kaua ta kaevama peab, enne kui kastini jõuab?
„Palun andke meile veel üks võimalus,” keelitas matka. „Reeglid on alles väga värsked.”
Sõdur pööras ringi, toetus labidale ning vaatas matka’t pika pilguga pealaest jalatallani. Ta naeratas ja ma nägin selgesti tema hambaid, mis olid nagu väiksed nätsupadjad.
Ta kummardus emale lähemale ja sosistas: „Ehk olete kuulnud ka komandanditunni reeglist?”
„Jah,” vastas matka ja tema kulmude vahele ilmus väike korts. Ta niheles oma kingades.
„Seda reeglit võite rikkuda.” SS-i mees võttis matka medaljoni pöidla ja nimetissõrme vahele ja hõõrus seda, pööramata emalt pilku.
„Komandanditunni eiramiseks on vaja roosat passi,” vastas matka.
„Mul on tasku neid täis.” Mees lasi medaljonist lahti ja tõstis käe südamele.
„Ma ei mõista teid,” vastas matka.
„Mõistate küll.”
„Kas te tahate öelda, et jätate meid rahule, kui ma teid külastan?”
„Kui see on see, mida te kuulsite…”
„Ma tean, et sakslased on kultuursed inimesed. Ma ei suuda uskuda, et te palute kahe lapse emal teha midagi niisugust.”
Mees kallutas pea küljele, hammustas huulde ja võttis labida. „Kahju, et te niimoodi mõtlete.”
„Oodake,” püüdis matka teda takistada.
Mees tõstis labida pea kohale.
„Armas jumal, ei!” hüüatas matka. Ta sirutas käe mehe käe järele, kuid oli juba hilja. Kui labidas oli juba õhus, polnud võimalik seda enam peatada.
3. PEATÜKK
Herta
Keskööl kõndisime isaga oma keldrikorruse korterist kuue kvartali kaugusel asuvasse Düsseldorfi kenamasse, valgete kivist linnamajade piirkonda, kus teenijad pühkisid kõnniteid ja hooldasid aknapottides kasvavaid pelargooniaid. Oli septembri lõpp, kuid õhk oli endiselt soe – füüreri ilm, ütlesid nad selle kohta, sest see lasi Hitleril oma sõjakäikudel edu saavutada. Poolas oli see talle kahtlemata kasuks tulnud.
Astusin trepist üles topeltuste juurde, mille mattklaasi kattis valgeks värvitud filigraansete kaunistustega raudvõre. Vajutasin hõbedast nuppu. Kas Katz oli üldse kodus? Mattklaasi tagant paistis õrn kuma, kuid gaasilaternad, mis seisid kummalgi pool ust, ei põlenud. Isa ootas pimedas tänaval, käed kõvasti ümber kõhu.
Olin kahekümne viie aastane, kui isa sümptomid läksid nii halvaks, et ta otsustas minna oma armastatud Katzi-nimelise juudi ravitseja jutule. Me ei tohtinud nimetada juute arstideks. Eelistatud termin oli „ravitseja”. Samamoodi ei lubatud aarialastel käia arstide juures, kes olid teisest rassist, kuid minu isa ei järginud reegleid just kuigi sageli.
Kusagil maja sügavuses helises uksekell. Ma polnud iial varem ühegi juudi kodus käinud ja mul polnud mingit tahtmist seda teha, kuid isa oli peale käinud, et ma temaga kaasa läheksin. Tahtsin veeta seal nii vähe aega kui võimalik.
Mattklaasi taga süttis eredam valgus ja tume kuju liikus minu poole. Uks mu paremal käel lükati paokile ja nähtavale ilmus mu endine õpingukaaslane meditsiinikoolist, üks neist paljudest juudi soost üliõpilastest, kes polnud ülikoolis enam teretulnud. Ta oli üleni riides ja toppis parasjagu särki püksi.
„Mida te nii hilja siit otsite?” küsis ta.
Tema selja taga tuli trepist alla Katz, sammud paksul vaibal hääletud, kesköösinise hommikumantli saba järel lehvimas. Mees kõhkles, tõmbus küüru nagu vanamoor ja põrnitses mind pärani silmi. Kas ta ootas Gestapot?
Isa komberdas trepist üles minu kõrvale. „Andke andeks, Herr doktor,” alustas ta kätt ukselingile asetades. „Palun vabandust, et teid nõnda tülitan, kuid valu on väljakannatamatu.”
Katz tundis mu isa ära, naeratas ja kutsus meid sisse. Kui me majja astusime, piidles endine meditsiinitudeng mind kissis silmadega.
