Röövitud pioneeri juhtum. Krolli teine juurdlus. Martin Kukk

pimeduses kompasime,” kõlas Beljajevi suust.

      „Oma kogemustest võin öelda, et lõpuks komistab ka kõige ettevaatlikum kriminaal,” kinnitas Lindström.

      „Ei vaidle vastu. Me tegelesime siin mõni aeg tagasi Kuperjanovlaste Vastupanuorganisatsiooni nime kandva jõuguga. Sellele rühmitusele saanuks dünamiidi ülimalt oskusliku käsitsemise eest Nobeli keemiapreemia omistada. Vahele jäädi ainult seetõttu, et avastasime juhuse tahtel ühe liikmekaartidest. Mõned teised on jällegi koostanud igasuguseid põhikirju ja salakohtumistest protokolle, mis on omakorda rändama läinud. Palju kasu on olnud agentidest.”

      „Ja „kavalerid”? Toimik pole teil ju ometigi naljalt kõrgeima prioriteediga!”

      „Näiteid on seinast seina. See grupeering ei õhi õnneks monumente ja meil puuduvad inimkaotused. Oleme täheldanud KGB informaatorite elamute ja masinate ülevõõpamist erinevate kirjadega. Vahel akende kividega sisseloopimist. Kirjad, nagu „Siin elab küüditaja” või „See auto soetati eestlastelt varastatud vara arvelt” tuletavad mulle kohe meelde psühholoogilise mõjutamise meetodeid. Lendlehti on levitatud. Liikvel on ähvarduskirjad sooviga ehmatada partorge ja komsorge, mis muuseas üldjuhul õnnestus. Korra võeti sihtmärgiks ministrite nõukogu koosseisus tegutsev Sõjaliste ja Riiklike Saladuste Trükis Hoidmise Peavalitsus kesklinnas Pärnu maanteel. Nagu ise juba aru saad, ründab see bande muuhulgas ka Nõukogude Liidu sümboleid,” seletas Beljajev.

      „Ja mida olete Vambola Kullilt seni teada saanud?”

      Nüüd jätkas omakorda Karpov, kuna keldris Beljajevi mehed otseselt ei toimetanud:

      „Vennike valis alustuseks näljastreigi. Isegi vett ei manustanud. Seejärel kukkus veene nüsima. Põhimõtteliselt oleme seni tegelenud Kulli elushoidmisega, mistõttu on seda vennikest rohkem külastanud meedikud kui minu ülekuulajad.” Karpov tegi lühikese pausi, justkui kõhkleks, kas vaikida või jätkata, ning otsustas viimase kasuks: „Ütlen keerutamata, aga jäägu see meie vahele: veidi vähem kui kümme aastat tagasi oleks Kulli-sugused Estonia teatri lavale astunud ja ovatsioonide saatel kogu meid huvitanud repertuaari esitanud. Ma ei hakka siinkohal häälepaelte avamiseks välja töötatud instrumente üles lugema, kuid need kuuluvad nüüdsest muuseumisse. Asjalood on tegelikult järgmised, seltsimees Lindström: poiss hakkab ajapikku rääkima, see on kindlam kui tema võimalik enneaegne surm, aga aega meil just ei olegi. Beljajev, mis kostate?” söötis Karpov palli alluvale tagasi.

      „Me ei tea tõepoolest veel, kes Vabadusristi Kavalerid on. Küll aga tõid nad võimalikud ohvrid ise välja. Peame vast siit alustamagi.”

      „Õige, Nikolai. Mainisid bande perfektset hoovõttu. Sul võib tõesti tuline õigus olla. Kavalerid on korralikult nuhkimas käinud, sest kõik ultimaatumis üles täheldatud nimedega lapsed alustavad peagi Kose-Lükati pioneerilaagri teises vahetuses. Nii palju oleme suutnud hetkel välja uurida. Nad on muuseas 21. keskkoolist. Tean, kuna mu poeg õpib samuti seal,” lisas alampolkovnik Lindström.

      „„Kavalerid” on mõjukate personaažide lastele silma peale visanud ja õige õppeasutuse välja valinud,” lausus Karpov.

      „Täpselt nii. Ta loetleb ultimaatumis teised tõenäolised sihtmärgid, kelle kadumine ajaks poliitbüroo enda tagajalgadele. Vajutavad üpriski valusale kohale, peaksin mainima,” märkis Lindström. „Seltsimees kindral, arvestades aga kogu Kose-Lükati kontingenti, pole meil tegelikult kolm hoolealust, vaid viiskümmend, kui mitte rohkem. Olengi täna siin Pagaris, et võimalikud variandid läbi arutada. Ministri arvates tuleb selle kaasuse puhul meie jõud julgeolekukomiteega ühendada, kui te vastu pole.”

      „Absoluutselt mitte. Olete mingid kindlad juhtnöörid kaasa saanud? Esmased tegevuskavad?”

      „Pigem oleks mul mõned ühised nimetajad, millele teie kooskõlastust vajan,” sõnas Lindström Karpovile küsivalt otsa vaadates.

      „Lase siis tulla!”

      „Küsimus on esiteks selles, kas ja kui palju me oleksime valmis Kulli suhtes järele andma, kuid siin on teie vastus mulle vast teada, kas pole nii?”