huuled ja lillad küüned. Ning ta räägib veidi ninatarga tooniga.
Proua Lacroix kõlistas lusikaga nii kaua vastu teetassi, kuni kõik talle tähelepanu pöörasid. Ta köhatas kurgu puhtaks.
„Nagu teate, olen ma performance-kunstnik.” Pomin ümberringi. Paljudel polnud aimugi, mida see tähendab. „Nii korraldasin ma möödunud kahel nädalal performance’i, jättes erinevatesse kohtadesse puuvilju. Võõrandumise märgiks. Ja näitamaks, et andmine on tähtsam kui võtmine. Ning kuna puuviljad on tervislikud.”
Pomin muutus nüüd ärritunud häälte virvarriks.
„Sa keerasid mul närvid tuksi oma õuntega,” väljendas proua Slothouwer laialt levinud meelepaha. Paljud noogutasid nõusolevalt.
„No minu meelest oli väga naljakas,” ütles Leonie, klubi Vakumisu uus liige, ja ma olin tema üle uhke. Kiiresti kujunes välja kaks leeri, performance’i poolt ja vastu. Vähemus, kes ei lähe kohe endast välja, kui midagi ootamatut juhtub, oli poolt, ülejäänud asukad vastu. Kahjuks polnud Evert nõus maha pidama jõulist, üheselt mõistetavat kõnet leidpuuvilja poolt.
Aegamööda rahu taastus. Suure ärevusega olid mõned asukad isegi unustanud tee kõrvale küpsist süüa.
Oli tore lõpplahendus.
Kihlveo Evertiga kaotasin mina. Puuviljapoetaja pärines majaasukate, mitte personali hulgast. Võlgnen Evertile raamatu. Ehk saab see olema raamat puuviljasalatitest, kui selline on olemas. Evert omakorda ostab proua Lacroix’le puuviljakorvi, nagu lubas.
Pühapäev, 25. jaanuar
Käin tihti suletud osakonnas Grietjet külastamas. Ta tervitab mind alati väga rõõmsalt, kuigi ei tea enam, kes ma olen.
„Kui tore, et mulle külla tulite. Ja milline ilus ilm. Harukordne, eks ole.”
Tal on visiidi üle südamest hea meel, mis on ka põhjus, miks ma korrapäraselt põetusosakonnas käin. Grietjest on saanud dementne naine, kuid selline, nagu lootis: heatujuline ja muredest prii. Mõnikord vaatab ta mind pikemalt, vaevumärgatav naeratus huultel, ja jõnksatab korra sõbralikult oma peakesega, nagu mõtleks, et kuskilt ma seda meest ikkagi tean… Kusagil tema peas on terve elu luku ja riivi taga. Ta ise ei pääse sinna enam ligi, aga mina pean kalliks sedagi väikest osa, mis meil ühiselt oli.
Räägime maast ja ilmast. Teemad võivad korduda, sest ta ei mäleta midagi eelmisest külastusest ega tea homme enam, mis täna oli. Veerand tunni pärast on jutud räägitud ja ma jätan hüvasti. Siis ütleb ta tavaliselt: „Kahju küll, et te juba lahkuma peate, aga sellest pole tõesti midagi. Mul on veel nii palju tegemist.” Ja lehvitab mulle hüvastijätuks.
Külastused on rasked Grietje saatusekaaslaste pärast. Paljud neist on kas hirmul, kurjad, kurvad või segaduses – või kõike korraga. Mõned on kaotanud viimsedki tunded ja vegeteerivad toolil. Kui enam istuda ei jaksa, lamavad nad voodis, kus hoolitsevad käed neid õigel ajal ringi pööravad, et lamatisi vältida.
Seda abitust ja allakäiku nähes tunnen ennast võimetuna.
Esmaspäev, 26. jaanuar
Prantsusmaal on keelatud oma järeltulijatele Napoleon nimeks panna. Ameerikas Alabama osariigis ei tohi kinniseotud silmadega autot juhtida. Meie hooldekodus ei tohi rõdul putukahotelli pidada. Kaks esimest keeldu on mulle teada kuulu järgi, kolmanda kehtestas hiljuti meie maja direktriss.
Kaubanduses on saadaval puidust, korgist, pilliroost ja muust looduslikust materjalist detailid, mis tuleb ise kokku panna. Putukahotelli mõte on selles, et sinna tuleksid elama kõiksugused lendavad ja roomavad olendid. Jah, leidub inimesi, kellele see mõte meeldib. Proua Bregman on üks neist. Eelmisel suvel ostis ta ühe sellise putukahotelli ja pani oma rõdule üles. Mõnede naabrite sõnul sattus sestpeale pidevalt nii mõnigi kärbes, sääsk või herilane hotellist välja lennates nende tuppa. Stelwagenile sadas kaebusi.
