kulutanud nende eramute ehituseks, moodustades neist väljakuid ja avenüüsid ja kaartänavaid, et majutada 19. sajandi Inglismaa rikkureid, töötades selle juures koos vendade Cubittidega ning pannes sellesse kogu oma varanduse.
Enne teda sisenes hoonesse kaks naist ja uksehoidja jäi ust lahti hoides ootama. Tal ei tarvitsenud teha muud kui kõndida trepist üles koopataolisse halli, kus ootas teenijatüdruk, et võtta tema õlarätt, kuid kübara jättis Anne kindlalt pähe. Ta oli juba harjunud, et teda kutsusid külla inimesed, keda ta vaevalt tundis, ja tänane päev ei olnud erand. Tema võõrustajanna äi, kadunud Bedfordi hertsog, oli olnud Cubittide klient ning Anne’i mees James oli talle Russelli ja Tavistocki väljakul palju töid teinud. Tõsi, noil päevil armastas James teha nägu, nagu oleks ta vaid härrasmees, kes on juhuslikult Cubittide büroosse sattunud, ja mõnikord see toimis. Ta oli hertsogi ja tema poja, lord Tavistockiga edukalt sõbraks või vähemalt heaks tuttavaks saanud. Viimase naine leedi Tavistock oli aga alati olnud tähtis tagatoafiguur, kelle teine eluliin kulges noore kuninganna3 siseringi õuedaamina; nad olid Anne’iga aastate jooksul vahetanud vaevalt rohkem kui mõne viisakusväljendi, kuid Jamesi arvates sellest piisas, et edasi minna. Kui vana hertsog suri ja noor hertsog Russellide Londoni kinnisvara edasiarendamiseks Jamesi abi vajas, poetas see vihje, et Anne’ile meeldiks teada saada, mida kujutab endast hertsoginna paljuräägitud uudisasi, „pärastlõunane tee”, ja kohe tuli ka kutse.
Ei saanud öelda, nagu oleks Anne Trenchard oma mehe sotsiaalset mägironimist lausa tauninud. Vähemalt oli ta sellega harjunud. Ta nägi, millist rahuldust see mehele pakkus – või õieti, millist rahuldust see mehele enda arust pakkus –, ega hakanud viimase unistusi halvustama. Ta lihtsalt ei jaganud neid põrmugi rohkem kui peaaegu kolmekümne aasta eest Brüsselis. Anne teadis hästi, et naised, kes teda külla kutsusid, tegid seda oma meeste käsul, ja et käsk anti juhul, kui James sai kellelegi kasulik olla. Jagades kallihinnalisi kutseid ballidele, lõunasöökidele, õhtusöökidele ja nüüd sellele „teejoomisele”, kasutasid nad tema tänulikkust omaenda hüvanguks, kuni Anne mõistis – James vist mitte –, et nad valitsevad tema meest viimase snobismi kaudu. Abikaasa oli rauad suhu võtnud ja andnud ohjad inimestele, kes temast ei hoolinud, tundes huvi vaid kasu vastu, mille juurde ta võis neid juhatada. Kõige selle juures oli Anne’i tööks neli või viis korda päevas riideid vahetada, istuda suurtes võõrastetubades koos mitte eriti külalislahkete võõrustajatega, ja tagasi koju tulla. Ta oli sellise eluga ära harjunud. Teda ei ehmatanud enam teenrid ega iga aastaga aina külluslikumaks muutuv luksus, kuid need ei avaldanud talle ka mingit muljet. Ta nägi seda eluviisi, nagu see oli: erinev moodus mingite asjade tegemiseks. Vaikselt ohates ronis ta üles mööda suurt, kullatud käsipuuga treppi, pea kohal kõrgumas võõrustajanna elusuuruses portree, mille oli regendiajastu4 stiilis maalinud Thomas Lawrence. Anne mõtles, kas see on Londoni külalistele muljet avaldama mõeldud koopia, samal ajal kui originaal asub rõõmsalt ja turvaliselt Woburnis.
Ta jõudis mademele ja sisenes järjekordsesse, ootuspäraselt suurde võõrastetuppa, mis oli seekord drapeeritud helesinise damastiga ja kaunistatud maalitud lae ning kullatud ustega. Tugitoolides ja diivanitel istus hulk naisi, hoides käes alustassidel teetasse, mille üle nad aeg-ajalt kontrolli kaotasid. Nende seas olid ka mõned ülesmukitud ja ilmselt jõude elavad mehed, kes kaasa klatšisid. Üks neist tõstis Anne’i sisenedes äratundmises pea, kuid Anne märkas seltskonna ääremail tühja tooli ja suundus selle poole, möödudes teel vanaprouast, kes katsus kinni püüda võileivataldrikut, mis kippus parajasti libisema tema lopsakatesse seelikutesse, kui Anne selle kätte sai. Proua nägu lõi särama. „Hästi püütud.” Ta hammustas võileiba. „Mitte et mulle ei meeldiks väikest niknäkki, kooki ja teed võtta, et õhtusöögini vastu pidada, aga miks me ei võiks laua taga istuda?”
