Ferriday, muretsemine teeb südame haigeks.”
Tõmbasin piibelehe seest välja nööpnõela. „Palun – nööpaugulill meie aukülalisele.”
„Piibelehed?” imestas monsieur Rodierre. „Kust te küll niisugusel aastaajal piibelehed välja võlusite?”
„New Yorgist leiab kõike. Meie florist kasvatab neid.”
Asetasin käe tema kuuereväärile ja surusin nööpnõela sügavale Prantsuse sametisse. Kas see meeldiv lõhn tuli mehelt või lilledest? Miks ei lõhnanud Ameerika mehed niimoodi nagu tuberoos ja puit ja muskus ja…
„Kas te ikka teate, et piibelehed on mürgised?” küsis monsieur Rodierre.
„Ärge siis sööge seda. Vähemalt senikaua, kuni olete oma kõnega ühel pool. Võite seda süüa ka juhul, kui rahvas teie vastu pöörab.”
Ta naeris ja ma astusin selle peale sammu tagasi. See oli nii siiras naer, niisugune, mida kuulis viisakas seltskonnas väga harva, eriti kui tegemist oli minu naljadega.
Saatsin monsieur Rodierre’i lava taha ning jäin lava suurust nähes imestusest tummaks: see oli kaks korda suurem kui ükski Broadway lava, millel seisnud olin. Vaatasime avarat ballisaali, küünalde säras laudu, mis olid nagu lillelised laevad pimeduses. Waterfordi kristalllühter ja selle juurde kuuluvad kuus väiksemat lühtrit sädelesid hämaruses, kuigi olid pooleldi maha keeratud.
„See lava on hiigelsuur,” ütlesin. „Kas kannate selle välja?”
Monsieur Rodierre pööras end minu poole. „See on mu töö, preili Ferriday.”
Kuna kartsin, et võin monsieur Rodierre’i veelgi enam pahandada, jätsin ta ühes tekstiga lava taha omapäi ja lahkusin, püüdes saada oma mõtteid eemale tema pruunidelt seemisnahast kingadelt. Kiirustasin ballisaali, et näha, kas Pia oli järginud minu istumisplaani, mis oli üksikasjalikum ja ohtlikum kui Luftwaffe lennuplaan. Nägin, et ta oli kuue Rockefelleri laua nimekaardid suvaliselt laudadele loopinud, ja sättisin need ümber ning võtsin sisse oma koha lava lähedal, köögi ja pealaua vahel. Suure ruumi külgedel tõusid lae poole kolmel korrusel asuvad punaste kardinatega loožid, igas oma õhtusöögilaud. Kõik seitseteist tuhat kohta pidid täis tulema: suur hulk pahaseid inimesi, kui õhtu ei peaks kulgema ideaalselt.
Külalised kogunesid ja võtsid kohad sisse, moodustades sädeleva ookeani, mis koosnes frakkidest, vanadest kaevandustest pärit briljantidest ja nii paljudest rue du Faubourg Saint-Honoré kleitidest, et näis, nagu oleks kõik Pariisi parimad poed neist korraga tühjaks tehtud.
Ainuüksi korsettidega olid Bergdorf ja Goodman täitnud oma kolmanda kvartali müügieesmärgid.
Minu lähedale oli end sättinud rida ajakirjanikke, pliiatsid kõrva taga. Ülemkelner seisis stardivalmilt minu kõrval, oodates märguannet, et serveerimisega algust teha. Saali astus Elsa Maxwell – jutumoor, professionaalne peoperenaine ja eneseupitaja ne plus ultra. Kas ta võtab kindad käest, et kirjutada oma kolumnis selle õhtu kohta kohutavaid asju, või jätab ta kõik koledused lihtsalt meelde?
Lauad olid juba peaaegu täis, kui saabus proua Cornelius Vanderbilt, keda Roger kutsus tema hiilguseks, rinnal säramas neljarealine Cartier’ briljantkee. Niipea kui proua Vanderbilti tagumik toolipatja puutus ja tema valge rebasekrae kõige pea ja jalgadega tooli seljatoele maandus, andsin ma käsu serveerida. Tuled hämardusid ja Roger ronis valgustatud poodiumile, saatjaks suur aplaus. Ka ise laval olles polnud ma iial olnud nii närvis.
„Mesdames et Messieurs, välisminister Bonnet palub südamest vabandust, et ei saa täna siin olla.” Külaliste seast kostis suminat, keegi ei teadnud, kuidas niisugusele pettumusele reageerida. Kas peaks raha kirja teel tagasi paluma? Või Washingtoni helistama?
Roger tõstis käe. „Aga me veensime täna kõnepulti astuma ühe teise prantslase. Talle pole küll antud rolli valitsuses, kuid selle eest on talle usaldatud üks parimaid rolle Broadwayl.”
Külalised sosistasid omavahel. Pole midagi paremat üllatusest, kui see tõotab tulla hea.
