klaasidesse voolab veel Tšiili Sauvignon Blanci.
„Tead, keda sul vaja on, Jen?“
„Keda?“
„Täiskasvanut. Neljakümnendate alguses. Võib-olla ka keskel. Võib-olla kedagi, kes on olnud abielus ja see abielu on sussid püsti visanud. Mõnd haavatud tiivaga lindu. Kelle soontes voolab veri, mitte jäävesi.“
„Oo, mulle meeldib see kirjeldus. Mis selle mehe nimi on?“
„Ei tea. Douglas!“
„Douglas?“
„Tal on nukker naeratus. Ja ilusad käed. Ja ta teeb ise mööblit ja võib-olla on tal lapsed ja ta riist on nagu meriangerjas!“
„Ingrid!“
„Mida?“
„Ma arvan, et see ettekandja kuulis sind.“
Kui koju jõuan, ootab mind Facebookis sõnum Rosylt. See ei ole halb aeg rääkimiseks – minul hilisõhtu, temal hiline pärastlõuna –, niisiis kriban vastuse. Räägin talle oma õhtust, sest Rosy igatseb kuulda lugusid Vanast Rõõmsast Londoni Linnast, nagu ta seda väljendab.
Ingrid arvab, et peaksin kohtuma kellegagi, kelle nimi on Douglas ja kel on nukker naeratus ja ilusad käed. See mees teeb ise mööblit.
Kõlab lahedalt. Millal te kokku saate?
Ei kunagi. Ingrid mõtles ta välja.
Kahju. Mulle meeldis tema kirjeldus.
Mulle ka. Mulle kuluksid mõned uued riiulid ära.
Hahaa. Aga Ingridil on õigus. Sa oled väärt kedagi suurepärast. Ja sa leiad nad. Õigemini, nemad leiavad sinu.
Sa usud seda?
Te leiate teineteist.
Jeeh, muidugi. Nagu sina ja Larry Waitrose’is #vedamine #maguselu #skeptiline
Sa ei tohi seda otsida, Jen. See juhtub vaid siis, kui sa ei otsi. Ainus, mida sa teha saad, on see, et sa ei istu üksinda toas.
Hm. Ma ütlen sulle, mida ma kindlasti usun. Et sa tunned õige inimese ära selle järgi, et ta laulab laulu, mida ainult sina kuuled.
Oscar Wilde?
Lugesin seda Twitterist.
Kas Matt laulis su peas?
Võib-olla ühe korra. Ei mäleta. Aga Larry?
Larry laulab autos. Tüdrukud käsivad tal suu pidada.
Kui vestlus lõpeb, leian, et Matt on saatnud meili. Väga „mattilik“ suhtlusstiil. Ta küsib, kas ma tean midagi ülekandest, mille ta on ilmselt teinud feministlikule grupile Lancasteris. Kaks tuhat naela. Tema ja pank otsivad eksituse põhjust „jõuliselt“ ja panga turvainimesed soovitasid tal kontrollida kõiki, kel võis hiljuti olla ligipääs tema internetipangale. Ta lisab, et tal on olnud töö juures kehv päev põhjustel, mida ta ei täpsusta, ja „tõeliselt sita nädala tipuks“ on maksuamet ta välja valinud rutiinseks maksukontrolliks. Nagu see peaks mind huvitama. Tema nime valis arvuti välja juhuslikult. Nad tahavad näha kõiki tema viimase viie aasta andmeid. Kui tsiteerida Matti firma raamatupidamisosakonnas töötavat Forbicheri, võib protsessi kirjeldada kui „krobelise luuavarrega persekeeramist, ainult et lõbu on vähem“.
Kas ta tõesti tunneb end oma käitumise pärast süüdi ja seepärast räägib mulle lugusid sellest, kuidas kuri saatus teda kiusab?
Ära ole rumal. Pannes vastu tungile tippida HA-HA-HAA, vastan ma lihtsalt: „Ma ei tea sellest midagi. Ei oska aidata. Mul on kahju.“
See kõik on tõde.
Välja arvatud see, mis puudutab kahju tundmist.
– AIDEN –
Maailmavõrgus leitava info kohaselt on Suurbritannias 104 meest, kes on neljakümnendate esimeses pooles, abiellunud ja teevad ise mööblit. Nendest üheksateist on lahutatud ja neist omakorda kolmteist on isad. Neist kolmeteistkümnest kaheksa elab Walesis (saa sa nüüd aru) ja järele jäänud viiest ainult üks elab Londoni piirkonnas. Tema nimi ei ole Douglas, on hoopis George; jätan teiste hooleks tema käte ilu kommenteerimise ja meriangerja teema, milles ma kaasa rääkida ei oska. Kahjuks ei sobi ta edasiseks aruteluks, sest ta on uuesti abiellunud. Seekord mehega.