Anne oli oma toolini jõudnud ja naabri suhteliselt sõbralikke avasõnu arvesse võttes otsustas, et võib sellel istet võtta. „Ma arvan, mõte on selles, et siis me ei ole paigal. Võime kõik ringi liikuda ja rääkida, kellega meeldib.”
„Noh, minule meeldib teiega rääkida.”
Kohale tõttas küllaltki rahutu perenaine. „Proua Trenchard, kui kena teist, et läbi põikasite.” Sellest võis järeldada, et Anne’i ei eeldatud kauaks jäävat, ent tema jaoks polnud see uudis põrmugi halb.
„Mul on suur rõõm siin olla.”
„Kas te meid ei tutvustagi?” Seda ütles vanadaam, kelle Anne oli päästnud, kuid hertsoginna näitas üles ilmselt vastumeelsust oma kohuste täitmise suhtes. Siis naeratas ta mõrult, mõistes, et peab seda ometi tegema.
„Kas tohin teile tutvustada James Trenchardi abikaasat?” Anne noogutas ja jäi ootama.
„Leskhertsoginna Richmond.” Perenaine ütles need sõnad ääretu lõplikkusega, nagu peaksid need iga viimse kui kahtluse jäädavalt hajutama. Tekkis vaikus. Hertsoginna vaatas Anne’i poole, oodates sobivalt kohkunud vastust, kuid kuuldud nimi oli mõjunud külalisele peaaegu šokeerivalt, kui nostalgia- ja kurbuslainet šokiks võib nimetada. Enne kui Anne kuidagi olukorda päästa jõudis, jätkas perenaine. „Nüüd lubage mul teile tutvustada proua Carverit ja proua Shute’i.” Oli ilmne, et ta oli kohale kombineerinud buketi vähem säravaid daame, keda ta kavatses suurtest ja suurepärastest kenasti lahus hoida. Kuid vanadaam ei lasknud.
„Ära napsa teda veel ära. Ma tunnen proua Trenchardi.” Vanaproua kibrutas kulmu, uurides tähelepanelikult vastasistuja nägu.
Anne noogutas. „Teil on suurepärane mälu, hertsoginna, sest enda arvates olen ma tundmatuseni muutunud, kuid teil on õigus. Me oleme kohtunud. Ma käisin teie ballil. Brüsselis, enne Waterlood.”
Bedfordi hertsoginna ajas silmad suureks. „Te olite sellel kuulsal ballil, proua Trenchard?”
„Olin.”
„Aga ma arvasin, et te alles hiljuti …” Ta sai viimasel hetkel pidama. „Pean minema vaatama, kas kõigil on olemas kõik, mis vaja. Palun vabandage mind.” Ta kiirustas minema, jättes kaks naabrit teineteist lähemalt uurima.
Lõpuks avas vana hertsoginna suu. „Ma mäletan teid hästi.”
„Kui see tõesti nii on, siis on see väga muljet avaldav.”
„Muidugi, me ju ei tundnud teineteist eriti, eks ole.” Anne tundis kortsus näos enda ees endiselt ära Brüsseli kuninganna, kes oli seal kunagi käsutanud omatahtsi.
„Ei, ei tundnud. Teil paluti mind ja mu abikaasat kutsuda ning minu meelest oli see teist väga lahke, et te meil tulla lubasite.”
„Mäletan. Minu kadunud õepoeg oli teie tütresse armunud.”
Anne noogutas. „Võimalik. Igal juhul mu tütar oli temasse kindlasti armunud.”
„Ei, ma usun, et poiss oli samuti. Olin selles tookord kindel. Meil oli hertsogiga pärast balli sel teemal põhjalik mõttevahetus.”
„Võib arvata, et oli.” Nad mõlemad teadsid väga hästi, millest jutt, kuid mis mõtet oli kõike seda nüüd enam üles soojendada?
„Peaksime jätma selle teema. Mu õde on seal. See kurvastaks teda, isegi kui nii palju aega on mööda läinud.” Anne heitis pilgu üle toa ja märkas seal väärikat daami, seljas lilla pitsiga kaetud hall siidkleit, kes ei paistnud palju vanem kui Anne ise. „Meil on vähem kui kümme aastat vahet, see on üllatav, ma tean.”
„Kas te rääkisite talle Sophiast?”
„See juhtus nii ammu. Mis tähtsust sel enam on? Meie mured surid koos mu õepojaga.” Ta vakatas, mõistes, et on ennast reetnud. „Kus on teie kaunis tütar nüüd? Sest nagu te näete, ma mäletan, et ta oli kaunitar. Mis temast on saanud?”
Anne võpatas sisemiselt. See teema tegi talle ikka veel haiget. „Sophia on surnud nagu lord Bellasiski.” Seda teavet edastades kasutas ta alati asjalikku ja käbedat tooni, et ära hoida tundepuhanguid, mida ta sõnad tavaliselt tekitama kippusid. „Vaid mõni kuu pärast balli.”
„Nii et ta ei abiellunud?”
„Ei.