.

kui tänavapoisid hakkasid Nadiat kividega loopima ja talle inetusi hõikama, sest tema vanaisa on juut. Pietrik ruttas talle väga väledalt appi.

      See, et inimesed loobivad juutide pihta kive, polnud just tavatu vaatepilt, kuid ebatavaline oli, et see juhtus Nadiaga. Ma ei teadnud enne seda, et temas voolab juudi verd. Käisime katoliku koolis ja tal oli peas rohkem palveid kui minul. Aga kõik said sellest teada siis, kui meie saksa keele õpetaja Herr Speck käskis meil oma sugupuu kirja panna ja seda kogu klassile kuulutas.

      Sel päeval, kui poisid Nadiat kividega loopisid, olin ma püüdnud teda minema tirida, kuid ta oli kindlalt paigale jäänud. Proua Mikelsky, kes ootas esimest last, oli välja tormanud, Nadia oma embusse haaranud ja kiusajatele karjunud, et nad lõpetaksid, sest muidu kutsub ta politsei. Proua Mikelsky oli kõigi tüdrukute lemmikõpetaja, meie Põhjanael, sest tahtsime kõik olla nagu tema: ilusad, targad ja vaimukad. Ta kaitses oma tüdrukuid nagu emalõvi ja andis meile vigadeta matemaatika kontrolltööde eest krowki’sid, lehmakomme, ja mina ei jäänud kunagi kommita.

      Pietrik, kes oli tulnud meid koju saatma, ajas tänavapoisid labidaga vehkides laiali, kuid kaotas selle käigus oma esihambast väikse killu, kusjuures see ei rikkunud tema naeratust mitte üks põrm, vaid muutis selle veel armsamaks.

      Mind äratas mõtisklusist eriskummaline heli, nagu oleksid meie ümber laulnud kilgid. See muutus valjemaks, kuni maapind meie all värisema hakkas.

      Lennukid!

      Need lendasid meist üle nii madalalt, et keerasid heina pahupidi, ja me nägime valgust nende hõbedastelt kõhtudelt vastu läikimas. Kolmekaupa reas, pöörasid nad järsult paremale ja võtsid endast kütuselehka maha jättes suuna linna poole, hallid varjud põllul järele tuhisemas. Lugesin kokku kaksteist lennukit.

      „Need näevad välja nagu lennukid „King Kongist”,” nentisin.

      „Kasia, seal olid biplaanid,” vastas Pietrik. „Curtiss Helldiverid. Aga need on Saksa sööstpommitajad.”

      „Võib-olla on need Poola omad.”

      „Ei ole Poola omad. Seda näeb tiibade all olevatest valgetest ristidest.”

      „Kas neil on pommid ka?” küsis Nadia rohkem huvi kui hirmu pärast. Ta ei kartnud midagi.

      „Lennujaama nad juba said,” vastas Pietrik. „Mida neil veel pommitada on? Meil ei ole moonaladu.”

      Lennukid tegid linna kohal tiiru ja suundusid üksteise järel läände. Esimene neist laskus kohutava kriiskamisega maa poole ja kukutas pommi linna keskele, täpselt sinna, kus olid meie peatänava Krakowskie Przedmieście kaunimad majad.

      Pietrik ajas end püsti. „Jezu Chryste, ei!”

      Hirmus kõmakas pani maapinna vappuma ja sealt, kuhu pomm langenud oli, tõusid taeva poole mustjashallid suitsupilved. Lennukid tegid uuesti linna kohal tiiru ja seekord langesid nende pommid meie raekoja juurde. Mu värskelt arstikutse saanud õde Zuzanna töötas aegajalt sealses kliinikus vabatahtliku arstina. Aga mu ema? Armas Jumal, võta mind otse taevasse, kui mu emaga peaks midagi juhtuma. Kas isa oli sidesõlmes?

      Lennukid tiirutasid linna kohal ja lendasid siis meie poole. Viskusime murule, kui need taas üle meie pea tuhisesid, Pietrik Nadia ja minu peal, nii lähedal, et tundsin, kuidas tema süda läbi särgi mu selja vastas tagus.

      Kaks lennukit pöörasid tagasi, nagu oleks neil midagi ununenud.

      „Me peame…” alustas Pietrik, aga enne, kui saime end liigutada, sööstsid kaks lennukit allapoole ja lendasid madalalt üle põllu. Kuulsime, kuidas nad tule avasid. Nad tulistasid piimanaisi. Paar kuuli tabas maapinda ja keerutas üles tolmupahvakuid, ent osa lendas naiste pihta ja nad langesid maha, piim mannerguist murule loksumas. Üks lehm kriiskas kukkudes ja kuulirahe tabas põmm-põmm-põmm metallist piimanõusid.

