Karistusõiguse üldosa kutseõppele. Õpik. Urmas Krüger

*. Kui keegi mingit reeglit rikub, siis reageerib ülejäänud kogukond vastavalt reegli tähtsusele rikkuja suhtes üht- või teistviisi hukkamõistvalt. Sarnane toimemehhanism puudutab ka korporatiivseid* kooslusi – nendegi liikmeskond peab oluliseks mingeid ühiseid väärtusi, tegevusi ja käitumistavasid ning isik, kes nende vastu eksib, saab ülejäänud korporatsiooniliikmete moraalse halvakspanu osaliseks. Kuid lisaks moraalsetele tõekspidamistele ja mõjujõule sisaldavad korporatiivsed suhted veel ka kirjalikku normatiivset regulatsiooni – igas korporatsioonis on enamasti oma põhikiri või muu dokument, milles kehtestatakse korporatsiooniliikmetele kindlad käitumisreeglid ning sanktsioonid* ühe või teise reegli vastu eksimisel.

      Kogukonna reeglid, n-ö kirjutamata normid (tavanormid) soovitud ja keelatud käitumise ning eksimuste karistamise kohta kehtivad ainult kogukonna siseselt. Seetõttu on inimkäitumise selline sotsiaalne reguleerimine tulemuslik vaid piirkondades, kus ajalooliselt elab ja tegutseb kõigest üks ja ühise arengutaustaga kogukond. Samane on lugu ka korporatiivsete ühendustega – ühe korporatsiooni reeglid on korporatsioonisisesed ja reguleerivad vaid korporatsiooni liikmete käitumist. Kui aga ühte piirkonda on koondunud elama ja tegutsema mitmeid erineva taustaga kogukondi (inimrühmi) ning erinevaid korporatsioone, siis kuhjub kokku palju eluviise ja huvisid, mis kohati üksteisele vastanduvad. Sellises olukorras võetakse üldise korra tagamiseks, konfliktide vältimiseks ja kokkupõrgete minimeerimiseks appi ühiskonna elu, erinevate võimalike suhete, õiguslik reguleerimine – reeglid kehtestab juba riik, kes tagab enda loodud regulatsiooni toimimise vajadusel oma sunnivõimuga (kohtute, politsei, muude riigiasutuste ja ametnike abiga).

      Alati on olemas inimesi, kes kehtestatud reeglite vastu eksivad, neid tahtlikult või kogemata rikuvad. Reeglid ise on oma sisult ja ühiskondliku tähtsuse poolest erinevad, mistõttu on erineva kaalukuse ja ühiskondliku mõjuga (erineva ohtlikkusega ning tagajärjetõsidusega) ka nende rikkumised. Sellest tulenevalt ei reageeri riik automaatselt iga rikkumise peale, ei sekku inimestevahelistesse probleemidesse/konfliktidesse mitte igakord, vaid teeb seda valikuliselt. Isegi kui riik sekkub, ei tee ta seda kõigi sekkumisjuhtumite korral ühelaadselt* ja ühese intensiivsusega – sekkumise vahendid, nende hulk ja kasutamise jõulisus on erinevate juhtumite korral erinevad ning sõltuvad ennekõike rikkumise enda iseloomust, rikkumise kahjulikkusest ühiskonnale ja selle olulisematele väärtustele. Kõige selle juures peab aga riik selgelt ja inimestele arusaadavalt määratlema ning neile teada andma, mis on need väärtused, mis on olulised nii üksikisikute, aga ka ühiskonna kui terviku jaoks ning mille püsimise eest peaks ideaalis hoolitsema iga inimene, kuid mille olemasolu ja säilimise eest kannab üldvastutust ennekõike just riik. Nende oluliste väärtuste kaitseks on välja kujunenud või loodud karistusõigus*.

      Kuna igas elu- või inimsuhete valdkonnas esineb kõrvuti vähemoluliste teemadega ka väga olulisi teemasid, mis vajavad tugevdatud tähelepanu, ja väärtusi, mida tuleks hoolikamalt kaitsta, siis puudutab karistusõiguslik regulatsioon mingil määral pea kõiki riigi toimimise, ühiskondliku elu ja inimtegevuse valdkondi. Milles seisneb siinkohal karistusõiguse toimimise loogika? Karistusõiguslikud normid määratlevad ära need rikkumised, mis riigi (demokraatlikus riigis rahva esinduskogu ehk parlamendi ehk Eestis Riigikogu) arvates kujutavad endast suuremat ohtu ühiskonna jaoks olulistele väärtustele. Karistusõigus kehtestab karistused või muud riikliku sunnijõuga tagatud mõjutusvahendid neid rikkumisi toimepannud isikutele. Ja nagu öeldud, selliseid rikkumisi võib esineda kõigis eluvaldkondades – inimeste igapäevases suhtlemises, liikluses, poliitikas, majanduses, tervishoius, looduskasutuses jne. Rikkumisi, mis on arvatud karistusõiguse regulatsiooni sfääri, nimetatakse süütegudeks*.

      Süüteo mõiste legaaldefinitsioon* on tuletatav Karistusseadustiku § 3 lõike 1 tekstist, kus on öeldud, et „Süütegu on käesolevas seadustikus või muus seaduses sätestatud karistatav tegu”. Seega seadus määratleb süüteo kui teo, mille eest karistatakse – isikut, kes paneb toime süüteo, ootab ees karistus*. Siinkohal on edasise ainekäsitluse huvides hea, kui õppijad võtaksid kohe teadmiseks, et sõna „karistus” kasutatakse juriidilises mõttes reeglina ainult ja ainult süütegude kontekstis*. Seda teadmist läheb konkreetsemalt tarvis siis, kui tuleb juttu isiku korduvkaristamise keelust.