oma teadmiste ja mõttekäikude puudulikkusest, aitab leida üles lüngad oma teadmistes või nende esitamise oskustes. Üldjuhul saab inimesele alles siis midagi kindlalt ning üksikasjalikult selgeks, kui ta omandab oskuse oma teadmisi terviklikult ning loogiliselt seostatuna ka kellelegi teisele selgeks teha. Piltlikult öeldes: kui suudate oma vanaemale selgeks teha, mis on karistusõiguse mõte, siis järelikult olete ka ise sellest lõpuks aru saanud. Lisaks loob selline vastastikku selgituste jagamine eeldused paremaks tööalaseks suhtlemiseks inimestega. Seadused kirjutavad politseinikule ette kohustuse selgitada inimestele erinevaid õigusliku tähendusega asjaolusid – kui tulevane politseinik on juba koolis õppides omandanud oskuse asju teistele arusaadavalt selgitada, siis saab ta selgitamiskohustuse täitmisega ka tööl hakkama.
Et õppimine oleks tulemuslik ja õpitav ka meeles seisaks, on oluline seostada õpitavat oma tulevase tööga, oma eluga, enda edukusega tulevikus – kui õpitakse ainult järgnevaks koolitunniks või arvestuseks/eksamiks, siis unustatakse vajalikud tarkused üsna kiiresti pärast koolitunni või arvestuse/eksami möödumist. Kui õpitakse häälestatusega* „kõiki neid tarkusi on mul vaja hiljem tööl teada, kogu töise elu jooksul kasutada”, siis jäävad teadmised mällu paremini ning kauemaks ajaks püsima.
KOKKUVÕTTEKS. Tuleb kuulata ja jälgida tunnis toimuvat tähelepanelikult; tuleb panna oma konspekti kirja kõik olulisemad mõisted, mõtteavaldused ja – skeemid ning lühimärkmetena nende sisu selgitavad elulised näited; ülesannete/kaasuste lahendamisel tuleb teadvustada endale kõigepealt ülesande/kaasuse sisu ja eluline probleem, mis vajab õiguslikku lahendamist; tuleb veenduda, kas õpetaja esitatud küsimused on sisult adekvaatselt arusaadavad – kui ei ole, tuleb paluda õpetajal selgitada veel kord esitatud küsimuste sisu ja mõtet; oma arvamuste kujundamisel ja avaldamisel tuleb toetuda alati seaduse tekstile, konkreetsete õigusaktide konkreetsetele sätetele või Riigikohtu konkreetsetes kohtulahendites välja öeldud seisukohtadele.
* teadvustama осознать, осознавать
* Kui tavainimesed ja tihti ka ametnikud ise kasutavad ühe või teise ametniku nimetamisel väljendeid „politseinik” ja „piirivalvur”, siis Politsei ja piirivalveseaduse kohaselt nimetatakse kõiki ametnikke, kes töötavad Politsei- ja Piirivalveameti üksustes, politseiametnikeks; Politsei- ja Piirivalveametit peab seadus politseiasutuseks ja ülesandeid, mida see asutus peab täitma, nimetab seadus politseiülesanneteks; teenistust Politsei- ja Piirivalveameti üksustes nimetab seadus politseiteenistuseks – seega ei tee seadus vahet, kas konkreetne ametnik täidab tavamõistes piirivalvurile või politseinikule omaseid ülesandeid, kas ametnikul seljas olev vormiriietus on rohelist või sinist värvitooni: seaduse järgi on kõik „politseiametnikud” ehk kõik on „politsei”, mistõttu ka selles õpikus kasutatakse edaspidi kõikvõimalike ametnike puhul, sõltumata nende ülesannete ja tegevuste iseloomust, väljendeid „politseinik” ja „politseitöö”.
* sekkuma, õigus sekkuda вмешаться, вмешиваться; право вмешиваться
* konarlik нескладный
* ebamäärane неопределённый, смутный, неясный
* kimbatus недоумение
* säte, seaduse säte, sätestama положение, положение закона; предписать
* meel, meeled, nägemismeel чувство, чувство зрения
* vihjama, vihjamisi намекнуть, с намёком
* äsja väljaöeldud только-что высказанное
* lünk, lüngad teadmistes пробел, пробелы в знаниях
* ladus, ladus kõne складный, складная речь
* häälestatus настроенность
2. peatükk
ÕIGUSE OLEMUS JA KARISTUSÕIGUSE
ÜHISKONDLIK TÄHTSUS
Karistusõiguslike reeglite õppimiseks, nende sisu paremaks mõistmiseks on hea, kui õppija mõistab ühiskonna* elu õiguslikku korraldust* – ehk kui õppija saab aru, mida õigus sisuliselt endast kujutab* ning millist rolli ühiskonna toimimise seisukohast õigus, sealhulgas karistusõigus, mängib*. Käesoleva peatüki mõtteks* ongi anda ülevaade õiguse, sealhulgas karistusõiguse sisulisest olemusest ja tähtsusest ühiskonnas. Kuigi õppekorralduslikult eelneb karistusõiguse üldosa teemade õpetamisele õppeaine „Sissejuhatus õigusesse”, milles õiguse üldiseid tunnuseid ning põhifunktsioone juba käsitletakse, aitab alljärgnev peatükk neid karistusõiguse teemadega siiski juba konkreetsemalt seostada ning lahti mõtestada*, või veelgi täpsemalt väljendudes: alljärgnev aitab selgemini aru saada, miks karistusõigus üldse olemas on, kuidas ta teiste õigusvaldkondadega seotud on, kuidas ta kogu ühiskonna ja selle üksikliikmete ehk inimeste elu ning tegemisi mõjutab.
2.1 Õiguse olemus 4
Inimene ei saa elada üksinda – ei ole võimalik oma elu ära elada nii, et ei suhtle teiste inimestega. Ellujäämise ja enam-vähem talutavate* elamistingimuste saavutamise nimel on inimesed ajaloo algusest saadik elanud koos rühmadena. Rühmana, hulgakesi* koos oli lihtsam ellu jääda ja igapäevast elu korraldada – keegi käis looduses toidu jahil, keegi ehitas samal ajal eluaset, keegi valmistas majapidamisesemeid, keegi valvas kodu ja hoidis selle soojana, tegeles lastega ja hooldas vanureid jne (üksi kõike teha ei jõua ja igaüks ei ole ka võimeline kõiki eluks tarvilikke asju valmistama ning tegema). Ei pea olema ajaloo-, antropoloogia- või psühholoogiaprofessor, et taibata* miks inimesed on läbi aegade* koos elanud. Mida raskemad on elamistingimused, mida ohtlikum on ümbritsev keskkond, seda suurem on vajadus elada koos teiste inimestega, tegutseda ühiselt nii söönuks saamise, kodu olemasolu, laste kasvatamise kui ka üksteise kaitsmise nimel*. Üheskoos on kergem raskusi ületada ja isegi rõõmu on koos rõõmsam tunda. Tänapäeval, mil kõike eluks vajalikku ei pea ise tegema, mil keegi on juba korterid ja majad valmis ehitanud ja poest saab peaaegu kõike osta, võib pealiskaudsele* inimesele jääda mulje, et üksi on võimalik vägagi hästi eksisteerida. Jah, inimene võib ju elada omaette, aga tal on naabrid, ta peab tööl, poes, arsti juures käima, liiklema teedel ja tänavatel jne. Seega puutub ka eraklik* inimene paratamatult teiste inimestega