mitmendat päeva,” sekkus Lindström jällegi ja ulatas röövitud nooruki foto tutvumiseks. „Tegeleme pingsalt nooruki otsingutega. Meil on peamajas aga üks pisike mure veel. Mingit Vambola Kulli nimelist vähemalt siseministeeriumi haldusala valitsuste poolt arreteeritute nimekirjas ei ole. Ka Vabadusristi kandjaid meie töötajate seas pole. Ega meil jäänudki muud üle kui teie poole pöörduda.”
„Muide, ma soovitan sul oma koosseis siiski kriitilise pilguga üle vaadata,” reageeris Beljajev kohatule märkusele.
„Ma ei saa aru, Nikolai,” tegi Lindström suured silmad.
„Olime mõned aastad tagasi ühe miilitsatöötaja jälil. Tüüp oli suurte teenetega kommunist, Eesti Laskurkorpuses sõdinud ja autasudega pärjatud veteran. Hiljem selgus juurdluse käigus tõsiasi, et mehel oli kapis paar Raudristi ning tegu polnud teps mitte kollektsionääriga.”
„Ülejooksik?”
„Täpselt nii. Jõudis sõdida ka fritsude poolel. Nii et ma ei imestaks sugugi, kui mingisuguse täitevkomitee koridori pealt Vabadusristi kandja maha võtaksime. Muuseas, nagu isa suust kukkunud. Tunnen tedagi,” konstateeris Beljajev pildile viidates ja põhiteema juurde tagasi tulles.
Hetkelise vaikuse taustal haaras Karpov laualt suitsupaki, Clara Zetkini nimelises Leningradi tubakatoodete vabrikus produtseeritud Бeлoмopканалtüüpi viienda sordi kraami, pani suitsu ette, puhus esimese tossupilve suust välja ning pöördus oma vahetu alluva poole:
„Teile meeldib oma mõtteid alati otsekoheselt lagedale tuua, Beljajev. Tehke seda ka nüüd! Ma tean, et ei andnud minutitki ettevalmistuseks, kuid kogenud professionaalina oskate kriminaaljälituse ülemat toimuvaga piisavalt kurssi viia. Ma mõtlen just meie viimast operatsiooni, selle Tartu noorukite bandega.”
Beljajev lasi Vambola Kulli juhtumi kronoloogia mõne sekundi jooksul oma silme eest läbi ja otsustas alustada hoopistükkis lõpust:
„Noormees istub tõesti mõni korrus allpool. Tabasime ta oma kaastöötaja abiga põgenemiskatsel. Proovis Soome pääseda. Meie agentidel õnnestus Eesti Leegioni nimelisse vastupanuliikumisse sisse imbuda, liikmete usaldus võita, ja lõppkokkuvõttes eksiski paat kursilt. Üldjoontes võin kinnitada, et tegemist oli suhteliselt armetu grupeeringuga. Poisid omasid ja vahetasid kodanlikku kirjandust. Vahel anti mõne kommunisti lapsele peksa. Relvade olemasolu ja teatud militaarsed treeningud leidsid küll kinnitust, kuid kaugemale ei söandanud neist keegi minna. Levitati nõukogudevastaseid lendlehti, kuniks meie profülaktiline töö grupi lõhestas. Vestlused vanematega ja varajased kroonukutsed kandsid kenasti vilja. Kui nad juba korra sisse on kukkunud, siis saab sellistega tavaliselt kiiresti ühele poole. Mõelge ise, mis hoop see emale-isale on, kui nad saavad teada, et pojakese ülejäänud elu möödub rentslis. Vanemad teevad meie eest töö ära. Aga on muidugi erandeid. Ütleme nii, et olen oma karjääri jooksul ka hulga keerukamate pättidega tegelema pidanud.”
„Mis Vambola Kullis siis nii väärtuslikku on? Just mainisid, et grupeering oli oma iseloomult armetu,” hüppas Lindström igati õigustatult vahele.
„Nii paradoksaalne kui see ka ei tundu, on Kull meie pääsmeks just Vabadusristi Kavaleride juurde. Vähemalt me arvasime nõnda, kuid enne puudus konkreetne kinnitus. Beljajev on juba mõnda aega bande jälgi ajanud. Seni tulutult,” vastas Karpov külalise küsimusele. „Aga pärast Jaanbergi röövi ja seda kirja on meie hüpoteesil lõplik tõepõhi all. Kulli ja „kavaleride” vahel on kindlalt mingi seos. Andke lühiinformatsioon ka kinnipeetust endast. Nii saab polkovnik Lindström asjaoludest parema ettekujutuse,” segas kindral Karpov vahele.
Beljajev noogutas ja täitis käsu: „Tallinnast pärit. On aga Tartu Põllumajanduse Mehhaniseerimise Tööstuskooli number 3 hingekirjas. Keskmiste õpitulemustega nooruk. Pole kunagi millegi erilisega silma hakanud. Pigem isekeskis nokitseja. Peres on veel ema ja teinegi poeg.”
„Viimane on samuti seotud?” küsis Lindström vahele.