Sisekorra eeskirjades oli lemmiklooma pidamise kohta küll kõik täpselt kirjas, kuid putukate majutamisega poldud arvestatud. Nii tuli kehtestada eraldi keeld, mis eelmisel nädalal ka teadetetahvlile ilmus. Bregman pani oma putukahotelli müüki ja Stelwagen ostis selle kohe ära, et võimalikke rahutusi eos lämmatada. Muidugi mõista asutuse kulul. Rõdudele võib üles panna muide ka ainult ühe lindude söögimaja. „Väljaheidete tõttu.”
Laupäevases lehes oli artikkel ühe Rijssenis asuva hooldekodu kohta, kus meditsiiniõed ja hooldajad ise majandavad ja võimalikult palju hooldusaluste soovidega arvestavad. Artiklist polnud aru saada, kas direktsiooni, juhatust ja nõukogu üldse pole, või tegutsevad nad nii-öelda varjatult.
Inimesed, kes oma karjääri ise põhja lasevad, on päris haruldased. Paistab, et proua Stelwagen end veel niipea üleliigseks ei tunnista.
Teisipäev, 27. jaanuar
Feta juust ja Nana Mouskouri olid peaaegu ainukesed asjad, mis pähe torkasid, kui Kreeka teema jutuks tuli. Lisaks ka kaks kadunukest: kreeklane Zorba ja Demis Roussos, viimane ainuüksi seepärast, et ta just äsja ära suri.
„Võibolla on ka Nana Mouskouri juba surnud. Siis jääb ainult feta, aga seda ma ei armasta,” võttis proua van Diemen Kreeka olulisuse kokku.
Ja nagu oleks saatana sõrm mängus, kukub Hispaanias alla Kreeka hävituslennuk F-16.
„Kümme hukkunut,” luges proua Duits ette.
„Kas seal olid reisijad peal?” küsis keegi.
„Kindlasti oli masin halvasti hooldatud,” teatas härra Bakker.
Ei, pole mitte mingit põhjust Kreekat Euroopa Liidus pidada. Sellega sai küsimus ammendatud.
Viimane aeg, et midagi toimuks. Õnneks alustame neljapäeval oma restoraniprojektiga, sest tunnen juba, kuidas ängistus peale tuleb. Teen oma igapäevaseid jalutuskäike ja sõidan paar korda nädalas invaskuutriga, aga see toob igapäevasesse laiskellu vaid vähekene vaheldust.
Ka sõber Evert pole viimasel ajal nii reibas nagu tavaliselt. Põhjust ma ei tea ja pole ka eriti mõtet küsida.
„Henk, kui midagi ka oleks, siis pole mul mingit tahtmist sinuga sellest rääkida.”
„Einoh, muidugi mitte, sõbrakene, endast rääkida… mõelda vaid,” tegin veel ettevaatliku katse teda urust välja meelitada. „Sa oled viimasel ajal lihtsalt veidi igav.”
Evert urises midagi sarnast nagu „mida iganes” ja vahetas oma tavapärasel kombel kõrvale põigates teemat: „Henkie, mida ma sulle valada tohiksin?”
Siis tegime ühe malepartii, nagu poleks midagi lahti.
Kolmapäev, 28. jaanuar
Võibolla tundis Evert end siiski puudutatuna minu märkusest, et ta on pisut igav, sest õhtusöögi ajal pani ta elu keema.
Silmatorkavalt valju häälega küsis ta toidujagajalt, et kas see on nüüd see ussidega hamburger, ja osutas lihapallile oma roa juures.
Suured silmad ümberringi.
„Mida te sellega mõtlete, härra Duiker?”
„Nojaa,” ütles Evert, „lugesin ajalehest, et Jumbo hakkas hiljuti putukaburgereid müüma.” Ta võttis taskust kortsus leheartikli ja luges ette: „„14 protsenti tõukusid, külmkuivatatud mardikavastseid, mis on võrreldavad jahuussidega.” Mulle nimelt tundus, et see pihv kuidagi selle järele maitseb. Magushapu, peaaegu nagu lutsukomm. Aga täitsa hea.” Ja vastust ootamata sõi ta häirimatult edasi. Need aga, kes tema läheduses istusid ja vestlust pealt kuulsid, olid vägagi häiritud.
Pihv tõsteti lusika ja kahvliga üles ja hoiti ohutus kauguses, justnagu ta veel liigutaks. Üks proua, kes oli just ampsu suhu pistnud, ei saanud enam edasi mäluda, kuid ei tahtnud suutäit ka välja sülitada. Nii jäi ta tükiks ajaks hiirvaikselt istuma, suu pooleldi lahti.
„Mis toimub?” taheti kõrvallauast teada. Täielik kaos ühesõnaga, mis lõppes sellega, et kokk tuli isiklikult kohale ja pidi