kõneväärt, proua Trenchard. Ma saan aru, et te olete olnud väga lahke mu õepoja vastu.”
„Lord Bellasist on alati meeldiv näha.” Anne’i valik oli täkkesse läinud. Tema väärikas figuur tuli sinises siidis esile ja Ellis oli leidnud servadesse õmblemiseks peent pitsi. Ta teemandid ei kaalunud üles just paljude kohalviibijate omi, kuid olid täiesti respektaablid.
Hertsoginna tundis, et leebub tasapisi. „Eks elu kodust kaugel ole noortele meestele raske,” ütles ta üsna viisakalt.
James oli samal ajal võidelnud kindla veendumusega, et hertsoginna poole tuleb pöörduda vormeliga „Teie Heldus”. Isegi pärast seda, kui ta naine oli seda kasutamata rääkinud ja keegi polnud seda nähtava solvanguna võtnud, polnud ta ikkagi päris kindel. Ta avas suu …
„Oo, kas see pole mitte meie Võlur,” lausus Richmond üsna joviaalselt naeratades. Kui ta oligi seda kaupmeest oma kabinetis kohates üllatunud, siis ei näidanud ta seda kuidagi välja. „Kas mäletate, kuidas me tegime plaane juhtumiks, kui reservväelased lippude alla kutsutakse?”
„Mäletan väga hästi, Teie … neid teie plaane, see tähendab. Härra hertsog.” Ta ütles need kaks viimast sõna nagu omaette lausena, millel polnud midagi tegemist ülejäänud vestlusega. Mispeale talle tundus, nagu oleks ta peegelsiledasse tiiki kivi visanud. Mõne kohmaka hetke jooksul piinles ta oma kohmaka väljendusviisi ringlainetuses. Kuid siis rahustas teda Anne’i naeratus ja peanoogutus ning keegi ei paistnud häiritud olevat, mis oli suureks kergenduseks.
Anne võttis ohjad enda kätte. „Kas tohin esitleda oma tütart Sophiat?” Sophia tegi hertsoginnale reveransi ja viimane silmitses teda pealaest jalatallani, nagu ostaks õhtusöögiks põdrakintsu, mida ta tegelikkuses loomulikult kunagi ei teinud. Ta nägi, et tüdruk on ilus ja omamoodi elegantne, kuid ainus pilk tema isale meenutas hertsoginnale teravalt, et see asi on välistatud. Ta pelgas palavalt, et õde saab sellest õhtust kuulda ja süüdistab teda noorte julgustamises. Aga Edmund ei võinud seda ometi tõsiselt mõelda? Ta oli arukas poiss ja polnud kordagi vähimatki pahandust tekitanud.
„Preili Trenchard, tahaksin küsida, kas võin teid ballisaali saata?” Edmund üritas kutset esitades jahedat hoiakut teeselda, kuid ei petnud sellega oma tädi, kes oli maailma asjades kaugelt liiga kogenud, et lasta end eksitada abitust näitlemisest. Hertsoginna süda vajus saapasäärde, kui ta nägi tüdrukut kätt poisi käevangu libistavat ja paari siis sosinal juteldes eemalduvat, nagu kuuluksid nad juba teineteisele.
„Major Thomas Harris.” Keegi päris hea välimusega noor mees kummardas parajasti võõrustajatele, samal ajal kui Edmund tema nime hõikas.
„Harris! Ei lootnud sind siin näha.”
„Inimene peab ju ometi lõbutsema,” vastas noor ohvitser Sophiale naeratades, millele viimane samaga vastas, nagu oleksid nad kõik täie enesestmõistetavusega sama seltskonna liikmed. Siis kõndisid nad Edmundiga ballisaali, saatjaks Edmundi tädi murelik pilk. Ta oli sunnitud tunnistama, et nad moodustasid kauni paari: Sophia blond ilu tõi Edmundi tumedad lokid ja selgepiirilised näojooned kuidagi eriti esile, ning noormehe karmid huuled lohukesega lõua kohal naeratasid. Hertsoginna tabas abikaasa pilgu. Mõlemad mõistsid, et olukord on kontrolli alt väljumas. Võib-olla oligi juba väljunud.
„Härra James ja leedi Frances Wedderburn-Webster,” kuulutas kammerteener ning hertsog astus sammu ettepoole, et tervitada järgmisi saabunuid.
„Leedi Frances, küll te näete kena välja.” Hertsog märkas murelikku pilku, mille ta naine noortele armunutele järele saatis. Kindlasti leidus ju mingi nõu, kuidas Richmondid võisid selle asja ära klaarida. Kuid hertsog nägi oma naise ärevat ilmet ja kummardus talle lähemale. „Ma räägin temaga pärastpoole. Ta on arukas poiss. On vähemalt siiani alati olnud.” Hertsoginna noogutas. Jah, seda tuli teha. Asi sirgeks rääkida, kui ball on läbi ja tüdruk läinud. Uksel toimus liikumine ja kammerteenri kõlav hääl teatas: „Tema kuninglik kõrgus Oranje vürst.”1 Peremehele ja perenaisele lähenes meeldiva välimusega noor mees ning hertsoginna tegi pulksirge seljaga sügava õukonnareveransi.