„Kontrollime. Vend koos emaga elavad siin, stalitsas. Pereisa läks muuseas kolmekümne viienda paragrahvi alusel kui ühiskonnale ohtlik element kümneks aastaks asumisele,” jätkas neljanda osakonna ülem.
Lindström ei hakanud siinkohal naaberkrundi vormikandjaid rohkem ärritama, kuna oleks vanima Kulli süüdimõistmist puudutavad dokumendid ka ise pinnale toonud. „Rehabiliteeritud?” kostis ta suust lihtne ja ajakohane küsimus.
„Suri vangistuses, juba enne viiekümne kolmandat.”
„Mis need Vabadusristi Kavalerid siis eriliseks teeb? Enne Jaanbergi kadumist, ma mõtlen, kui küsida tohib,” päris külaline siseministeeriumist.
„Bande teod. Needsamad tegelased süütasid spetsiaalselt oktoobripühadeks valmistatud tribüüni, mis põles ju maatasa, tuhaks. Sellest ajast peale on nad jahitavate nimekirjas,” lausus Beljajev.
„Revolutsiooni aastapäev on sakraalse tähendusega. Sa võid ükskõik millise sigadusega hakkama saada, aga Lenin, punalipp, viisnurk, Aurora, Punane väljak ja oktoobripüha jäta rahule,” lisas Karpov omakorda.
„Mis sa arvad, miks on suuremate linnade punaväljakutel juba paraadieelsetel päevadel tunnimehed välja pandud? Jutud levisid kiiremini kui leegid konstruktsioonil. Pidime mingil viisil reageerima, sest saime keskusest kõvasti vastu pead,” selgitas Beljajev takkaotsa, vaadates sekundiks ka ülema suunas. Moskva mainimine võis Karpovis pahameelt esile kutsuda.
Nüüd sai Lindströmile selgeks, miks KGB on bandega tegelemise nõnda intensiivselt käsile võtnud. Ebaseaduslike noorterühmituste liikmete karistusi muudeti viimastel aastatel kõvasti pehmemaks, ent Kulli töödeldi Pagari keldris. Siin puudus loogika. KGB ülem isiklikult koordineerimas Vabadusristi Kavaleridele peetavat jahti? Asi pole laste kaitsmises, vaid siin kardavad kagebešnikud järjekordset nooti Lubjankalt, taipas Lindström.
„Me, eestlased, oleme paganad ja armastame vahel tuld teha. Korra aastas, jaanipäeval, lõkkest ülegi hüpata. Seal peab ju ometigi midagi enamat olema, muidu te ei korraldaks operatsioone eriagentidega Soome lahel. Või siiski?” polnud Lindström KGB meetodites ja protseduurides päris kindel, soovides teisi ruumisviibijaid veidike provotseerida, kuid jäädes vastuseta, muutis pisut suunda. „On neil kindel käekiri välja kujunenud?”
„Lausa allkiri. Nad jätavad endast märgi maha. Seinale või maapinnale joonistatakse kriidi või lausa värviga alati üks Vabadusristi liikidest. Neid on muuseas kolm, pluss igaühel kolm järku. Alati kirjutatakse ordeni juurde ka ühe kavaleri nimi,” vastas Beljajev.
„Kes siis? Johannes Vares?” uuris Lindström oma ajalooteadmisi demonstreerides.
„Mis?” küsis Beljajev äkitselt. „Kirjanik Barbarus pälvis kodanliku autasu? Kuidas see võimalik on? Mis mina siin veel seletan. Te olete minust paremini kursis.”
„Tema puhul oli see avalik saladus. Vares oli ju arst. Veel mõni näide varuks?” proovis Lindström uuesti.
„No admiral Edwyn Alexander-Sinclair näiteks. Talle annetati esimese liigi esimese järgu autasu. Töötajad avastasid vastava Vabadusristi koos nimega eelmise aasta 12. detsembri hommikul suurelt keset Tallinna sadama kaid. Kuupäeva ei valitud muidugi niisama. Kui sa pole juhuslikult kursis, siis Alexander juhtis eskaadrit, mis saabus 12. detsembril 1918 Tallinnasse. Brittide laevastik aitas oluliselt kaasa Punaarmee vastu saavutatud võidule, mis sisuliselt päästis tollase Eesti Vabariigi. Ka nüüd oli Vabadusrist joonistatud ühe Tallinnas sildunud Briti laeva auks.”
„Pättidel on head ajalooteadmised ja vähesel määral huumorimeeltki. Kas pole?” märkis Lindström, mispeale teised ruumisviibijad vaid imelikult pead pööritasid.
„Eelmise aasta novembri algul ilmus vanalinna tänavale mingi ungarlase nimi, oli see Horthy? Koos karkristiga, mille liiki ma ei suuda enam meenutada,” lisas Beljajev.
Madjarite ülestõus võis KGB-le olla valulik teema ja siinkohal ei hakanud Lindström õli tulle valama. „Olgu, revolutsiooni aastapäevale pühendatud „tribüüniüritusega” olen ma loomulikult kursis. Mis sul veel lisada on?” päris Eesti NSV teeneline uurija number üks siseministeeriumist