ei sallinud teistest rahvustest inimesi – eriti selliseid, kes olid kõrge koha peal. Vanaema arvas, et võib-olla on elus veel mõni ta Poola sugulane, aga seda ei saa vist küll kunagi teada. Viimased kirjad tulid Danzigist enne sõda, ja kes see praegu julges selliseid asju torkida!
Kõiki neid lugusid pidin kuulama mitmeid ja mitmeid kordi, sest vanaisa-vanaema juures kõneldi ikka vanainimesejutte. Selline see elu on, kui oled terves peres ainuke laps!
Vanaisal ja vanaemal oli küll viis last, aga kõik nad kasvasid suureks juba enne minu sündimist ja nii ei olnud mul Jõgisool kellegagi mängida. Mis lapsed need on, keda tuleb onudeks ja tädideks kutsuda! Onudeks ja tädideks kutsutakse muidugi kõiki suuri inimesi, aga mõned neist on eriti onud ja tädid – nemad nimetavad tatat vennaks ja vanaema-vanaisa mammaks-papaks.
Tata ütles tädi Anne, tädi Liilia, onu Mardi ja onu Eino kohta „minu suguharu”, sest kunagi ammu-ammu olid nad kõik olnud indiaanlased, kandnud peas kukesulgi ja teinud pajuokstest vibusid. Tädi Annele polevat meeldinud indiaanlane olla, tema olevat olnud hoopis kahvanägu, sest ta karjus hästi valjusti, kui teda puu külge seoti ja skalpeeriti.
Tädi Annel oli ka suurest peast üsna vali hääl, kuigi keegi teda enam puu külge siduda ega skalpeerida ei kavatsenud. Mulle oleks küll meeldinud, kui vanaisa ja vanaema sünnipäevadel oleks indiaanlasi mängitud, aga kahjuks ei juhtunud seda kunagi: ikka ainult istuti laua taga, söödi-joodi, lauldi ja aeti igavat vanainimesejuttu.
Alati, kui tata keset söömapidu tasakesi noaga vastu joogiklaasi kõlistas, püsti tõusis ja ütles: „Armsad sõbrad, me ei ole siia selleks kokku tulnud, et ainult süüa ja juua…”, lootsin ma, et ta lausub: „… vaid ka selleks, et indiaanlasi mängida”. Aga kus sa sellega – ikka jätkas ta samamoodi: „… vaid ka selleks, et tähistada meie armsa papa hällipäeva!” Seejärel lauldi: „Ta elagu!” – ja jälle läks söömiseks ning joomiseks.
Kui me seekord vanaema-vanaisa juurde jõudsime, oli enamjagu suguharust juba koos. Onu Eino teadagi välja arvatud – tema oli tüki aja eest Mordvasse vangilaagrisse viidud ja juba nii mitmelt sünnipäevapeolt puudunud, et mul kippus ta nägugi meelest minema. Tegelikult polnud onu Eino nägu raske meelde tuletada, sest vanaisa pojad olid kõik täpselt tema enda nägu: suurte ninade, helesiniste silmade ja sellise soenguga, nagu oleks neile juustest hõre pärg pähe tehtud. Või nagu oleksid nad nii kiiresti kasvu visanud, et läikiv pealagi kasvas juustest välja. Tataga olid samad lood, aga paistis, et see teda eriti ei seganud: kui tädi Anne vahel meelde tuletas, et enne sõda olnud tal paks rukkivärvi juuksepahmakas peas, siis naeris tata talle vastu: „Kulla peale sammal ei kasva!”
Näis, et suguharu paremad päevad olid mööda läinud sel ajal, mida mina ei mäletanud ega saanudki mäletada, sest mind polnud siis veel olemas! Imelik küll: enda meelest olen ma ju kogu aeg olemas olnud! Nende päevade kohta öeldi mitut moodi: enne sõda, Eesti ajal, Pätsu-ajal, enne kui venelased sisse tulid. Siis oli olnud hoopis teistmoodi elu: pritsimeeste peod ja seltsimaja näitemängud ja Huskvarna jalgrattad ja ehtsast ussinahast kingad ja magus mõdu ja mitut sorti viinereid igas poes.
Ja inimesed võisid siis vabalt rääkida kõigest, mida nad tahtsid. Eks nad sellepärast võisid, et sellal polnud veel mind olemas – iga kord, kui suguharu jutt läks keevaliseks või kui räägiti midagi sellist, mille peale kõik suured inimesed ehmunult ahhetasid või valjusti naerma pahvatasid – iga kord tuletas keegi neist meelde: „Valige oma sõnu – laps on seltskonnas!”
Kuid oli seal vanaisa-vanaema pidudel nii igav nagu oli, aga vähemasti naerdi päris palju ja igatahes ei korrutanud keegi kumedal häälel, et oh laps, sina naerad, mina nutan, kas mu silmad sind enam näha saavadki…
Vanaisa Robert armastas kuulutada: „Kuni mul veel kaks hammast suus on, seni naeran ma iga päev vähemalt kaks korda! Ja kui needki on läind, siis naeran öösel salaja ikka! No kui miski muu naerma ei aja, siis Vene värk ja Minna aluspüksid teevad ikka nalja!”
Vanaemal olid tõesti lõbusad aluspüksid – pika varrega ja puhvis, pitsid allääres – pesunööril rippudes lehvitasid nad tuule käes oma lohmakaid sääretorusid nagu prisked tantsijannad.
