tunni aja pärast tagasi.” Seejuures naeris ta nii toredasti. Mu süda sulas täiesti. Tunnen temast puudust. Armumisel on harva happy end.
Kuulsin proua Moraleselt, et direktriss kavatseb söögisaalis telefoniga rääkimise ära keelata. Mitte et seal väga tihti helistatakse, aga kui, siis saab terve saalitäis sellest osa. Just nagu ka väljaspool saali.
„KUS SA OLED? … LAUA ÄÄRES … SALATSIGUR LIHA-PALLIGA … HÄSTI LÄHEB … EI, HALVASTI, EI SAANUD SÕBAGI SILMALE … SELLEGA KINDLASTI … MILLAL SA NÜÜD VIIMAKS SIIA TULED?”
Ja nii veel mõnda aega edasi.
Eakad inimesed ja moodsad telefonid ei sobi hästi kokku. Kõik need arusaamatud piiksud ja helinad käivad närvidele. Hea meelega tassiksid vanainimesed endaga kaasas juhtmevaba aparaati, mis näeks välja nagu tavaline lauatelefon, nii et igal pool saaks vanaviisi telefoniketast keerutada. Kõiksugu pisikeste nuppude ja klahvidega juhtub tavaliselt nii, et esimene kord tuleb valeühendus. „KELLEGA MA RÄÄGIN?”
Vaat säärane tilluke lame telefon, kuhu terve telefoniraamat sisse ära mahub, juba on midagi. Isegi vanade silmade ja värisevate sõrmede jaoks mõeldud ekstra suured numbrid teevad asja ainult osaliselt lihtsamaks.
WC-s oli kiivi.
Stelwagen ei rõõmusta. Tal on käest ära selline tühiasi nagu siin-seal välja ilmuvad puuviljad, mis tundub autoriteedi õõnestamisena. Eriti kuna sellest on saanud majaasukate peamine vestlusteema.
Mina olen ääretus vaimustuses. Evert lubas aktsiooni läbiviijale, kui too selgub, hiigelsuure puuviljakorvi kinkida.
Teisipäev, 20. jaanuar
Eile oli sinine esmaspäev. Jaanuari kolmas esmaspäev on kuulutatud aasta kõige masendavamaks päevaks. Kelle poolt? Pole aimugi. Aga Vakumisu sellega kaasa ei lähe. Meil oli soe ja südamlik vastuvõtt Geerti juures. Ta oli esimest korda koosoleku korraldaja ning nägi palju vaeva söögi- ja joogipoolisega. Arvatavasti jäi talle koju veel piisavalt joogivarusid kuni suveni välja. Tal oli kogutud niisugune tagavara, et kui kõik oleksid õhtu otsa ainult õlut joonud, siis oleks seda ikka veel üle jäänud. Sama lugu igat sorti veini, kokakoola, mineraalvee, Fanta, apelsinimahla, jeneveri, munalikööri ja konjakiga. Isegi pudel mustsõstradžinni oli olemas, ma ei teadnudki, et seda veel saada on. Peale selle hunnik suupisteid, nagu oleksime äsja näljatalve üle elanud. Kõik said peo ülejääke koju kaasa. Eriti suur oli Everti doggie bag, sest tema on ainuke koeraomanik. Koer Mo on kõigesööja. Vahet pole, mida talle ette anda, julgaks muutub kõik. Evert pakkus, et kui mõni jook peaks hakkama üle aja minema, siis ta võib appi tulla pudeleid avama.
„Lihtsalt, et raiskamist vältida,” irvitas ta. Ka tema puhul pole vahet, mida ette anda.
Sõime, jõime, naersime… Koosoleku pidamiseks aega peaaegu ei jäänudki.
Paika sai pandud kaks asja: erinevate maailma köökide restoranikülastused ja uued klubiväljasõidud. Kavatseme sel aastal vähemalt kord kahe nädala jooksul midagi ette võtta.
Rahaliselt kehvemas seisus olevate liikmete tarvis on sisse seatud toetusfond, mida vajadusel kasutame. Sellest ei teinud keegi probleemi. Mind valiti laekahoidjaks ja ma tegin ise anonüümse sissemakse. Lõppude lõpuks olen varakas mees. Klubi liikmed saavad rahalise toetuse küsimuses diskreetselt minu poole pöörduda. Kavatseme nimelt hulga eurosid läbi lüüa.
„Kanna hoolt, et sul poleks sentigi järel, kui ära sured!” on meie klubi esimene ametlik hüüdlause. Püüame neid veel leida. Ja uut klubiliiget. Tjah, õhtu oli üsna lustiline.
Eelnevalt olime Geerti naabreid hoiatanud, et võib lärmakaks minna. Ja palunud, et nad tuleksid siis kõigepealt meile ütlema ning alles hiljem direktsiooni poole pöörduksid. Evert oli veendunud, et „see asi tuleb korda ajada”. Ma ei usu, et tagantjärgi kaebusi tuleb.
Kolmapäev, 21. jaanuar
Minu tütrekese surmapäev. Lapsel kaldub jalgratas pool meetrit natuke liiga paremale või vasakule ja ta kukub käänulisel künkal tiiki. Mina kontrollisin koolivihikuid ja naine riputas pesu kuivama. Me kumbki arvasime, et teine vaatab lapse järgi.