Wellingtoni hertsog ilmus alles napilt enne keskööd, kuid ei teinud oma hilinemisest ise mingit numbrit. James Trenchardi suurimaks rõõmuks heitis hertsog pilgu ballisaali, märkas teda ja astus ligemale.
„Mis toob meie Võluri täna õhtul siia?”
„Tema Helduse kutse.”
„Oo, tõesti? Vedas teil. Ja kas õhtu on möödunud meeldivalt?”
James noogutas. „Jaa, Teie Heldus. Kuid päris palju räägitakse Bonaparte’i edasiliikumisest.”
„Seda ma usun, põrgu päralt. Kas ma pean arvama, et see võluv daam seal on proua Trenchard?” Hertsog valitses ennast kahtlemata väga hästi.
Isegi Anne’i närv vääratas, kui tulnuks kasutada tiitlit „hertsog”. „Teie Helduse tasakaalukus mõjub nii rahustavalt.”
„Nii see mõeldud ongi.” Hertsog naeris lühidalt ja pöördus ühe lähedalseisva ohvitseri poole. „Ponsonby, kas te tunnete Võlurit?”
„Aga muidugi, härra hertsog. Ma veedan suure osa oma ajast härra Trenchardi kabineti ukse taga, oodates, millal saan oma meeste nimel seda ja teist paluda.” Kuid ta naeratas.
„Härra Trenchard, kas tohin teile tutvustada Sir William Ponsonbyd? Ponsonby, ja see on Võluri abikaasa.”
Ponsonby kummardas kergelt. „Loodan, et ta on teiega lahkem kui minuga.”
Anne naeratas, kuid enne kui ta vastata jõudis, ühines nendega Richmondite tütar Georgiana. „Kogu saal kumiseb kuulujuttudest.”
Wellington noogutas elutargalt. „Nii see paistab jah.”
„Aga kas need vastavad tõele?” Georgiana Lennox oli hea välimusega tüdruk, tal oli selge ja aval nägu ning tema ärevus vaid rõhutas ta küsimuse siirust ja ohtu, mis nende kõigi pea kohal rippus.
Esimest korda muutus Wellingtoni ilme peaaegu süngeks, kui ta tüdruku ülespööratud silmisse vaatas. „Ma kardan, et jah, leedi Georgiana. Paistab, et homme peame neile vastu marssima.”
„Kui õudne.” Georgiana pööras pilgu tantsupõrandal keerlevatele paaridele, enamasti noored paraadmundrites mehed, kes lobisesid ja naersid oma partneritega. Kui paljud neist läheneva võitluse üle elavad?
„Millist rasket koormat teil kanda tuleb.” Ka Anne Trenchard silmitses tantsivaid mehi. Ta ohkas. „Paljud neist noormeestest surevad lähimate päevade jooksul ja kui me tahame seda sõda võita, siis ei saa me seda vältida. Ma ei kadesta teid.”
Kuuldes oma varustusülema naise suust – kelle olemasolust ta enne käesolevat õhtut vaevalt teadlik oli – midagi sellist, oli Wellington meeldivalt üllatunud. Mitte igaüks ei mõistnud, et sõda pole üksainus au ja kuulsus. „Tänan teid, proua, selle mõtte eest.”
Sel hetkel katkestas nende jutu torupillikoori äkiline jorin ja tantsijad kadusid põrandalt, et teha ruumi Gordoni mägilastele. See oli hertsoginna coup de théâtre,2 mille ta oli välja nuianud nende ülemalt, tuues ettekäändeks oma Gordonite vere. Kuna mägilaste rügemendi oli loonud kahekümne aasta eest tema kadunud isa, ei olnud väeosa ülemal võimalik keelduda, ja ta vastas, et täidab meeleldi hertsoginna palve. Ajalugu pole jäädvustanud tema tõelist arvamust olukorra kohta, kus tal tuli laenata oma mehi tõmbenumbriks ballile, mis toimus Euroopa saatust otsustava lahingu eelõhtul. Igatahes mõjus meeste etteaste südantsoojendavalt kõigile kohalviibivatele šotlastele ja lõbustas nende inglise naabreid, kuid välismaalased olid nähtavalt jahmunud. Anne Trenchard jälgis, kuidas Oranje vürst oma adjutandi poole kõõritas ja torupillide kriiskamise peale silmi pööritas. Kuid mehed hakkasid ringselt liikuma ja peagi võitis nende tantsusammude kirg ning jõulisus kahtlejate südame, tõmmates seltskonna lõpuks nii kaasa, et isegi vana Saksamaa rabatud vürstid hakkasid end liigutama, kaasa hõikama ja käsi plaksutama.
Anne vaatas mehele