valu ei vähenenud, ükskõik kui palju aastaid mööda läks. „Ma tean, et tuleb endale sisendada, et armastame kõiki oma lapsi ühevõrra, aga see on raske.”
Hertsoginna kõkutas naerda. „Ma isegi ei proovi. Mõnesse oma lapsesse olen ma väga kiindunud, enamiku ülejäänutega üsnagi heal jalal, kuid kaks on sellised, keda ma lausa ei salli.”
„Kui palju teil neid on?”
„Neliteist.”
Anne naeratas. „Oh taevas. Richmondi hertsogkond võib muretu olla.” Vana hertsoginna naeris jälle. Kuid ta võttis Anne’i käe ja surus seda. Veider, aga ta ei olnud Anne’ile vastumeelt. Nad olid mõlemad selles ammuses loos oma positsioonile vastavat rolli mänginud. „Mäletan mõnd teie tütart tollest õhtust. Üks neist paistis Wellingtoni hertsogi suur lemmik olevat.”
„On praegugi. Georgiana. Nüüd on ta leedi de Ros, ent kui Wellington ei oleks juba abielus olnud, siis ma kahtlen, kas ta oleks jätnud juhust kasutamata. Pean nüüd minema. Olen liiga kauaks siia jäänud ja see maksab mulle kätte.” Ta ajas ennast kepi abil raskelt jalule. „Proua Trenchard, mulle meeldis meie jutuajamine, see oli kena meenutus põnevamatest aegadest. Kuid see vist ongi selle võta-kätte-pane-ärateejoomise suurim eelis. Võime minna siis, kui tahame.”
Enne lahkumist oli tal veel midagi öelda. „Kullake, ma soovin teile ja teie perekonnale kõike head. Ükskõik, kes millisel poolel kunagi oli.”
„Samad sõnad teilegi, hertsoginna.” Anne oli püsti tõusnud ja jälgis, kuidas muldvana peeriproua tasapisi ukse poole läks. Siis vaatas ta ringi. Toas leidus tuttavaid naisi, kellest mõni viisakust üles näidates talle noogutas, kuid Anne teadis ühtlasi, kui vähene on nende huvi tema vastu, ega tõtanud seda kasutama. Ta naeratas vastu, tegemata sammugi nende suunas. Suure võõrastetoa kõrval oli teine, väiksem, mis oli drapeeritud helehalli damastiga, ja sellest edasi pildigalerii või pigem lihtsalt tuba, kuhu olid üles riputatud maalid. Anne jalutas sinna ja imetles pilte. Marmorist kaminasimsi kohal rippus kena Turner. Anne mõtiskles hajameelselt, kui kauaks on ta kohustatud jääma, kui üks hääl teda ehmatas.
„Teil oli mu õega palju rääkimist.” Anne pööras ringi ja nägi naist, kellele vana hertsoginna oli osutanud kui lord Bellasise emale. Anne küsis endalt, kas ta on seda hetke ette kujutanud. Ilmselt oli. Brockenhursti krahvinna seisis püsti, käes alustass ja sellel vastav teetass. „Ja nüüd mulle tundub, et ma mõistan, miks. Meie võõrustaja ütles, et te viibisite tol kuulsal ballil.”
„Viibisin, leedi Brockenhurst.”
„Siis olete minuga võrreldes eelisolukorras.” Leedi Brockenhurst oli läinud tühjade toolide juurde suure akna juures, kust avanes vaade Belgrave’i väljaku lehevaibaga kaetud aiale. Anne võis näha, kuidas üks lapsehoidja kesksel muruplatsil oma kahe hoolealusega siivsalt mängis. „Kas ütleksite mulle oma nime, sest siin pole kedagi, kes meid tutvustaks?”
„Ma olen proua Trenchard. James Trenchardi abikaasa.”
Krahvinna jäi talle otsa vaatama. „Mul oli siis õigus. See olete teie.”
„Olen meelitatud, kui te minust kuulnud olete.”
„Muidugi olen.” Krahvinna ei lasknud välja paista, on see hea või halb. Saabus teener vaagnaga, millel oli tillukesed munavõileivad. „Kardan, et need on liiga isuäratavad, et ära öelda,” ütles leedi Brockenhurst, võttis kolm võileiba ja ladus taldrikule. „Minu meelest on imelik sellisel kellaajal süüa, kas pole? Oletan, et kui õhtusöögiaeg kätte jõuab, siis me sööme ka seda.”
Anne naeratas midagi ütlemata. Tal oli tunne, et teda kavatsetakse küsitleda, ja see tunne ei petnud teda. „Rääkige sellest ballist.”
„Küllap olete hertsoginnaga sellest juba palju rääkinud?”
Kuid leedi Brockenhurst ei lasknud ennast eksitada. „Miks teie Brüsselis olite? Kuidas te mu õde ja tema abikaasat tundsite?”
„Ei tundnudki. Mitte sel moel. Härra Trenchard oli Wellingtoni hertsogi varustusülem. Ta tundis Richmondi hertsogit pisut kui Brüsseli kaitsepiirkonna ülemat, kuid see oli kõik.”
