ÕNN. Romantiline põnevik tehisintellektist. P. Z. Reizin

kas hüppame kõrvalmajja ühele kiirele joogile?“

      „Koos ostudega?“

      „Tagasi ma neid küll ei pane!“

      Minu arust oli ta päris naljakas, see Toby Waters – pärisnimi Daryl Arthur Facey – ja mina isiklikult oleksin kuulanud ta naljalugusid sõubisnisist õhtu otsa. Mind tõmbavad lood lavast ja ekraanist, teatraalsed tüübid; nende nutikad väiksed trikid ja võtted lummavad mind.

      Üks mu lemmiklugusid on suurest Austraalia esinejast ja ümberkehastujast Barry Humphriesist, kelle tegelane Dame Edna Everage triumfeeris Londoni Kuninglikus Teatris Drury Lane’il kaheksakümnendatel. Ühel õhtul, etenduse lõpu poole, kui Dame Edna viskab igas suunas oma tunnusmärgiks olevaid gladioole – tagantkäeviskega saab ta pihta esimesele rõdule –, sihib ta ühe kõige kõrgema looži poole lava kõrval. Sealne meessoost pealtvaataja tõuseb, et lendavat õit haarata, kuid selle poole sirutudes kaotab ta kuidagi tasakaalu ja komistab üle ääre. Kaks tuhat pealtvaatajat ahmivad õhku – mõned hüppavad püsti – samal ajal, kui mehe naissoost kaaslasel õnnestub tal jalgadest haarata, nii et mees jääb pea alaspidi kuristiku kohale rippuma.

      Kogu saal on kära täis – nii kõrgelt kukkumine oleks elumuutev, kui mitte fataalne sündmus –, kuni üks teise järel märkavad nad Dame Ednat täiesti rahulikuna laval, nägu kõige laiemal naerul. Ärevus muutub aegamööda lõbususeks, mis jõuab tasapisi kõigini, kui „pealtvaataja“ tagasi ohutusse paika tõmmatakse. Mõned kohalolnud väidavad, et see oli parim üllatusetteaste, mida nad on eales näinud. Ja kui rahvas on piisavalt maha rahunenud, toob Dame Edna kuuldavale oma tapva repliigi:

      „Kas poleks vaimustav, mu hunnitud, kui see juhtuks igal õhtul?“

      Nüüd, sobivas kõrtsis, mille nimeks The Salutation, ei ole lugu, millega Toby Jeni kostitab, päris sama eepiline – arvestades, et selles on plahvatav lamp Elstree TV-stuudios –, aga kui te oleksite seal, ja Toby oli, ja ta oli just kuuldavale toomas oma repliiki – „Takso Philile?“ –, oli valguse kadumine just sel hetkel, mil ta kadus, lihtsalt naljakas, sest…

      Noh, tegelikult pole see tähtis.

      Jen ei ole võlutud.

      Jah, ta naeratab, aga mitte sisemiselt. (Mis naljakas asi masinal kirjutada, kuid ma usun, et see on tõde.) Kuna ma tunnen teda hästi, saan ma aru, et see naeratus on võlts. See on väsinud.

      Mees räägib tööst salvestusstuudios – viis tuhat naela selle eest, et öelda „Allahindlus algab teisel jõulupühal“ –, ta räägib sellest, kuidas ta on peaaegu jõudnud nende näitlejate maagilisse seltskonda, keda otsitakse nende oskuse tõttu veenvalt aevastada hästi tasustatud külmetus- ja nohuravimite reklaamide jaoks. Kui talle tuleb viimaks pähe küsida, mida Jen teeb, kaob sära ta silmist, kui naine selgitab oma praeguse ameti sisu, aga süttib taas, kui see annab talle ettekäände rääkida oma esimesest professionaalsest TV-rollist robotina sarjas „Dr Who“.

      Sel õhtul kirjutas Jen Rosyle:

      „Kas sa mäletad, kui me olime lapsed, mängisime üht julma mängu sellele pensionil näitlejale, kes elas tänava teises otsas? Kuidas me teesklesime, et ei märka teda, kui temaga tänaval kokku saime? Ja alles päris viimasel hetkel vaatasime talle otsa – kuidas ta ilme avanes nagu lill, sest me olime teda märganud!“

      „Neetud näitlejad. Ainus, mida nad tahavad, on publik!“

      Ja mis siis sellest, et need kohtamised lõppesid ebaõnnestumisega?

      Kas siis Toby Waters – kes viimati esines Clwydi teatris Moldis – ja härra Duffelmantel – kuigi ilmselt mitte Riiuli-Gary – ei pannud teda vähemalt tundma noorte linnameeste ihaldusobjektina?

      Võib-olla?

      Natukene?

      Noh, igatahes ei kulunud palju aega, kuni mu mõtted jõudsid teadagi kelleni.

      – JEN –

      Paar päeva hiljem on mul Trilobyte’i baaris Hoxtonis kummaline tunne, et kogu see värk on kokkumäng. Siin ei ole Urit, ei ole ka Steeeeeve’i.

      Oleme vaid mina ja Ralph. See on nagu valesti läinud pimekohting.

      Ralph, kelle ma saabudes avastasin baaris läbi kõrre koolat imemas. Tal on seljas oma vormiriietus, mustad teksad, must T-särk ja hall kapuutsiga jakk, tema kahvatu nägu on iPadi valguse kumas isegi kummituslikum kui muidu, küüs koputamas vastu tehniliste andmete veerge.

      „Oh, tere,“ ütleb ta, pruunid koerasilmad kiirgamas lõputut pettumust. Mul on seljas väike must kleit (Valentino), mul on juuksed üles pandud, huuled värvitud, kõrvarõngad kõrvas, olen aheldatud kontsade külge ja ma kõndisin läbi Tom Fordi Musta Orhidee pilve. Ma olen ametlikult vaeva näinud. Ralph vaatab mind, nagu oleksin kehvalt tehtud veebileht ja tema ei suuda leida „edasi“-nuppu.

      „Oh, vabandust. Kas soovid midagi juua? Me oleme siin esimesed.“

      Varustatuna millegi külma, kuiva ja valgega – kokteilide nimed on liiga naeruväärsed, et neid välja öelda – ja veel ühe koolaga Ralphi jaoks, asume ümber madalale diivanile, et oodata edasisi arenguid. Mööduvad piinlikud hetked, mil me avastame, kuidas sel neetud asjandusel istuda; viimaks Ralph vajub lösakile, mina istun nagu õrrel. Tema kõrs teeb tobedat lurisevat häält.