalju kui mina.
„Oh, ma ei tea,” ütles ema. „Ma olen kindel, et nad annavad mõned asjad talle andeks, arvestades et ta on ema ja nii…”
Asetasin jäätisekausi lauale ja jätsin nad Stacy karjääri üle arutlema ning läksin otsima selle maja ainsat inimest, kellega ma tõesti tahtsin rääkida.
Ta oli minu vanemate voodis turvatoolis, pärastlõunasest uinakust heatujuline ja rõõsa. „Tšau, April!” ütlesin teda sülle tõstes. Musitasin tema väikest näokest ja viisin ta siis oma tuppa: minu neli korda kolme meetri suurune okupeerimata territoorium, minu riietehunnikud, minu CD-d ja minu kolmandas klassis tehtud tänupühade kalkunit kujutav makaronipilt, mis ikka veel mu voodi kohal rippus. Laotasin teki vaibale, asetasin Aprili kõhuli maha ja istusin tema kõrvale.
Ma olin kohal, kui April sündis. Ega see nüüd mu suurim soov ei olnud. Kõige selle põhjal, mida olin näinud terviseõpetuses ja filmides ja „Kiirabihaiglas”, kogu see karjumine ja surumine ja veri ja lima ja higi, oleksin hea meelega oodanud, kuni beebi on puhas ja kuiv ja toidetud ja, mis kõige tähtsam, magama jäänud. Darren oli see, kes tahtis, et mina ka sünnitustoas oleksin. Ta ütles, et Stacy on endast väljas, sest tema ema keeldus tulemast, ja ta tahtis, et tema kõrval oleks keegi tüdruk. Aga ma teadsin, et Darren on närvis; ta ei tahtnud seal üksinda olla, kui midagi peaks valesti minema.
Midagi ei läinud valesti. Ma tegelikult ei näinud, kui April välja tuli, jumal olgu tänatud! Ma seisin Stacy pea juures ja olin kogu tähelepanu temale suunanud ja püüdsin blokeerida kõiki hääli ja lõhnu. Kui Darren ütles: „Püha perse, ta on siin”, vaatasin üles ja nägin tema käes Aprilit, kes värises üle kere ja ulgus, nagu oleks täiega vihane. See oli imeline, päriselt.
Mul võttis aega, et temaga harjuda. Ta muud ei teinud, kui nuttis ja kakas ja magas, ja kui aus olla, siis oli ta ka üsna inetu. Pealegi oli nii palju reegleid, kuidas teda peab hoidma ja kuidas toitma; ma olin liiga pinges, et seda kõike nautida. Siis hakkas ta muutuma, ta polnud enam nii inetu ja tegi vahvaid häälitsusi ega olnud nii õrnake. Ja kõik muutus siis, kui ta hakkas mu häält ära tundma. Viisis, kuidas ta vaikseks jäi ja pea minu poole pööras, kui ma rääkima hakkasin, oli midagi, mis tekitas minus tunde, et võib-olla ei olegi ma kokkuvõttes nii jube vusserdaja.
Kui olin koos Darreni või Stacy või Apriliga, oli mu vaimusilma ees pilt, kuidas me oleme koos igavesti. Ma kujutasin ette, et tulen koolist koju, kus iganes me siis ka elame – kuigi loomulikult mitte mu vanemate majas –, ja April ärkab lõunauinakust ja Stacy ütleb: tšau, Deanna, jumal tänatud, et sa kodus oled. Ma pean pausi tegema ja sul tuleb Aprili hoidmine nii hästi välja… Kas sa vaataksid teda, kuni ma Darreni töölt koju toon? Ja mina ütleksin: ikka, pole probleemi, käi, kus vaja. Ja ma mängiksin Apriliga näiteks mingeid harivaid mänge, nii et ta saaks hästi targaks, ja Darren ja Stacy jõuaksid koju ja me sööksime õhtust ja ma teeksin koduseid ülesandeid, samal ajal kui me kõik koos telekat vaatame. Tähendab, ma tean, et elu ei oleks kogu aeg täiuslik, aga see oleks kodu.
Minu plaan oli selline.
