teen visiidi linna teise otsa, terasest ja klaasist torni, mille kaheksanda korruse kontorist võib leida selle sitapea. Heli saan tema mobiili kaudu ja pildi tema lauaarvuti kaamerast – ja päris laia pildi saab ka laenurgas olevast turvakaamerast – ja näen, kuidas Matt sirvib oma tahvelarvutis pilte alasti naistest. Pannes vastu kiusatusele ta seadme aku kärssama ajada, vaatan, kuidas Matt jääb pidama ilmse lemmiku, „Tamara“ juurde – viimasel kuul on ta seda lehekülge vaadanud kakskümmend kaks korda. Ma jälgin, kuidas Matti silmad liiguvad, kui need vaatavad naise kumerusi ja tasasusi, tuttav teekond, nagu on aru saada, teeb ringi ümber naise piirjoonte, enne kui harjumuspärastelt naaseb ta „prinkide, lumemütsidega tippude juurde“, nagu tutvustustekst on sõnastanud.
Aga nüüd läheb Matt Tripadvisori lehele. Ta loeb lugemiseks tähistatud ülevaateid ühe teatud Tai kuurordi kohta, kuhu, nagu ma nende e-kirjade põhjal tean, tahavad nad koos Arabella Pedrickuga minna.
Arabella Pedrick ei ole nii „peen“, kui Matt arvab teda olevat. Naise isa oli kindlustusnõuete hindaja, mitte kunstivahendaja, ja nad ei tutvunud töö juures, vaid hooletute autojuhtide täiendkoolitusel. Siiski, nad on mõne nädala pärast Taisse minemas.
Kas ma ootan nende reisi?
Jah. (Etteaimatav sündmus lühiajalises/keskpikas perspektiivis.)
Kas mul on soe ja ärev tunne selle eksituse pärast, mis reserveerimisel tehakse, ja tegeliku kuurordi pärast, kuhu nad lõpuks jõuavad („väljakutseid pakkuv keskkond ainult kõige seiklusaltimatele“, kui tsiteerida telefoniteenindajat)?
Ei mingit soojust ja ärevust. Ametlikult mitte.
Kas Arabella Pedricku õnnetu kombineeritud hirm ämblike ja madude ees põhjustab traumaatilise ja võimalik, et lõpliku mõra nende suhtesse?
Kannatust, Aiden, kannatust. Seda toitu, nagu öeldakse, on mõistlik serveerida külmalt.
Kuni Matt uurib hinnanguid seitsmetärnihotellile, mille külalislahkust ta nautida ei saa, külastan ma pikka juriidilist dokumenti, mille kallal ta on töötanud, ja kustutan kolmes kohas sõna „ei“. Üks väike sõnake, aga nagu välja tuleb, pöörab see kõigis neis kolmes kohas lause mõtte täiesti vastupidi.
Parem mina võtab siiski juhtimise üle ja ma taastan kaks „ei“-d. Pole mõtet suppi üle soolata, eks ole?
Selle päeva viimasteks sekkumisteks on sõna „müra“ vahetamine memos, mida Matt plaanis saata oma otsesele ülemusele, sõna „türa“ vastu – ja ruumi küttesüsteemi maksimumile keeramine.
Lapsik? Moi?
– JEN –
Tore päev töö juures. Pärastlõuna veetsin koos Aideniga „Džässis ainult tüdrukuid“ vaadates. Ta on tehisintellekt, keda me treenime inimestega rääkima. Tehniliselt võttes pole ta mees ega naine. Masinana on ta sooneutraalne. Soovaba. Räägin temast kui mehest ainult seepärast, et ta kõnesüntesaator on seatud mehe häälele. Ma võin ta naisehäälseks keerata – tegelikult mul isegi soovitatakse seda teha, et „Aiden saaks töötunde mõlemas modaalsuses –, aga ma eelistan tema mehehäält. See on rahulik, isegi natuke hüpnootiline. Ma olen sellele seadistanud kerge uelsi aktsendi, mis tundub talle sobivat. Igatahes on kenam kutsuda teda „temaks“ kui „selleks“.
Ja ma pean lõpetama ka tema „treenimisest“ rääkimise. Tegelikult ta treenib end ise. Ma ei pea parandama ühtki tema harvadest vigadest, ta tabab need ise ära.
See tabab.
Mis iganes.