      Põllul askeldavad põgenikud viskasid kartulid käest ja pistsid liduma, kuid kuulid leidsid mõne jooksja üles. Ma tõmbasin pea õlgade vahele, kui kaks viimast lennukit meist taas üle lendas, jättes meie all laiuva põllu täis meeste, naiste ja lehmade surnukehasid. Lehmad, kes veel joosta suutsid, tormasid nagu arust ära.

      Ma jooksin mäest alla, läbi metsa, mööda männiokastega kaetud radu kodu poole, Nadia ja Pietrik kannul. Kas mu vanemad olid vigastatud? Kas Zuzanna oli terve? Linnas oli ainult kaks kiirabiautot, mis tähendas, et tal on terve öö käed tööd täis.

      Võtsime kartulipõllul hoo maha, sest võimatu oli mitte vahtima jääda. Sammusin meetri kauguselt mööda umbes Zuzanna-vanusest naisest, kelle ümber vedelesid kartulid. Ta lebas selili kõblatud vagude vahel, vasak käsi rinnal, õlg verest märg ja nägu verepritsmetega kaetud. Tema kõrval põlvitas tüdruk.

      „Õeke,” ütles tüdruk tema kätt võttes, „sa pead tõusma.”

      „Suru mõlemad käed haavale,” õpetasin teda, kuid ta lihtsalt vaatas mulle otsa.

      Tüdrukute juurde tuli üks šenillist hommikumantlis naine, kes põlvitas nende kõrvale. Ta võttis mustast arstipaunast välja pika merevaigukarva dreeni.

      Nadia tõmbas mind käest. „Tule. Lennukid võivad tagasi tulla.”

      Linnas jooksis inimesi igas suunas, nad karjusid ja hõikusid üksteisele, põgenesid jalgratastel, hobustel, veokite ja vankritega ning jalgsi.

      Kui me lähenesime minu kodutänavale, võttis Pietrik Nadial käest. „Kasia, sa oled peaaegu kodus. Ma saadan Nadia ära.”

      „Aga mina?” hüüdsin ma neile järele, kuid nad olid juba munakiviteel, mis viis Nadia ema korteri juurde.

      Pietrik oli teinud oma valiku.

      Hakkasin minema tunneli poole, mis viis läbi iidse Krakówi värava, kõrge, kellakujulise tipuga telliskivitorni alt läbi, mis oli kunagi olnud ainsaks sissepääsuks linna ja oli Lublinis minu lemmikvaatamisväärsus. Pommid olid torni külje sisse mõra löönud, kuid see seisis endiselt.

      Minu matemaatikaõpetaja proua Mikelsky ja tema abikaasa, kes elasid meie lähedal, sõitsid minust vastassuunas rattaga mööda. Viimase vindi peal rase proua Mikelsky pööras möödudes minu poole.

      „Kasia, su ema otsib sind meeleheitlikult taga,” ütles ta.

      „Kuhu te lähete?” hüüdsin neile järele.

      „Minu õe juurde,” hüüdis härra Mikelsky mulle vastu.

      „Rutta koju ema juurde!” karjus proua Mikelsky üle õla.

      Nad sõitsid edasi ja kadusid rahva sekka ning mina jätkasin teed koju.

      Armas Jumal, tee nii, et matka oleks terve.

      Kui ma meie kvartalisse jõudsin ja nägin, et meie roosa majake on endiselt ühes tükis, surises iga mu keharakk kergendusest. Teisel pool teed seisval majal polnud niisugust õnne olnud. See oli pihuks ja põrmuks tehtud ning sellest polnud järel muud kui meie tänavale laiali paisatud betoonist, kipsseintest ja väändunud raudvooditest segadik. Ronisin üle rusude ja nägin lähemale jõudes, kuidas üks matka kardin tuule käes õrnalt aknast välja lehvis. Alles siis taipasin, et pommid olid eest löönud kõik meie aknad ühestükis pimenduspaberiga.

      Mul polnud vaja lahtise telliskivi tagant võtit otsida, sest uks oli pärani. Leidsin matka ja Zuzanna köögist, matka joonistamislaua juurest, kus nad korjasid kokku põrandale laiali veerenud pintsleid. Õhus oli tunda maha voolanud tärpentini lõhna. Psina, meie lemmikkana, tatsas nende järel. Tänu taevale polnud Psina, kes oli meie perele rohkem koera kui kana eest, viga saanud.

      „Kus sa olid?” küsis matka, näost sama valge nagu joonistuspaber, mida ta käes hoidis.

      „Ma olin üleval, Hirveaasal,” vastasin. „See oli Pietriku mõ…”

      Zuzanna tõusis, käes klaasikilde täis kruus, valge arstikittel tuhast hall. Selle kitli väljateenimiseks oli tal kulunud kuus pikka aastat. Tema kohver vedeles ukse kõrval. Oli selge, et enne pommide langemist oli ta asju pakkinud, et kolida haiglasse, kus pidi hakkama tööle lastearstina.

      „Kuidas