Ma läheksin tööle, eks, ja töötaksin kogu suve nagu hullumeelne, siis paneksime Darren ja Stacy ja mina raha kokku ja üüriksime korteri. Ma pole seda veel kellelegi rääkinud; õige ajastus on kõige võti. Ma tahtsin oodata, kuni olen kogunud tohutu rahanutsaka. Ma juba teadsin, kuidas ma seda neile ütleksin: ma võtaksin kogu raha pangast välja – kümnelistes ja kahekümnelistes, et jääks mulje, nagu oleks raha tohutult palju – ja läheksin keldrikorrusele seda Darrenile ja Stacyle näitama. Teeksin seda mõnel õhtul, kui isa on tõeliselt üle piiri läinud, meid hulluks ajanud, ja ma viskaksin kogu raha sõnagi lausumata nende voodile.
Stacy läheks õnnest segi ja Darren loeks raha üle ja vaataks mulle otsa nagu: vau, vaat see on minu väike õeraas.
Siis oleks kõik ilmselge. Nad näeksid, kuivõrd kerge oleks elu, kui ma nendega koos elaksin.
1A
„Deanna Lambert on totaalne nümfo. Tommy oli tema majas, eks, Darrenil külas. Niipea kui Darren toast välja läheb, on Deanna kohal ja räägib Tommyle igasugu vastikuid asju, mida ta temaga teeks. Sel konkreetsel korral? Ta ütles Tommyle, et teab, kus Darren oma pornoajakirju hoiab, ja tahab, et Tommy neid koos temaga vaataks. Ja teeks kõike seda… värki. Tommy on umbes nagu Unusta ära, sa oled liiga noor, mind võidakse selle eest kinni panna, kuid plika anus ja anus, kuni Tommy kutsus ta lõpuks välja. Ma kuulsin, et kui plika isa neile peale sattus, võttis plikal autost väljaronimine terve igaviku, sest ta tegi seda kinnisidumise asja. No on lits!”
„Deanna Lambert on täiega psühh. Alguses meeldis ta Tommyle, sest tema arvates oli tüdruk nii armas ja nunnu. Siis hakkasid nad väljas käima ja plika lõikus ennast või oli metist täispilves või mõtles välja igasuguseid segaseid asju, näiteks tahtis kooli pommi panna või no mida iganes. Kui Tommy ütles talle, et jätab ta maha, oli ta nagu Ma tapan end ära, kui sa mind maha jätad, Tommy! Täielik õudukas!”
„Deanna Lambert on masendavalt hale. Tommy leidis ta ükskord Darreni maja tagaaias nutmast. Pliks ütles, et keegi ei armasta teda, et keegi ei tee temast välja, ja üsna varsti oli ta Tommy küljes kinni, nagu oleks Tommy see üks ja ainus, kes kõik asjad korda teeb. Jaa, Tommy Webber. Ma tean. Noh, poisil hakkas pliksist hale. Ükskord, kui Darrenit kodus polnud, viis ta siis tüdruku jäätist sööma, arvas, et ehk läheb tollel tuju paremaks, aga pliks hakkas käituma, nagu oleks talle abieluettepanek tehtud või midagi. Ta aina helistas ja helistas Tommyle ja lõpuks oli Tommy nagu Olgu, ma tulen sinuga välja, aga pea meeles, mina olen seitseteist, ja kui sa tahad minu tüdruk olla, siis pead teatud asju tegema. Ja pliks ütles, et Ükskõik mida, ma teen kõike, mida sa tahad. Täisluuser. Tähendab, mingi väärikus võiks siiski olla.”
2
Need minu peas tekkivad lood ühest lainetel seilavast tüdrukust, see lugu, mida alustasin tol ööl Tommyga, ei jõudnud paberile enne, kui minu inglise keele õpetajaks sai härra North. Ükskord ütles ta tunnis, et me võiksime hakata päevikut pidama, ja mina mõtlesin, et ei, aitäh, kogu see „tere, kallis päevik” värk on nii neljas klass. Siis ütles ta, et päevik võib koosneda millest iganes, näiteks joonistustest või luuletustest