Lõpuks olid kõhulihased täielikult krampis, kuid ka siis suutsin seda valu vaadata ilma sellesse kinni jäämata või selle valuga samastumata. Kui füüsiline keha ei oleks ära väsinud, oleksin ilmselt rohkem jalatõsteid teinud.
See pani aluse esimesele ärkamisele. Natukene aega hiljem toimus üks teine sündmus, mis samuti aktiveeris taju, et mul on võimalik füüsilist valu vaadata. Jõudes koju ja tõmmates ust enda taga kinni, jätsin näpu raudukse vahele. See oli väga-väga valus, kuid sekund hiljem tuli meelde, et kui ma suutsin kord kõhulihaste valu vaadata, võib see töötada ka näpu puhul. Katsetades tuli välja, et töötaski. Peale seda lihtsalt panin näpu külma vee alla ja hoidsin, kuni valu taganes.
Selle tulemusena toimus ka taaskordne taipamine, et füüsiline keha on midagi sellist, mida peame hoidma ja kaitsma.
2. Emotsioonide märkamine raamatu kirjutamisel ja selle tulemusena loodud nendest vabanemise tehnika
Mul oli üks unistus, et enne 30-aastaseks saamist olen välja andnud oma esimese raamatu. Et see reaalsuseks muutuks, tuli maha istuda ja raamat valmis kirjutada. Neli aastat läks aega, et see kaante vahele saada.
Üks peamisi asju, mida tuli teha, oli järjepidevalt kirjutada. Sellega aga kaasnesid igasugused emotsioonid, mis ei lasknud väga kaua arvuti taga istuda. Nähes selles takistust, hakkasin lähemalt uurima, miks see nii on. Järjepideva kirjutamise tulemusena – nii hommikul enne tööleminekut kui pärast tööd koju tulles avastasin, et torsos on väga intensiivne pinge ja isegi kohati valu, kuid see erines füüsilise keha valust. See oli väga intensiivne pinge: sa ei taha teha, aga tead, et tuleb ära teha ja siis sa sunnid ennast seda tegema ja teed. Selles olukorras sain aru, et nende torsos üles kerkivate emotsioonidega tuleb midagi ette võtta. Olukord läks väljakannatamatuks, kuni ükskord taipasin, et miks mitte kujutada ette, et see tunne või emotsioon, mis üles kerkis, on nagu sõber, kes koputab su uksele. Iga kord, kui seda tunnet tundsin, sain aru, et sõber koputab, ning ma tegin ukse lahti, tervitasin teda ja saatsin ta teele parimate soovidega, nagu sõbraga ikka tehakse.
See ahhaa-moment ei olnud nii radikaalne kui füüsilisest valust distantseerumise puhul, pigem võib seda kirjeldada loomuliku arenguna. Samuti oli selle tehnika leiutamine loomulik protsess, sest midagi tuli ette võtta, et vabaneda emotsioonist, mis ei lase kirjutada.
Sain aru selle tehnika tõhususest ja kasutasin seda ka muude emotsioonide puhul, mis tekitasid rinnus sarnase terava valu, ning see töötas.
3. Oma mõtete selge kuulmine
Juba voodis oli selle päeva algus suhteliselt põrgu-lähedane. Keha ei olnud öö jooksul välja puhanud, maganud umbes 4-5 tundi, WC-sse minek tekitas piina, vee joomine tekitas piina, kogu aeg oli peas mõte: milleks see kõik!!! Läksin siis tagasi oma tuppa ja alustasin hommiku-rituaalidega. Lugesin oma visiooni ja missiooni ning põhiväärtuseid. Viisin lõpule meditatsiooni, kus 21 minutit kordasin ainult ühte häälikut, milleks oli “A”. See tundus tol hetkel täieliku jaburdusena: ainult tobu teeb nõnda!
Pärast seda alustasin vihastunud olekus viie tiibetlase harjutusi. Ei näinud ka nendel erilist mõtet, kuid tegin ära. Läksin vannituppa habet ajama ja pesema. Ka seal on mul oma rituaalid ja alustasingi nende tegemist, enda sees viha ühe suurenemas. Lugedes tugeva emotsiooniga lauset:“ “The only thing standing between you and your goal is the bullshit story you keep telling yourself as to why you can’t achieve it”. Jordan Bellfort” tuli mõte, et kas ma tõesti olen NII KURADIMA LOLL, ET VIIMASED KAKS AASTAT IGA JUMALA PÄEV PEAN SEDA ENDALE MEELDE TULETAMA. Kuna selle mõtte intensiivsus oli nii jõuline, kuulsin ma oma mõtte häält ja toimus sama, mis juhtus ka füüsilise keha puhul: tekkis distants minu ja selle mõttelise hääle vahele. Märkasin seda ja sain aru, et see, mida ma märkasin, ei ole mina. Peale seda lagunes kogu mu vale minapilt ja ma hakkasin valjusti naerma. Sain aru, et see on kõigest minu alateadvuses olev programm, kuid mina ei ole see alateadlik programm, kuna suudan sellest distantseeruda. Mina ei ole see bullshit story! Kuid sellega kõik veel ei lõppenud, vaid jätkus täiesti uue fenomeni avastamisega.
