joogiga mu vasakut kõrvatagust. Oleksin tema puudutuse peale äärepealt võpatanud, kuid siis ootasin, kuni ta mu juuksed eemale lükkas ja mu paremat kõrvatagust puudutas ning oma käe pisut kauemaks sinna jättis, kui vajalik. Siis niisutas ta ka oma kõrvataguseid ja naeratas.
Miks mul korraga nii palav hakkas?
„Kas Rena käib külas ka?” küsisin. Püüdsin hõõruda käelt teeplekki, kuid avastasin siis, et see oli hoopis vanusega tekkinud pigmendilaik. Milline meeldiv üllatus.
„Veel pole käinud. Teater ei paku talle huvi. Isegi „Pariisi tänavaid” pole ta veel siin vaatamas käinud, kuid ma ei tea, kas ma saan jääda. Kodumaal on kõik Hitleri pärast ärevil.”
Kusagilt köögisügavusest kostis kahe mehe vaidlemist. Kuhu jäävad meie teod? Kas nad saatsid kellegi Perpignani tigude järele?
„Vähemalt on prantslastel Maginot’ liin,” vastasin.
„Maginot’ liin? Olge nüüd! Betoonmüür ja paar vahiposti? See on Hitlerile nagu nohu.”
„See on kakskümmend viis kilomeetrit pikk.”
„Kui Hitler midagi tahab, ei peata teda miski,” vastas Paul.
Köögis oli vaidlus paisunud suureks lärmiks. Mõni ime, et meie eelroog polnud veel lauda jõudnud. Kokk, kahtlemata oma ala suur meister, oli millegipärast väga endast väljas.
Köögist ilmus välja monsieur Bernard. Illuminaatoritega köögiuks langes tema selja taga kinni ja kiikus veel paar korda lahti-kinni, kuni viimaks paigale jäi. Monsieur Bernard sammus söögitoa keskele. Kas ta oli nutnud?
„Excusez-moi, daamid ja härrad.”
Keegi kõlistas lusikaga vastu klaasi ja ruumis jäi vaikseks.
„Ma kuulsin just äsja usaldusväärsest allikast…” Monsieur Bernard tõmbas hinge, tema rind paisus nagu nahast kaminalõõts. „Me kuulsime usaldusväärsest allikast, et…”
Ta vaikis, kui emotsioonid hetkeks võimust võtsid, ja jätkas siis.
„Adolf Hitler on tunginud Poolasse.”
„Armas jumal,” pomises Paul.
Vaatasime teineteisele silma, sellal kui ruum meie ümber täitus elava vestluse, spekulatsioonide ja hirmuga. Galal käinud reporter tõusis, viskas lauale kortsunud dollarid, haaras kaabu ja lahkus.
Sellele teatele järgnenud müras läksid monsieur Bernardi viimased sõnad peaaegu kaduma.
„Aidaku meid kõiki Jumal.”
2. PEATÜKK
Kasia
Tegelikult oli Hirveaasa järsakule põgenikke piiluma minek Pietrik Bakoski mõte. Ütlen seda tõe huvides. Matka ei uskunud, kui talle seda kinnitasin.
Hitler oli kuulutanud Poolale sõja 1. septembril, kuid tema sõduritel läks Lublinisse jõudmisega aega. Mul oli selle üle hea meel, sest ma ei tahtnud, et elu muutuks. Lublin oli täiuslik just sellisena, nagu ta oli. Kuulasime raadiost Berliinist tulevaid teateid uute kehtestatud reeglite kohta ja linna lähistele kukkus paar pommi, kuid see oli ka kõik. Sakslased keskendusid Varssavile, ja sedamööda, kuidas väed lähemale jõudsid, põgenesid inimesed tuhandete kaupa meie juurde Lublinisse. Perekonnad liikusid suurte seltskondadena, reisisid sada kuuskümmend kilomeetrit kagu poole ja ööbisid linna ääres keset kartulipõlde.
Enne sõda ei juhtunud Lublinis midagi huvitavat, seega oskasime ilusat päikesetõusu hinnata vahel rohkemgi kui mõnd kinofilmi. Jõudsime künkatippu, kust avanes vaade alla aasale, 8. septembril just enne koitu, ja nägime enda all põldudel tuhandeid inimesi, kes pimedas und nägid. Lebasin oma kahe kõige parema sõbra, Nadia Watroba ja Pietrik Bakoski vahel ning jälgisin seda kõike lamedaks litsutud kõrtest tehtud kausjalt asemelt, mis oli seal maganud emahirve ja tema vasikate kehast ikka veel soe. Hirved olid meie tuleku ajaks juba läinud – nad on varased ärkajad. Selles asjas olid nad Hitleriga ühte moodi.