„Palun lubage mul kutsuda lavale monsieur Paul Rodierre.”
Monsieur Rodierre möödus poodiumist ja võttis suuna lava keskele. Mis tal küll arus oli? Valgusvihk liikus hetke teda otsides mööda lava ringi. Roger istus pealaua otsa, proua Vanderbilti kõrvale. Mina seisin sealsamas lähedal, kuid siiski kägistamisulatusest väljas.
„Mul on suur rõõm täna siin olla,” alustas monsieur Rodierre, kui valgustaja oli ta üles leidnud. „Tunnen suurt kahetsust, et monsieur Bonnet ei saanud täna tulla.”
Isegi mikrofoni abita täitis Paul Rodierre’i hääl kogu saali. Ta peaaegu säras prožektori valguses.
„Ma olen nii auväärsele külalisele niru asendus. Loodan, et probleem polnud tema lennukis. Olen kindel, et kui oleks, saadaks president Roosevelt talle meeleldi uue.”
Üle saali rullus lainena närviline naer. Ma ei pidanud ajakirjanike poole vaatama, teadmaks, et nad kirjutavad kõik üles. Rogeril, kes oli väga osav vestleja, õnnestus ühekorraga rääkida proua Vanderbiltiga ja saata mulle vihast välkuvaid pilke.
„Tõsi, poliitikast ei saa ma teiega kõnelda,” jätkas monsieur Rodierre.
„Jumal tänatud!” hõikas keegi ühest tagumisest lauast. Külalised naersid taas, seekord valjemini.
„Aga ma võin rääkida teile sellest Ameerikast, mida tunnen mina, paigast, mis üllatab mind iga päev. Paigast, kus avatud inimesed võtavad avasüli vastu nii Prantsuse teatri, kirjanduse, filmid ja moe kui ka prantslased endid, hoolimata meie vigadest.”
„Kurat!” pomises üks ajakirjanik mu kõrval oma purunenud pliiatsile. Ulatasin talle enda oma.
„Näen iga päev, kuidas inimesed üksteist aitavad. Need ameeriklased on inspireeritud proua Rooseveltist, kes sirutab oma käe üle Atlandi ookeani, et aidata Prantsuse lapsi. Need on ameeriklased nagu preili Caroline Ferriday, kes teeb iga päev tööd selle nimel, et aidata Prantsuse peresid siin Ameerikas ja varustada Prantsusmaa orbusid riietega.”
Roger ja proua Vanderbilt vaatasid minu poole. Valgusvihk leidis mu seina äärest üles ja tuttav prožektorikiir pimestas mu. Tema hiilgus plaksutas ja rahvas järgis tema eeskuju. Lehvitasin, kuni valgus, mis õnneks vaid lühiajaliselt minul peatus, tagasi lavale suunati ning mina taas jahedasse pimedusse jäin. Ma ei igatsenud tegelikult Broadway järele, kuid sellest hoolimata oli mõnus tunda taas nahal prožektori soojust.
„See on Ameerika, kes ei karda müüa lennukeid neile, kellega nad suure sõja ajal kaevikutes külg külje kõrval seisid. Ameerika, kes ei karda aidata hoida Hitlerit Pariisi tänavatele tungimast. Ameerika, kes ei karda seista meiega külg külje kõrval, kui see hirmus aeg peaks taas tulema…”
Vaatasin lummatult, suutes heita kuulajatele vaid paar üksikut pilku. Nad olid haaratud ja päris kindlasti ei keskendunud keegi mehe kingadele. Pool tundi kadus hetkega ja ma hoidsin hinge kinni, kui monsieur Rodierre viimaks kummardas. Aplaus algas arglikult, kuid kasvas nii meeletuks plaginaks, nagu peksaks vastu katust paduvihma. Elsa Maxwell tupsutas salvrätiga niiskeid silmi, ja selleks ajaks, kui inimesed „La Marseillaise’i” üürgama tõusid, tundsin ma heameelt, et sellele etteastele ei järgnenud Bonnet’ sõnavõttu. Isegi töötajad laulsid, käsi südamel.
Kui tuled uuesti süttisid, näis Roger kergendust tundvat ning tervitas heasoovijaid, kes pealaua juurde kogunesid, et avaldada oma toetust. Kui õhtu lõppema hakkas, lahkus ta Vikerkaaretuppa koos pundi meie suurtoetajate ja paari Rockettesi tantsijannaga – need olid New Yorgis ainsad naised, kelle kõrval ma lühike paistsin.
Kui me söögitoast lahkusime, puudutas monsieur Rodierre mu õlga. „Ma tean üht kohta Hudsoni ääres, kus pakutakse head veini.”
„Ma pean koju minema,” vastasin, kuigi polnud midagi söönud. Mu vaimusilma ette kerkisid soe sai ja võikastmes teod, kuid väljas kellelegi abielumehega silma jääda polnud üldse hea mõte.