oli väärikas, ilusa muusika ja liigutavate kõnedega. Aga see pakkus vähe lohutust.
Olulisim põhjus, miks mul polnud kuude kaupa tahtmist kirjutada, on see, et tundsin temast puudust. Kohe, kui arvuti taha istusin, toksisin justkui tema nime. Väga aeglaselt on aeg selle haava parandanud.
Teine tähtis sündmus on see, et Grietje kolis novembris ära „teisele poole”, kinnisesse osakonda. Alzheimer võttis võimust oodatust varem. Grietje eksis järjest sagedamini. Otseses mõttes siis, kui ta valelt korruselt oma tuba otsis, ja piltlikus mõttes siis, kui ta teekannu otstarbes kahtles. Kuni lõpuni välja sai meil palju nalja. Grietje oli oma segaduses kogu aeg väga rõõmsameelne. Ei mingit viha ega hirmu. Heatujuliselt sibas ta edasitagasi pakikäru järel, millega tema kraami välja koliti.
Igaüks tahaks sel moel dementseks jääda. Aga Grietjet külastades näen ma nüüd, et ta on nagu roos keset nõgesepuhmast.
Hillegomis läks valitud seltskond Den Weeligenbergi hooldushaigla dementseid uuesti iseseisvalt elama. Vanadekodu all asuvasse korterisse küll, aga ikkagi. Vaatasin kord meie kinnises osakonnas põhjalikult ringi, aga ei näinud kedagi, kellele toavõtme uuesti kätte usaldaks. Välja arvatud selleks, et hädaolukordi läbi mängida: mida teha, kui toimub üleujutus, tulekahju või plahvatus. Kas nad seal Hillegomis nende vanainimeste luku taha panemisega mitte liialt ei kiirustanud?
Proua Quint, elukutseline pessimist, ennustas atentaati paavst Franciscusele. Pool küpsist suus, teadis ta kindlalt öelda: „Tema enam selle aasta lõppu ei näe, palvetagu me nii kõvasti, kui tahame.” Seejuures pritsis ta rõõmsalt küpsisepuru suust välja.
Evert tahtis temaga saja euro peale kihla vedada, et see armastusväärne Jeesuse asemik maa peal on ka veel 1. jaanuaril 2016 täies elujõus, kuid nii palju Quint oma ennustust ka ei usaldanud.
Peab ütlema, et Franciscus on mulle siiralt sümpaatne, ainuüksi seepärast, et ta sõidab 1984. aasta valge Renault’ga.
Mis oleks atentaadi korral sellest haruldasest paavstiautost saanud?
Kolmapäev, 7. jaanuar
2014 oli Vakumisu klubil üleminekuaasta. Eefje näol kadus üks tugisammastest ja ka Grietje pidi kevadel väljasõitudest kõrvale jääma, sest ta tahtis järjest tihedamini kõike käega katsuda. Nii näiteks tekkis rahvusmuuseumis saalivalvuritega kenakesti sekeldusi.
„Ma tahan ainult teada, kuidas see katsudes tundub.”
„Proua, see on absoluutselt keelatud.”
„Oh, no siis ma seda absoluutselt enam ei tee.” Kaks saali edasi oli see tal juba meelest läinud.
Kuid on ka häid uudiseid. Võtsime vastu kaks uut liiget. Minu soovitusel liitus kevadel klubiga härra Geert Hoogdalen, minu napisõnaline sõber ja invaskuutrist Ferrari omanik. Varsti pärast seda pakkus Edward liikmeks proua van der Horsti. Edward leidis, et meil on teataval määral vaja kompenseerida tema enda afaasiat, mille tõttu ta jutt muutub järjest arusaamatumaks, ning Geerti sõnaahtrust. Leonie van der Horst on jutukas, rõõmsameelne, natuke peast segi ja ideedest tulvil. Ja talle meeldib Evert, kes aga talub seda ainult mõõdukuse piirides, mis omakorda viib Leonie selleni, et ta kipub liiga tihti Everti kiilast kuplit silitama.
Ühesõnaga, kaks plusspunkti klubile.
Hooldusseadus on juba kuude kaupa peamine kõneaine. Kuigi serveeritava tee hulk pole veel ühegi tassitäie võrra vähenenud, väidavad mõned asukad end kokkuhoiu tagajärgi juba praegu omal nahal tundvat.
Kui palusin proua Slothouweril, kes nagu tavaliselt kõige rohkem sõna võttis, mõne näite tuua, ei osanud ta muud välja mõelda kui: „Jälle see härra Groen siin oma näidetega.”
Varem moodustas proua Slothouwer väljakannatamatu dueti oma õega. Kui too aga eelmisel aastal ootamatult teise ilma läks, võttis allesjäänud Slothouwer ka tema tigedusportsjoni enda kanda.
