mida ta vastab. „Te tundsite teda hästi. See oli lord Bellasis.”
See nimi hõljus nüüd nende vahel nagu nõiutud pistoda mõnes muinasjutus. Kindlasti ei saanud öelda, et leedi Brockenhurst oleks kaotanud enesevalitsuse, sest ta poleks seda kaotanud ka surivoodil, kuid paistis, et ta pole päriselt valmis kuulma seda nime valjult lausutuna naise suust, keda ta tundis nii hästi oma kujutluses, kuid absoluutselt mitte tegelikkuses. Tal oli vaja hetkeks hinge tõmmata. Anne’is tärkas äkki kaastunne selle kurva ja külma naise vastu, kes oli iseendaga sama järeleandmatu kui teistega. „Leedi Brockenhurst …”
„Kas te tundsite mu poega hästi?”
Anne noogutas. „Tegelikult …”
Sel hetkel ilmus välja perenaine. „Proua Trenchard, kas te ei tahaks …”
„Andestage, kallis, kuid me ajame proua Trenchardiga praegu juttu.” Ärasaatmine ei saanuks olla selgem ka juhul, kui hertsoginna asemel oleks olnud ulakas toatüdruk, kes pühib alles põrandalt tuhaebemeid, kui pererahvas õhtusöögi järel tagasi tuleb. Hertsoginna noogutas sõnatult ja taandus. Leedi Brockenhurst ootas, kuniks nad taas kahekesi olid. „Te hakkasite ütlema?”
„Vaid seda, et mu tütar tundis lord Bellasist rohkem kui meie. Brüssel oli tollal nagu sipelgapesa, täis noori ohvitsere ja paljude vanemate ohvitseride tütreid. Samuti mehi ja naisi, kes olid Londonist kohale sõitnud, et lõbust osa saada.”
„Nagu mu õde ja õemees.”
„Täpselt. Tagasi vaadates tundub mulle, et keegi ei teadnud, mis saab: kas Napoleon triumfeerib ja Inglismaa heidetakse põrmu või juhtub vastupidine ja britid võidavad. Ma ei taha õigustada, kuid see ebakindlus tekitas tormaka ja erutusest tulvil õhustiku.”
Vestluskaaslane noogutas. „Ja ennekõike pidi kõige kohal lasuma teadmine, et nii mõnigi neist kenadest, naeratavatest meestest, kes paraadväljakul au annavad, piknikul veini kallavad või oma komandöri tütrega valssi keerutavad, ei tule tagasi.” Leedi Brockenhurst ütles seda kiretul toonil, kuid hääle õrn värisemine andis tema tunded ära.
Kui hästi Anne seda mõistis. „Jah.”
„Ma arvan, et nad nautisid seda. Ma mõtlen, sealviibivad tüdrukud, nagu teiegi tütar. Hädaoht ja glamuur, sest hädaoht ongi glamuurne, kui sa oled noor. Kus ta nüüd on?”
Jälle. Teist korda sel pärastlõunal. „Sophia on surnud.”
Leedi Brockenhurst ahmis õhku: „Seda ma küll ei teadnud.” Kinnitades seega tahtmatult, et kõike ülejäänut ta teadis. Küllap olid nad Richmondi hertsoginnaga kogu loo – oletatavasti lugematuid kordi – läbi võtnud, mis selgitas leedi käitumist kuni käesoleva hetkeni.
Anne noogutas. „See juhtus üsna varsti pärast lahingut, täpsemalt öeldes vähem kui aasta pärast, nii et nüüdseks juba väga ammu.”
„Tunnen teile südamest kaasa.” Esimest korda kõneles leedi Brockenhurst toonil, milles aimus siirast soojust. „Kõik muudkui väidavad, et mõistavad, mis te läbi olete elanud, kuid mina mõistan tõesti. Ja tean, et sellest ei saa kunagi üle.”
Anne vaatas teda üksisilmi, seda kõrki matrooni, kes oli nii palju vaeva näinud, et talle kohta kätte näidata. Kes oli endaga nii palju viha tuppa toonud. Ent ometigi oli teadmine, et ka Anne on kaotanud lapse, et leedi Brockenhursti kibedate mõtiskluste nurjatu tüdruk on surnud, nende vahel midagi muutnud. Anne naeratas. „Kummaline, aga ma leian sellest lohutust. Öeldakse, et häda otsib seltsi ja võib-olla on see tõsi.”
„Ja te mäletate ballilt Edmundit?” Leedi Brockenhurst oli oma raevu unustanud ja nüüd tekitas tema palav soov kuulda midagi oma kadunud pojast lausa kohmetust.
Sellele küsimusele sai Anne vastata ausalt. „Väga hästi. Ja mitte ainult ballilt. Ta käis koos teiste noormeestega ikka meie pool. Ta oli väga populaarne. Võluv, hea välimusega, huumorisoonega …”
„Oojaa. Kõike seda ja enamgi veel.”
„Kas teil on veel lapsi?” Juba küsimise hetkel tahtnuks Anne endal keelt otsast hammustada. Ta mäletas ju väga hästi, et Bellasis oli olnud ainus laps. Ta ise oli sellest korduvalt rääkinud. „Andke andeks. Mulle meenub, et ei ole. Palun andestage mulle.”