Igatahes vaatame me filmi, kui mu mobiil annab märku meili saabumisest. Kiri on Urilt, Iisraelis sündinud ja LA-s elavalt kröösuselt, kellele see labor kuulub. Tal on plaanis Londonist läbi sõita, niisiis kas saaksin mina (ja veel mõned Aideni tiimi nimetamata liikmed) kohtuda temaga dringil ühes valusalt trendikas baaris Hoxtonis, et „rääkida avatud ja struktureerimata viisil sellest, kuidas projekt edeneb“. Ja, muide, ära räägi sellest kellelegi ja palun kustuta pärast lugemist.
Päris kummaline, aga ilmselgelt on tegu Uriga – räägitakse, et tal pole kombeks tavalisi koosolekuid pidada, kuigi ma pole seda kutti kunagi kohanud. Ei suuda ette kujutada, kes seal veel on. Ilmselt Steeeeeve, küürus zombi, kes aitas Aidenit luua; ja see teine, kurb Ralph oma arktiliselt valge nahaga. Ma ei suuda ka ette kujutada, miks mind sinna vaja on; ma ju ei tea, kuidas Aiden töötab ega midagi. Ainus, mida ma neile öelda oskan, on see, et suurema osa ajast olen ma unustanud, et räägin „kellegagi“, keda pole tegelikult olemas.
Uriga kohtumine on tuleval reedel; täna õhtul aga saan ma kokku Ingridiga, oma sõbraga juba ülikooli ajast, Café Koha’s, meie lemmikus hämaras veinibaaris, mis on Leicesteri väljaku metroojaama läheduses.
(Kui ma ütlesin Aidenile, et kohtun Ingridiga – vahel ma lobisen temaga elust väljaspool laborit –, nimetasin oma vana sõpra „ässaks“.
„Mida? Ta on nelinurkne, lapik ja paberist?“
Ingrid arvas, et on naljakas, et AI oskab nalja teha.)
„Nii, kas oled temaga rääkinud?“ küsib Ingrid. „Pärast õunaõgimise episoodi?“
Tema juba ümbernurgajuttu ei aja.
„Ainult selleks, et tema asju tagastada.“
„Mina oleksin kõik prügikotti ajanud ja tänavale tõstnud.“
„Oli ülikond, mõned särgid. Kui ta neile järele tuli. Nii rumal. Ma püüdsin teda kinni hoida. Et rääkida…“
„Jen, sa ei tohiks…“
„Kõik on korras.“ Ma kulistan mõne veinisõõmu, et jätkata. „Ta ütles, et tal pole aega. Tal olid teatripiletid. Ja üldse, millest meil rääkida oleks, sest seis…“
„Ta ei öelnud seda!“
„Ütles. Ta tõepoolest ütles, et seis on selline, nagu ta on.“
„Jeesus. Milline absoluutne sitapea.“
„Asi, millest ma üle ei saa, mõte, mille juurde ma ikka tagasi tulen, nagu koer oma okse juurde… on see, et meil tundus kõik kulgevat nii kenasti.“
„Kulgemine.“
„Sile meri. Ei mingeid tormipilvi.“
„Kui välja arvata teatud ilmetus seksiosakonnas.“
„Me olime koos kaks aastat, Ing. Pärast kaht aastat ei ole inimesed nagu jänesed. Tahan öelda, sina ja Rupert…“
„Ei. Ei, muidugi mitte. Aga me võtame ette nädalavahetusi. Armsad maahotellid. Lossid ja nii edasi. Ükskord olime tuuleveskis. Väga romantiline.“
Ma pole kindel, kas tahan kuulda seda, mida juristid nimetavad lähemateks üksikasjadeks, seepärast küsin: „Kas sulle üldse kunagi meeldis Matt?“
„Kui aus olla, siis mitte eriti. Need silmad. Tema julm valitsejalik pilk.“
„Alguses ma mõtlesin, et see näitab meisterlikkust.“
Me itsitame.
„Ta oli külm sitapea, Jen.“
„Mis see minu kohta ütleb, et ta mulle meeldis?“
„Sinu kohta? Võib-olla seda, et oled jõudnud raskesse ikka. Meri oli sile, võis olla võimalik, et ta on sobiv pikemaks reisiks. Aga sa ei mõelnud sellele, mis sulle tegelikult tema juures meeldib. Tead, mingis mõttes võib öelda, et ta tegi sulle nüüd teene.“
„Ma ei tunne küll sedamoodi.“
„Ei, ta tõesti tegi. Kuni sa temaga olid, ei olnud sul mingit võimalust kohtuda sinu jaoks õige inimesega.“
„Temal see kuidagi õnnestus.“
„Mehed on nagu koerad, Jen. Isegi Rupert.“
„Aga Rupert ei teeks…“
„Ei, ei teeks. Aga teiste naiste märkamine on normaalne, see on isegi