Kui koit korraga horisondil särama lõi, jäi mul hing kinni. See oli selline ahhetus, mis tabab sind vahel ootamatult just niisugusel hetkel, kui näed midagi nii kaunist, et see teeb haiget – uut elu, olenemata liigist, värsket koort kaerapudrul voolamas või Pietrik Bakoski profiili esimestes koidukiirtes. Tema profiil, 98 protsenti täiuslik, oli koiduvalguses eriti kaunis, nagu olnuks see pärit kümnezlotiselt mündilt. Sel hetkel nägi Pietrik välja nagu poisid ikka, kui nad on äsja ärganud ega ole jõudnud veel end kasida: sellelt küljelt, millel ta oli maganud, olid tema värske või karva juuksed pulstis.
Nadia profiil oli peaaegu sama veatu, nagu temasugustel õrnade näojoontega tüdrukutel ikka. Tema ilul ei lasknud täiuslik olla vaid see, et ta laubal oli lilla sinikas, mälestus koolis aset leidnud vahejuhtumist. Muhk ei meenutanud enam hanemuna, kuid oli endiselt nähtav. Nadial oli seljas toore meloni värvi kašmiirkampsun, mida ta lubas mul alati silitada, kui ma seda soovisin.
Mul oli raske mõista, kuidas sai nii kurb olukord sünnitada nõnda kauni stseeni. Põgenikud olid voodilinadest ja tekkidest ehitanud suure keeruka telklinnaku. Kui päike tõusis, lasi see meil nagu röntgenpilguga vaadata ühte lillelisest linast telki, kus varjudena paistvad inimesed end päevaks riietasid.
Linnarõivastes ema avas linast ukse ja ronis välja, käe otsas pidžaamas ja viltsaabastes laps. Nad urgitsesid pulkadega maapinnas, otsides kartuleid.
Lublin kõrgus kaugemal nende selja taga nagu muinasjutulinn, täis vanu punaste katustega pastelseid maju, mida vaadates jäi mulje, nagu oleks mõni hiiglane neid topsis raputanud ja siis rulluvatele mägedele laiali heitnud. Kaugemal läänes oli koht, kus olid kord asunud meie väike lennujaam ja vabrikud, kuid natsid olid need juba maatasa pommitanud. Need olid esimesed asjad, mis nad sihikule võtsid, kuid vähemalt polnud ükski sakslane veel linna marssinud.
„Mis te arvate, kas britid aitavad meid?” küsis Nadia. „Ja prantslased?”
Pietrik silmitses horisonti. „Võimalik.” Ta krahmas maast rohtu ja viskas õhku. „Täna on hea lennuilm. Parem tehku kiiresti.”
Laigulised lehmad tulid üksteise järel mäest alla telkide poole, et seal rohtu süüa, kellad kaelas kõlisemas, rivi lõpus sammumas lüpsjad, rätid peas. Üks lehm tõstis saba ja jättis endast maha sitahunnikud, millest tema järel tulijad mööda astusid. Igal lüpsjal oli õlal suur hõbedane piimanõu.
Ma kissitasin silmi, et leida horisondilt meie kool, Püha Monica katoliiklik tütarlastekool, mille kellatornis lehvis oranž lipp. See oli maja, mille põrandad olid nii piinlikult puhtaks poleeritud, et me kandsime sees satiinsusse. Paik, kus tehti palju õppetööd, peeti iga päev missat ja kus õpetajad olid ranged. Ükski neist polnud aidanud Nadiat siis, kui tal seda kõige rohkem vaja oli, välja arvatud proua Mikelsky, meie lemmik matemaatikaõpetaja.
„Vaadake,” ütles Nadia. „Naised tulevad lehmadega, kuid nendega pole ühtki lammast. Selleks ajaks on lambad alati juba väljas.”
Nadia märkas kõike. Ta oli ainult kaks kuud minust vanem – juba seitseteist –, kuid näis olevat kuidagi täiskasvanulikum. Pietrik vaatas minust mööda Nadia poole, justkui näeks teda esimest korda. Nadia meeldis kõigile poistele: ta oskas teha täiuslikku hundiratast, tema jume oli veatu nagu Maureen O’Sullivanil ja tal olid blondid paksu palmikusse punutud juuksed. Mina polnud ehk tõesti sama kaunis ja ma olin ka kehv sportlane, kuid kunagi olin ma saanud oma klassi mitteametlikus, meie koolis esimest korda aset leidnud küsitluses tiitlid Ilusaimad jalad ja Parim tantsija.
„Nadia, sinul ei jää miski märkamata,” imestas Pietrik.
Nadia naeratas talle. „Ega jää. Vahest peaksime alla minema ja aitama neil kartuleid korjata? Pietrik, sa oled labidaga väga osav.”
Kas Nadia flirtis Pietrikuga? See oli minu kõige esimese reegli jäme rikkumine. Sõbrannad on kõige tähtsamad! Pietrik tõmbas jaanipäeval jõest välja minu pärja, ta kinkis mulle hõbedase ristiga kaelaketi. Kas traditsioonid ei tähendanud enam midagi?
Vahest