„Nii see on. Kui meie kaome, ei jää meist kedagi järele.” Leedi Brockenhurst silus siidkleiti, pilk tühjale kaminasimsile pööratud. „Vähimatki jälge.”
Hetkeks tundus Anne’ile, et leedi Brockenhurst hakkab nutma, kuid ta otsustas sellegipoolest jätkata. Miks mitte lohutada lapse kaotanud ema, kui see on võimalik? Mis kahju sellest võis tõusta? „Te võite lord Bellasise üle väga uhke olla. Ta oli suurepärane noormees ja meeldis meile väga. Mõnikord korraldasime ise väikese balli, kuue või seitsme paariga, ja mina mängisin klaverit. Praegu kõlab see veidralt, aga nood lahingueelsed päevad olid õnnelikud. Vähemalt mulle.”
„Usun seda.” Leedi Brockenhurst tõusis. „Proua Trenchard, ma lähen nüüd. Kuid meie jutuajamine oli meeldiv. Tunduvalt meeldivam, kui oskasin oodata.”
„Kes teile ütles, et ma siia tulen?” küsis Anne talle rahulikult silma vaadates.
Leedi Brockenhurst raputas pead. „Mitte keegi. Küsisin meie võõrustajannalt, kes seal mu õega vestleb, ja ta ütles teie nime. Olin uudishimulik. Olime nii sageli rääkinud teist ja teie tütrest, et tundus olevat vale jätta kasutamata võimalus rääkida teiega. Aga ükskõik, näen nüüd, et eksisin. Ja mul oli hoopis suur rõõm rääkida Edmundist kellegagi, kes teda tundis. Te tekitasite minus tunde, et kohtasin teda jälle, nägin teda oma viimastel elutundidel tantsimas, flirtimas ja lõbutsemas, ning mulle meeldib selle peale mõelda. Ma tahan selle peale mõelda. Niisiis ma tänan teid.” Pooleldi leinavärvilisena selles rõõmsalt kirevas rahvahulgas, liugles ta vestlusringide vahelt uhkelt minema.
Tema lahkumist nähes tuli Bedfordi hertsoginna tagasi. „Taevakene. Pean ütlema, et mul polnud mingit põhjust teie pärast muretseda, proua Trenchard. Te olete ilmselgelt sõprade hulgas.” Need sõnad olid sõbralikumad kui hääletoon.
„Mitte just sõprade, aga meil on ühiseid mälestusi. Ja nüüd pean ka mina lahkuma. Mul on nii hea meel, et sain tulla. Suur tänu.”
„Tulge jälle. Ja järgmisel korral võite meile rääkida sellest kuulsast vastuvõtust enne lahingut.”
Kuid Anne teadis, et rääkida tollest ammu möödunud õhtust kellegagi, kel sellega isiklik side puudub, ei paku talle rahuldust. Vana hertsoginnaga rääkimine oli olnud elamuslik, ja sama kehtis isegi tema piredama õe puhul, sest nad mõlemad olid tolle õhtuga seotud. Kuid arutada neid asju päris võõraga – see ei pakkunud eriti midagi. Kümne minuti pärast istus ta juba oma tõllas.
Eatoni väljak oli võib-olla suurem kui Belgrave’i väljak, kuid hooned olid karvavõrra vähem uhked, ja ehkki James oli kindlasti tahtnud kolida mõnda suurejoonelisse elamisse just viimase ääres, oli ta naise soovile järele andnud ja asunud veidi väiksemasse. Tegelikult olid muidugi ka Eatoni väljaku hooned igavesti võimsad, kuid Anne’ile siin sobis. Õigust öelda lausa meeldis, ning ta oli tõsiselt vaeva näinud, et toad kenad ja meeldivad välja näeksid, olgugi et nad ei olnud nii glamuursed, kui James oleks soovinud. „Mul on suurejooneline maitse,” tavatses ta öelda, kuid seda maitset Anne ei jaganud. Ent nüüd oli ta kõndinud läbi jaheda ja halli eeskoja, naeratades teenrile, kes ta sisse lasi, ja astunud trepist üles, ilma et miski ümbritsevas keskkonnas talle vastu oleks hakanud. „Kas peremees on kodus?” küsis ta teenrilt, kuid ei, nähtavasti ei olnud James veel tulnud. Küllap tormab viimasel hetkel sisse, parasjagu selleks ajaks, et riideid vahetada, ja Anne peab lükkama nende jutuajamise hilisõhtusse. Sest jutuajamine tahtis pidamist.
Nad õhtustasid vaid poeg Oliveri ja tema naise Susani seltsis, kes elasid nende juures, ning õhtu kulges sujuvalt. Esimesel korrusel asuvas suures söögitoas istudes rääkis ta neile Bedfordi hertsoginna teejoomisest. Hilistes neljakümnendates ülemteener Turton serveeris neile kahe teenri abiga toite, mis Anne’i silmis oli neljainimeselise laudkonna puhul ilmne liialdus, kuid see oli