Mulle tuldi appi. „No mina olen küll austatud saadik Groeniga nõus, tooge üks näide,” ütles Graeme. Seepeale ei pakkunud teema Slothouwerile äkki enam huvi.
Neljapäev, 8. jaanuar
Uudis prantsuse ajalehe Charlie Hebdo juures toimunud veresaunast vapustas mind kõvasti. Ei tule enam tihti ette, et mõni uudis nii emotsionaalselt mõjub, kuid eile olin terve päev omadega läbi.
Justkui kokkulepitult hoidusid kaasasukad tavapärastest mõttetutest kommentaaridest. Ainult Bakker leidis, et iga habemega välismaalane tuleb kinni panna.
„Sa mõtled näiteks Sinterklaasi ja jõuluvana?” küsis Leonie.
„Ei, muidugi mitte neid. Ainult pruuni- ja mustanahalisi.”
Tal tuleks suu tugeva teibiga kinni kleepida. Väike auk sees, et kõrrega vedelat toitu imeda saaks.
Minu teada pole meil veel kunagi ühtki moslemist asukat olnud. Arvatavasti veedavad Türgi ja Maroko vanainimesed päevi oma sünnimaal või siis suletuna mõne oma lapse korterisse, kus trepikoda on ületamatuks barjääriks.
Personali hulgas on moslemeid küll, aga ükski asukas ei hakka mõne pearätikus koristaja või majaabilisega Allahist rääkima. Meie ei tea midagi neist ega nemad meist.
Olen seda võibolla juba maininud, aga mul on jumalaga kokkulepe, et me üksteist ei tülita. Ja jumal, kes paneb vaevatasuks välja 72 neitsit – mille eest ka iganes –, tundub mulle kõigist jumalaist üks rumalaim. Rääkimata sellest, et üks tubli mehepoeg jõuab paari kuuga oma neitsitest üle käia. Ja mis on õigupoolest naiste vaevatasu?
Järgneb minut vaikust. Hoiaks sulge edasi peos, aga kardan, et seda ei mõisteta.
Reede, 9. jaanuar
Kihutusmeeskond Kauem Iseseisvalt Elada saatis kõigile linnapeadele kirja, milles kutsuti üles pöörama tähelepanu üleminekuprotsessidele vanurihoolduses. Eakad ei salli muudatusi, kuid „üleminek” tundub neile vähem kohutav.
Kunagi seati vanadekodule kolm eesmärki: komfort, kontroll ja kontakt. Kummalisel kombel on need kolm asja nüüd kuidagi tähelepanu alt välja jäänud.
Vanad inimesed peavad tänapäeval iseseisvalt elama nii kaua kui võimalik. Tore, kuid siin on paar konksu. Hollandi statistikaameti kohaselt on praegu 300 000 eakat täiesti üksikud. Suurem osa neist elab kodus. Uue kontseptsiooni kohaselt peavadki nad võimalikult kaua omapead ja äärmiselt üksildasena kodus elama.
Üle mõistuse. Mõte vanadekodude abil komfordi, kontrolli ja kontakti eest hoolt kanda on suurepärane. Ainult teostus on puudulik. Vanadekodududes hoolitsetakse eelkõige tahteotsuse piiramise, iseseisvuse puudumise ja tegevusetuse eest.
Igal pool võib lugeda eakatest, kes otsivad uusi võimalusi üheskoos elada, et hoolt kanda – just-just – komfordi, kontrolli ja kontakti eest. Ainult et need pole kõvasti üle 80 aasta vanad inimesed, vaid vitaalsed kuue- ja seitsmekümnesed, kel on ideid ja raha.
Nii, see hobitegevus läheb mõneks ajaks jälle nurka tagasi.
Aastaks 2015 on mul kaks plaani: esiteks järgmise aastani vastu pidada ja teiseks iga päev mõni asi ära visata. Inimesed on kollektsionäärid. Hiljuti tehti puhtaks ühe elust lahkunud elaniku tuba, kust leiti kümnete kaupa suhkrupakke, seebitükke, võipotsikuid ja kauasäiliva piima pakke. Ühesõnaga kõike, mis sõja ajal oli talongikaup. Peale selle olid kapid täis veel igasugu asju: vaase, tasse, pilte, taldrikuid, küünlaid, pudeleid ja karbikesi. Heitsin tookord ka oma toale kriitilise pilgu peale. Puha üleliigset kraami täis.
Tegelikult peaks iga päev ühe kasutu asja minema viskama. Kui midagi uut ostan, viskan samal päeval kaks asja ära. Aasta lõpuks oleks mul siis ju kuskil 365 üleliigset asja vähem.
Laupäev, 10. jaanuar
Veel aastast 2014.
Vakumisu kosus aegamööda Eefje surmast ja Grietje taandumisest. Hiliskevadel võtsime väljasõitude mõtte taas üles. Uus pärlikee. Meile tundus, et vajame uusi väljasõite ja värsket inspiratsiooni,