Seega ma arvan, et idee haavatud lindu meenutavast, puutööd tegevast „Douglasest“, kes on kuskil Jeni jaoks olemas, on ilmselt fantastika. Aga keegi kuskil on – öeldakse, et neist igaühe jaoks on kuskil keegi – ja ma olen oma väikeseks projektiks võtnud aidata see mees leida. Arvestades, et tihti tsiteeritakse südameasjadesse puutuva puhul territoriaalse läheduse tähtsust, alustasin ma kodu lähedalt.
Jeni kandi kortermajades Hammersmithis on avalikult (ja mitte nii avalikult) ligipääsetavate andmete kohaselt viis vaba noormeest, kes tunduvad olevat soovitud sotsiaalmajanduslikus grupis: muusikaprodutsent, kaks raamatupidajat, veebiarendaja ja MI6 palgaline. Mu – khm – uuringu järel nende härrasmeeste kohta – nende elustiil, hobid, lugemis- ja vaatamisharjumused, ostueelistused ja muud muljed, mida olen kogunud nende vestlustest, telefonikõnedest, e-kirjadest, sõnumitest ja tekstidest, ärge mõistke mind hukka! – olen otsustanud, et ainult Robin (tema on see spioon) on piisaval intellektuaalsel ja kultuurilisel tasemel, et Jenile huvi pakkuda. (Veebiarendaja loeb koomikseid ja ühel raamatupidajatest on salajane elu jalgpallihuligaanina, no andke andeks.)
Kuid hoolimata sellest, et Jen ja Robin elavad naaberkvartalites, hoolimata sellest, et mõnikord nad sõidavad kumbki oma töökohale metroorongi samas vagunis, oli nende kokku viimine põrgulik töö!
Ma saatsin neile kutsed Sothebys toimuvale kunstimüügi privaatsele eelülevaatusele (Picasso, Seurat, Monet) – mees ilmus kohale, naine ei ilmunud; ma saatsin neile piletid (kõrvuti kohtadele!) Pinteri „Eikellegimaale“ West Endis – naine ilmus kohale, mees ei ilmunud; ma reserveerisin esireakohad kohtumisele kohalikus raamatupoes kirjanikuga, kes neile mõlemale meeldib, kurat küll – ja kumbki ei tulnud kohale.
Meeleheites saatsin ma mõlema poolt teisele Facebookis sõbrakutse; nad mõlemad klikkisid „eira“.
Kui ma oma otsingut laiendasin, võttes sihtmärgiks ihaldusväärsed vallalised isased poole miili raadiuses Jeni korterist, oli tulemuseks midagi sarnast. Oli viiskümmend üks võimalikku kandidaati, sest tegu oli Londoni rahvarikka osaga. Pärast kuttide sorteerimist – üks oli tagaotsitav varguste seeria eest Bond Streeti juveeliäridest! – osutus allesjäänutest minu hinnangul kõige lootustandvamaks Jamie, arst, kelle erialaks oli lastetraumatoloogia!
Perfecto!
Ma olin valmis aktiveerima oma hoolikalt välja arvestatud plaani – õhtusöök The Ivys, kumbki lootmas kohtuda advokaadiga, kes on seotud salapärase pärandusega seni tundmatult sugulaselt –, ma olin sõna otseses mõttes juba kinnitamas asjasse puutuvate dokumentide ärasaatmist, kui noormees vajutas saatmise nuppu e-kirjal, milles ta nõustus vastu võtma tööd Uus-Meremaa kõige tähtsama lastehaigla kirurgina.
Territoriaalse läheduse põhimõtte ebaõnnestumisest lööduna proovisin kaheraudse-lähenemist ja panin Jeni profiili tutvumisleheküljele. Ma olin päris uhke mõne lause üle, mille peale ma olin „Angelat“ kirjeldades tulnud: „Võin olla väga tõsine, aga ka tõsiselt kergemeelne. Ma tahan tutvuda kellegagi, kes suudab olla mõlemat“ – minu arust puhas tõde.
Aga armas jumal, mis vastused! Milline kollektsioon poolearulisi ja luusereid, ja need olid veel need, kes polnud otseselt jõhkrad või ropud. Minu lemmikvastus – Frankilt, ta tunneb end ära: „Kahjuks olen ma suhtes. Ma login nüüd välja. Aga kui oled kunagi Nuneatoni läheduses, võiksime ehk kohtuda mõne klaasi vinoo ja pastaportsu juures ja (noh, kunagi ei või ju teada) üks asi võib viia teiseni!“
Ma ei kaotanud siis lootust.
(Ära kunagi kaota lootust, eks ole?)
Selle asemel otsustasin üle vaadata kõik oma andmebaasi salvestatud Jeni vestlused;