Katz juhatas meid oma tahveldatud seintega kabinetti, mis oli kolm korda suurem kui meie korter. Kabineti seinu katsid riiulid, mis olid täis nahkköites raamatuid. Seal oli keerdtrepp, mis viis teisele korrusele, reelinguga rõdule, mille sein oli samuti kaetud raamaturiiulitega. Katz pööras seina peal olevat nuppu ja meie pea kohal rippuv kristall-lühter, mille küljes oli tuhandeid jäätükke meenutavaid ripatseid, ärkas ellu.
Katz pani isa istuma toolile, mis meenutas kuningatrooni. Silitasin sõrmedega selle käetuge, siledat ja külma punast brokaati, mis oli põimitud kuldniidiga.
„See pole mingi tüli,” vastas Katz. „Ma lihtsalt lugesin parasjagu. Mu paun, palun, ja vett Herr Oberheuserile,” ütles ta üle õla endisele meditsiinitudengile. Noormees surus huuled kriipsuks ja lahkus toast.
„Kui kaua valu juba nii suur on olnud?” küsis Katz.
Ma polnud ise kuigipalju juute kohanud, kuid olin lugenud nende kohta õpikuist ja Der Stürmerist. Nad on ahned ja kontrolliva loomuga. Võtavad võimust nii juriidikas kui ka meditsiinis. Aga Katz näis isa nähes lausa rõõmustavat – veider, arvestades seda, et tülitasime teda niisugusel kellaajal. See mees armastas oma tööd.
„Õhtusöögist peale,” vastas isa kõhu ümbert kinni hoides.
Ma olin selleks ajaks meditsiinikooli peaaegu lõpetanud ja oleksin võinud ise isale nõu anda, aga tema nõudis näha Katzi.
Sellal kui Katz isa läbi vaatas, uudistasin mina kabinetti. Musta-valgekirjut marmorkaminat, tiibklaverit. Raamatud paistsid riiulitel olevat õlitatud ja tolmust pühitud ning igaüks neist maksis rohkem, kui mina suutsin Onkel Heinzi lihapoes praelõikudelt pekki eemaldades aasta jooksul teenida. Kahtlemata oli nende hulgas ka üks palju loetud Freudi teos. Ruumis oli mitu lampi, mis heitsid maha valguslaike, hoolimata sellest, et keegi nende valgust ei vajanud. Kui vaid Mutti oleks seda laristamist näinud.
Katz kompas sõrmedega isa kaela. Kui ta võttis isa käe, et pulssi katsuda, langes valgus suurele K-le, mis oli hõbeniidiga Katzi hommikumantli varrukale tikitud.
„See võib olla tingitud teie tööst Horschafti vabrikus,” ütles ta isale. „Mina tuleksin teie asemel sealt kohe ära.”
Isa võpatas valust ja tema nahal oli kollakas jume. „Aga me ei tule selle palgata toime.”
„Töötage siis vähemalt paigas, mis on hästi ventileeritud.”
Endine meditsiinitudeng tuli tagasi vett täis kristallklaasiga ja asetas selle meie kõrvale lauale. Kas ta ei võinud end tõesti kokku võtta ja seda isale ulatada? Oleks ta vaid teadnud, et isa on tema poolt. Kui isa poleks olnud nii haige, oleks ta terve trammitäie neid inimesi meie tagumisse magamistuppa peitnud.
Katz raputas purgist isale pihku ühe tableti ja naeratas. „Maksta pole vaja.”
Kas see oligi nende nipp? Tegid su sõltlaseks ja küsisid hiljem suurema summa? Meie õpikutes oli kirjas hulk juutide strateegiaid, millega nad tüssasid raske tööga leiba teenivaid sakslasi. Nad hakkasid meditsiinimaailmas võimust võtma. Minu õpetajad rääkisid, et juudid on kitsid oma uurimistööde tulemusi jagama ja avaldavad neid ainult oma kitsas ringis.
Kui isa tableti sisse võttis, lugesin mina raamatuselgadelt pealkirju. „Kliiniline meditsiin”. „Loote arengu etapid inimestel ja selgroogsetel”. Terved riiulid olid täis roheliste nahkkaantega raamatuid, mis kandsid pealkirju, nagu „Silmahaiguste atlas” või „Süüfilise ja suguhaiguste atlas”.
„Kas teile meeldib lugeda?” küsis Katz.
„Herta lõpetab peagi meditsiinikooli,” vastas isa. „Kiirendatud korras. Teda huvitab kirurgia.” Neis vähestes kirurgiatundides, mis mul võtta lubati, olin suurepäraselt hakkama saanud,