pani pudeli suule ja võttis pika lonksu, ent tema kui elukogenud mehe kõnevõimet kange alkohol ei röövinud:
„Nüüd hüppa sisse ja kohe tüürpoorti. Esialgu liigume paar minutit piki kallast. Kui keegi järgneb, siis haarame õnged ja etendame purjus kalamehi. Vastasel juhul aga kiirendame põhja suunas. Ja veel, vaata, et püstoli käbe vette sokutad, kui keegi meid tülitama peaks!”
Vambola Kull noogutas üksnes ja sättis end istuma. Mõneminutilise sõidu järel hakkas noorukit kimbutanud ärevus tasapisi haihtuma. Kuna võimuesindajad sappa ei hakanud, kadus ka pingeline kehahoiak ja ta ei vaadanud enam pidevalt enda ümber. Umbes viieteistkümne minuti pärast oli nooruk juba nii julge, et vajus paadipõhja kössi.
„Võta rahulikult, poisu. Küll ma märku annan, kui mul sind vaja läheb,” karjus tüürimees, nagu taibanuks Kulli küsivat pilku.
„Ma poleks iialgi oodanud, et reisi vältel silma kinni panna saan,” mõtles Vambola, püüdes veel korra kodumaal veedetud helgemaid hetki meenutada, kuniks uni võimust haaras.
Paati tüürinud ohvitser, KGB leitnant, üks organite parimaid agente noortebandede avastamisel, hoidis viivuks veel kurssi ning keeras seejärel otsa ringi, et jõuda tegelikku sihtkohta – piirivalve tugipunkti, täpsemalt öeldes aga NSV Liidu Ministrite Nõukogu juures asuva riikliku julgeoleku komitee piirivalve peavalitsuse Leningradi ringkonna Tallinna piirivalvesalga Suurpea kordonisse. Seal ootas operatsiooni eestvedajat furgoonauto, et toimetada kinnipeetu pealinna Pagari tänav 1 asuvasse KGB staapi.
Eriotstarbelise agendi, teisisõnu siseagendi rolli mänginud Metsmaa ülesanne oli justkui KGB õpikust maha kirjutatud: sihtmärgiks olevasse gruppi infiltreerumine, selle jälgimine, lõhestamine ja lagundamine. Vambola Kull polnud kaugeltki Harri Metsmaa esimene ohver. Niisamuti polnud Vambola Kull ka tugeva ja kiirelt mõjuva uinutava narkootilise preparaadi Neptun-22 esimene ohver. „Kerge saak”, nagu kagebešnikud suigutatud objekte isekeskis kutsusid.
„Milleks sellise nolgiga üldse mängida?” küsis kolleeg operatsiooniks valmistunud Metsmaalt juba mõni aeg varem.
„Poiss on kindlasti relvastatud ja fanaatiline, kuid see poleks iseenesest suur väljakutse. Probleem on selles, et me vajame teda elusana. Pean organisatsiooni liikmete usalduse võitma, et omakorda suurema kala juurde pääseda. Väidetavalt on Kullil ainukesena sidemed ühe Tallinnas resideeriva üliohtliku grupeeringuga. Siit ka kogu jant.”
„No palju õnne sulle!” kostis tuttav seepeale kaasatundvalt. „Lastega on kerge seni, kuni ei pea tukki põuest välja kiskuma, kaitseriivi vabastama ja päästikule vajutama. Vastupidisel juhul teevad töö juba ülekuulajad keldris, kuhu meil õnneks asja pole.”
Nõnda seekord tõesti läkski. Julgeolekuagendi relvasalves võis kokku lugeda ikka veel sama arvu padruneid mis enne Kulliga kohtumistki. Nüüd tuli alaealine vastane üle anda ning uut ülesannet ootama jääda. Veel enam soovis uurija aga magada. Preparaati ta endale iseenesestmõistetavalt sisse ei valanud. Metsmaa puhus pudelisse üksnes mullikesi, näidates nõndaviisi üles solidaarsust. Tööpäev oli sellegipoolest ülipikk, väsitades paadiga viimaseid meetreid tegeva mehe korralikult ära.