„Andestage, kullake, aga see ei seleta päriselt teie viibimist tema abikaasa vastuvõtul.” Krahvinna Brockenhurst oli kahtlemata olnud väga ilus naine, kui ta hallid juuksed veel blondid olid ja kortsus nahk alles sile. Tal olid kassilikud, elavad näojooned, selged ja ärksad, Amori suujoon ja terav pizzicato-kõlaline kõnemaneer, mis tema nooruses võis mõjuda väga võluvalt. Millegi poolest sarnanes ta oma õega, ka teda ümbritses suursugune atmosfäär, kuid tema sinakashallides silmades kumas kurbus, mis tegi ta Richmondi hertsoginnast ühtaegu kaastundlikumaks ja distantsihoidvamaks. Anne muidugi teadis tema kurbuse põhjust, kuid mõistetaval põhjusel ei tahtnud seda puudutada. „Olen uudishimulik. Olin ikka kuulnud teist räägitavat kui Wellingtoni hertsogi peavarustajast ja tema naisest. Teid siin nähes imestasin, kas mind on valesti informeeritud ja teie positsioon oli siiski erinev sellest, mis mulle räägiti.”
See oli jäme ja alandav ning Anne teadis hästi, et peaks ennast solvatuna tundma. Iga teine oleks tundnud. Kuid kas leedi Brockenhurst eksis? „Ei. Teid informeeriti täiesti õigesti. See, et me tol 1815. aasta õhtul külaliste hulgas olime, oli imelik, kuid meie elu on vahepeal muutunud. Sõja järel on härra Trenchardi asjad ülesmäge läinud.”
„Ilmselgelt. Kas ta vahendab ikka toidukaupa? Ta peab sel alal väga kompetentne olema.”
Anne ei olnud päris kindel, kui palju sellest oli mõeldud teda üles ärritama. „Ei, ta loobus sellest ning hakkas härra Cubitti ja tema venna äripartneriks. Kui me pärast lahingut Brüsselist tagasi tulime, otsisid Cubittid investoreid ja härra Trenchard otsustas neile appi minna.”
„Suur Thomas Cubitt? Taevas hoidku. Oletan, et ta sellal ei olnud enam laevapuusepp?”
Anne otsustas lasta pingel sumbuda. „Selleks ajaks, kui ta härra Trenchardiga kohtus, tegeles ta kinnisvaraarendusega ja tema vend William hankis raha Londoni Instituudi ehituseks Finsbury Circusele. Trenchard pakkus abi ja neist said partnerid.”
„Mäletan selle avamist. Meie meelest oli see suurepärane.” Kas ta pilkas? Oli raske öelda, kas leedi Brockenhurst kõneleb siirast vaimustusest või manipuleerib Anne’iga mingil eesmärgil.
„Seejärel töötasid nad koos Tavistocki väljaku kallal …”
„Meie võõrustaja äiale.”
„Osalisi oli mitu nagu tavaliselt, kuid kadunud Bedfordi hertsog oli tõepoolest üks peamisi investeerijaid.”
Leedi Brockenhurst noogutas. „Mäletan hästi, et see osutus väga edukaks. Ja siis, ma oletan, järgnes Belgravia, Westminsteri markiile, kes peab tänu Cubittidele – ja nagu ma nüüd aru saan, teie mehele – olema rikkam kui Kröösus ise. Siis on teil asjad tõesti hästi läinud. Kujutan ette, et olete neist majadest, nagu see, üsna tüdinud. Härra Trenchard on neid kahtlemata nii palju ehitanud.”
„Kena on näha, kuidas neis elatakse, kui tellingud ja tolm on ära koristatud.” Anne püüdis vestlust normaalsemale rajale juhtida, kuid leedi Brockenhurst jätkas vanas vaimus.
„Vaat kus lugu,” ütles ta. „Teie olete siis see uue ajastu inimene, proua Trenchard.” Ta naeris lühidalt ja kutsus end siis korrale. „Loodan, et ma ei solvanud teid.”
„Mitte sugugi.” Anne sai väga hästi aru, et teda provotseeritakse, ja seda tõenäoliselt põhjusel, et leedi Brockenhurst teadis kõike oma poja kuramaažist Sophiaga. Muud põhjust ei saanud olla. Ta otsustas asja kiirendada ja oma küsitlejat üllatada. „Teil on õigus, et härra Trenchardi hilisemad triumfid ei selgita meie kohalviibimist tol õhtul ballil. Sõjaväevarustajal ei ole tavaliselt võimalust kirjutada oma nimi hertsoginna tantsukaardile, kuid me käisime läbi teie õe soosikuga ja tema korraldas nii, et saime kutsed. See kõlab häbematult, kuid lahingutegevuse vahetus läheduses asuvas linnas ei kehti samad reeglid kui rahuajal mõnes Mayfairi5 võõrastetoas.”
„Kindel see.