Vanaema Minna poola veri
Vanaisa-vanaema maja ei asunud metsas nagu Punamütsikese vanaema kodu, vaid üsna maantee lähedal, lattidest taraga ümbritsetud õunapuuaias. Pealtnäha oli see päris kogukas hall puumaja, aga tegelikult oli enam kui pool sellest tühi ja kõle ning eesuksest sisse ei pääsenudki – see oli kahe risti löödud lauaga kinni naelutatud, ja tee poole vaataval aknal oli luuk ees. Et sisse pääseda, tuli kaks väravalatti põikpuudelt maha tõsta, läbi õunaaia kõndida ja ümber majanurga pöörata. Maja ise oli igavalt hall, kuid trepi kõrval seisev koeraputka oli uhke – kõrge katuseviiluga ja ilusasti kollaseks värvitud. Koerakuut oli suur, sest kunagi – eks ikka sel muinasjutulisel ajal, kui mind veel olemas polnud – elasid seal sooja ilmaga koos kaks hagijat – Krapp ja Kai. Nüüd polnud Krappi enam ammugi olemas ja kollase-valgelaiguline Kai kasutas putkat rohkem suvilana – külmal ajal elas ta köögis ja magas korvtoolis padjal.
Vanaisa ei tahtnud, et võõrad teaksid, et siin asus kunagi kauplus: see pood kuulus nimelt temale, ja kui keegi oleks sellest mundrimeestele teada andnud, siis oleks võidud tedagi Siberisse viia. Kaupluse silt oli tal ära peidetud, ja kui vanaisa vahel harva mind poeruumidesse viis, siis leidis ta sahtlipõhjadest ikka mõne asja – munakoortest vastu naeratavate tibupoegadega postkaardi või kena helesinise kirjapaberi – mulle kinkimiseks, möödund hiilgeaegade mälestuseks, nagu ta ise ütles. Hiilgeaegadel kirjutati ilmselt ilusate läbipaistvate sulepeadega kirju helesinisele õrna mustriga paberile ja saadeti kirjad teele siidpaberist voodriga ümbrikutes… Karpides oli pärlipeadega nööpnõelu, knopkasid ja plakatsulgi. Kahjuks polnud vanaisa poes enam ainsatki hiilgeaegade kompvekki ega mõdupudelit, mille maitset tata ei jõudnud ära kiita. Tolmuse leti taga põrandal vedelesid ainult tühjad, imelike vedrukorkidega vanaaegsed õllepudelid, kuhu vanaema sügisel õunamahla sisse kallas. Neis „allekokkides” ei läinud mahlad ilmaski käärima!
Pood oli külm ja kütmata ning seal tuli olla ettevaatlik, sest igas nurgas varitsesid hiirelõksud, mis plaksudes kinni kukkusid, kui neid kogemata jalaga riivasid. Tata arvas, et lett ja riiulid tuleks maha lõhkuda ja korralik remont ära teha, siis oleks vanaemal-vanaisal lahedam elada, kuid vanaisa polnud sellega nõus: ta oli kindel, et aasta-paari pärast lööb Ameerika onu venelased Eestist välja ja siis läheb jälle poepidamiseks lahti.
Vanaisa arvates polnud talle ja vanaemale rohkem ruume vajagi kui köök, elutuba ja õige pisike kabinet, millest enama jao võttis enda alla tohutu kirjutuslaud. Selle sahtlites leidus igasugust varandust: seal peitusid vanaaegsed fotoalbumid, mille paksudesse lehtedesse oli piltide jaoks tehtud kuldäärega avad, igasugused paberid ja kaustad ning suur puukaante ja metallhoovaga margialbum. Margialbumit tohtisin koos temaga vaadata ainult siis, kui olin käed korralikult seebiga puhtaks pesnud ja vanaisale peopesad ette näidanud. Aga margid ise nägid välja sellised, nagu oleks neid just pesemata kätega silutud: need olid enamasti vanad ja kulunud. Oma esimese postmargi oli vanaisa lahti leotanud kirjalt, mis tuli Kuuba saarelt, kui ta veel õige noor poisike oli. See kiri teatas, et ta meremehest vanem vend oli sellel saarel mingisse raskesse haigusse surnud. Vaatasin seda pruunikashalli vanamehenäoga marki alati väikese hirmuga, justkui võiks vanaisa venna haigusest veel midagi postmargi küljes olla, nii et tegelikult oleks pidanud käsi pesema just pärast margialbumi vaatamist, mitte enne… Aga kes see viitsis, kui keegi ei käskinud!
Seekordne saabumine vanaisa-vanaema juurde oli teistsugune kui tavaliselt. Harilikult olime esimesed sisenejad alati meie memmega – tatal oli ikka kõigepealt vaja aed ja õunapuud üle vaadata või kui koer oli õues, siis sellega juttu ajada. Tegelikult tahtis sisse tulla efektselt ja sirge seljaga, nagu ta ise ütles: esikus võttis ta kõigepealt kitarri kotist välja ja lõi siis laulu lahti: „Sind tervitan, sa mu hällilaps! Sind tervitan tuhat korda veel!”
Tata tulekuga hakkasid alati kõigi näod särama ja maja sai muusikat ja rõõmsat tuju täis.
Seekord oli kitarr meil koju ununenud, tata aga jäi sellegipoolest trepile viivitama. Ta süütas paberossi ja ütles mulle: „Oota