4. Fenomen nimega teadlikkus ja selle avastamine
Kui avastasin oma mõtte hääle, märkasin samal ajal veel ühte fenomeni, mis lubab samaaegselt seda kõike teadvustada. See fenomen lubas mul saada teadlikuks füüsilise keha valust, emotsioonidest ja mõtetest. Olles teadvustanud, et ma ei ole see bullshit story, testisin kohe seda fenomeni, et aru saada, kuidas see töötab. Lugesin igahommikusi rituaalseid lauseid edasi ja märkasin, et üks osa teadlikkusest on minu mõtetel, sest ma kuulen seda, mida ma oma peas räägin, ja teine osa teadlikkusest on sellel, mida ma silmadega loen. Enne silmade sulgemist fikseerisin oma pilgu peeglilaua otsas ja kordasin peas Jordan Bellforti lauset ning see lause muutus väga selgeks. Tegin silmad lahti ja vaatasin, et sama asi, mis võimaldas vaadata oma mõtet häälena peas, liikus ringi ka siin füüsilises maailmas. See väljendus väga vahetu kontaktina sellega, millele ma oma pilgu suunasin. Sinna liikus ka see fenomen. Ma sain aru, et see, mida ma näen, saab ka mulle teadaolevaks, ehk ma teadvustan seda. See on kogemus, kus sain aru, et see, mis liigub sisemaailmas, liigub ka välismaailmas, oli väga võimas. Kuid aja jooksul selle fenomeni kasutamine ununes.
Pärast Wayne Dyer raamatu “Kavatsuse jõud” lugemist tekkis loomuliku protsessi tulemusena ebavajalikest mõtetest, ettekujutustest ja meenutustest vabanemise tehnika. Tänu sellele raamatule taipasin, et kui mul on alateadlikult käivituvad programmid, siis on mul vaja midagi teha selleks, et nende programmide mõju oma igapäevaelule vähendada. See on tehnika, mida kasutan igapäevaselt siiani.
Kõik see leidis aset viie aasta järjepideva uurimise tulemusena. Peamised küsimused, mis mind sellel teel abistasid olid: “Miks asjad on nii nagu nad on?” ja “Kas see, kuidas asjad on, peabki nii olema või saab seda muuta?”
Järgnevalt leiad Sa luuletuse, mis võtab kokku eelnevalt kirjeldatud neli teemat.
KES MA OLEN?
Oma päris-minast aru saamine toimus ka empiirilise kogemusena, mis sai pandud kirja alljärgneva luuletusena ja jääb minuga alatiseks. Ühtlasi on need esimesed read, mis hakkasid kujundama minu luulelist suundumust, mille väljendusi leiad rohkem raamatu lõpust. Järgnevad read annavad Sulle parema ülevaate selle kohta, mida pidasin silmas M’ÄRKASIN ja ÄRKASIN peatükis.
KES MA OLEN?
Kes ma olen, nagu värelev virvendus!?
Ma näen asju, kuid ma ei topi oma nina teiste asjadesse.
Ma olen kohal, kuid kaugel eemal.
Ma olen siin, kuid liigun pidevalt ringi.
Olen virvendus ajas, kel pole kingi.
Kõik tõuseb ja langeb ning suurim viga
minu poolt on see, kui oleksin kange.
Ma olen tühjus, kuid samas täielikult täidetud.
Kui käin ringi, näen, et minu mõistus on käideldud.
Ma tunnen tunnete mängu,
mis jätab mu teadlikkuse kängu.
Mõistan ja lasen sel olla, sest tean, et see on ajutine,
nagu me kõik, mis on igavene.
Ma ei oska öelda, mis on see tunne,
ma oskan vaid tunda ja olla.
Kas see ongi suurim kunst: olla?!
Ma olen võimeline looma, sest mul on see võime.
Ma ei rangestu ega kangestu, vaid voolan, nagu vesi.
Minus on olemas kõik, et luua.
Iga hetk, olenemata selle pikkusest, mida peame ajaks.
Ma tunnen seotust ja täielikku vabadust.
Ma tunnen rahu ja armastust,
sest ma olen rahu ja armastus.
Ma annan tuge, lihtsalt selleks, et igaüks saaks anda.
Ma olen puutumata ja puhas, ma olen kese.
Iseenese kese.
Ma