22. juuni 1959
Eesti NSV Ministrite Nõukogu juures asuva riikliku julgeoleku komitee neljanda osakonna ülem nautis parasjagu oma igapäevast lõunateed, kui telefon helises.
„Pausi pidav Beljajev kuuleb,” teatas relvastatud vastupanuliikumise mahasurumise üksuse boss pilkavalt ja pidi klaasi käest ära panema, sest teisel pool toru kuuldus täiesti ootamatult ülema ehk kindral Karpovi hääl:
„Tasus vaid kassil korraks lahkuda, kui hiired kohe pidusse tormasid?”
„Seltsimees kindral, ma arvasin, et te puhkate,” vastas Beljajev imestunult.
„Paar tundi tagasi olin ise selles enam kui kindel, aga nüüd lõpetan ka teie jõudehetked. Jätke oma sefiir ja tormake üles. Tööd on jälle.”
Üldjuhul ei teinud Beljajev iialgi liigset sammu, justkui hoides jõudu raskeimaks raundiks võimalike kurjategijatega, keda ta muidugi isiklikult „põllu peal” püüdma ei pidanud. Selleks olid KGB palgal agendid, volinikud ja teised kaastöötajad. Sel korral oli Beljajevi kõnnakus siiski reipust, kuid näos ärevus. Osakonna ülemal piisas vaid kuulda KGB ülema suust kolme esimest sõna, et teada saada, kui tõsine juhtum bossil parasjagu käsil olla võis, ja tänane intonatsioon Beljajevile ei meeldinud. Ta koputas, ootamata ära vastust, ning astus kohe ruumi. Karpov polnud kabinetis üksi. Tema külaline kandis sinakashalli vormi, miilitsa oma. Siseministeeriumi kriminaaljälituse valitsuse ülem Mihkel Lindström andis sisenejale au.
Beljajev tõstis käe tervitusasendisse, peaga paralleelselt, ise samal ajal vestlust alustades:
„Tervist, seltsimees Lindström, rõõm jälle kohtuda. Kuidas teie käsi käib? Mis meie manu toob?”
„Polkovnik Beljajev, Nikolai, jätkem teietamine. Hästi läheb, veel. Laps on hilises puberteedieas, testides aeg-ajalt närvide vastupidavust, naine jagab käsklusi ja ämm kontrollib kõike,” vastas siseministeeriumi tähtsaim uurija.
„Sel juhul elad nagu keskmine nõukogude pereisa,” tänitas Beljajev takka.
„Kui ma juba Pagaris olen, siis asja pärast. Tõin sulle ühe kirja. Oli teine valesti adresseeritud. Visati muuseas siseministeeriumi postkasti,” jätkas Lindström.
„Tal on tuline õigus. Postkontoris on jälle kõik segi aetud. Tülitatakse lugupeetud inimesi täiesti asjatult,” sekkus nüüd ka Karpov endale omase alatooniga. Kolmik viibis ikkagi tema kabinetis ja ta ei soovinud koosolekut palaganiks muuta. „Võtke vastu, lugege läbi ja andke oma esmased kommentaarid.”
Kriminaaljälituse ülem avas kohe diplomaadikohvri, tõmbas välja klade ning ulatas dokumenti meenutava paberitüki Beljajevile, kes asus viivitamatult lugema.
„Ma vabandan, seltsimees kindral, aga mida kuradit see veel tähendama peaks,” lausus Beljajev pilku ruumis viibijate poole tõstes.
„Lugege rahulikult edasi. Pealkiri pole pooltki nii kütkestav kui pöördumine ise,” vastas Karpov ja viipas peaga kirjale, samas vandumisele mingitki tähelepanu pööramata.