Terve elu meelehärmi, terve elu mõttetuid kahetsuspiinu.
Neljapäev, 22. jaanuar
Eile ei leitud ühtki puuvilja, mis muutus laialdaseks vestlusteemaks. Kummaline, aastaid pole nähtud ühtki vabalt saadavat viinamarjakobarat ega inimest, kellel mõni vahel üle oleks jäänud. Nüüd on ainult üks päev läinud, ja juba tuntakse puudust leitud õunast või pirnist. Ma loodan, et mõistatus ei jää igaveseks lahendamata.
Järgmisel neljapäeval lähme esimest korda välja sööma. Edward valib restorani. Evert panustab kümme ühele Argentiina köögi peale ja tahab kihla vedada. Ainult mitte Edwardiga.
Peeglid paigaldati koridorides mõnedesse ohtlikesse nurkadesse ja ristumiskohtadesse pärast seda, kui ühe nädala jooksul toimus kaks kokkupõrget invaskuutrite vahel. Õnneks oli ainult üks kergelt vigastatu ja natuke materiaalset kahju. Surmaga lõppev liiklusõnnetus hooldekodus läinuks kindla peale ajalehte. Kuna sellest tuleb iga hinna eest hoiduda, tahtis direktsioon peeglite abil liiklusturvalisust tõsta, kuid ei arvestanud sõidukiomanike kõrge eaga.
Vahepeal toimus juba paar pisiõnnetust, ilma et keegi üldse oleks tee peal vastu tulnud. Vanainimesed vaatasid peeglit nii pingeliselt, et sõitsid otse vastu seina. Seintel aga on 1970ndate viimase moe järgi kore kreemikarva struktuurvärv. Enamasti tekitab see sügava kriimu. Võib küll kõlada õudustäratavalt, aga struktuurvärvilt vereplekke niisama lihtsalt maha ei saa. Nii ongi siin-seal õnnetuste jäljed näha. Hiljuti kaeti need hirmsad kohad teistsuguse kreemjat tooni värviga. Stelwagen ei kavatse esialgu peegleid maha võtta. See tähendaks nimelt, et ta oli teinud vale otsuse.
Reede, 23. jaanuar
Eile käisin oma iga-aastasel visiidil geriaatri juures. Üllatuseks selgus, et mu vana arst, doktor Jonge, oli pensionile läinud. Ta oli seitsmekümne ringis, seega kogemustega spetsialist. Tema kogemused kuluks uuel geriaatril marjaks ära. See on doktor van Vlaanderen, umbes neljakümneaastane naine.
„Öelge lihtsalt Emma.”
Ma olen vahel veidi vanamoodne. See on lubatud, kui oled 85 aastat vana. Mina ei ütle arstile Emma, isegi kui see ta eesnimi on.
Ta tundus armastusväärne ja valmis heatahtlikult kuulama, kuid mina räägiksin parem oma vana arstiga. Tema oli napisõnaline, väljendus selgelt ja mõistis nalja. Doktor Emma kohtles mind nagu rumalat väikelast. Rääkis liiga mõmmiaabitsalikult.
„Ma pole tohmu ega ohmu, doktor Emma,” tahtsin mitu korda öelda, kuid see tundus esimesel kohtumisel natuke taktitundetu. Pahasti on ka see, et oma vana arstiga jäi mul ainult kriipsuke puudu eutanaasia arutamisest, nüüd aga hakka kõike otsast peale. Selleks mul seekord tahtmist polnud.
Numbrid räägivad muide väga perearstide või geriaatrite kahjuks. Haruharva juhtub, et eutanaasiapalve rahuldatakse. Eutanaasiakliinikul pole ka eriti paremaid numbreid ette näidata, sest oma nime õigustas ta ainult neljal protsendil juhtumitest. Parimat tulemust näib pakkuvat surmaabi sihtasutus De Einder. Kuulsin, et vaja ainult internetist tabletid koju tellida. Sellega peaks hakkama saama, arvestades, et arvutiasjades olen järjest osavam. Algul kasutasin arvutit ainult kirjutusmasinana, kuid nüüd oskan internetist juba kõike leida. Lähiajal ajan asja korda. Lõppude lõpuks olen ainuke, kel on otsustusõigus, arvan ma. Suurim oht ähvardab siis, kui aegamööda ja märkamatult või – vastupidi – täiesti ootamatult tekib olukord, kus ei saa enam ise otsustada. Nagu Eefje puhul. Soovitav on tabletid käepärast hoida. Kohas, mida teab ainult usaldusväärne sõber. Kui peaks juhtuma, et viimases hädas pole enam võimeline omal jõul tablette alla neelama, siis saab sõber seadust rikkudes oma abikäe ulatada. Küll aga tuleb talle kindlustada vettpidav alibi.
Ma hakkan tegutsema. Kõigepealt tablettide asi korda ja siis Everti instrueerimine. Tema on see õige. Kuldse südamega mees, kes vilistab kõigi reeglite peale.
Laupäev,